Uskumatu, juba ongi kätte jõudnud august. Aeg ikka lendab. Animaatori ametit jätkub siinmail veel 13-ks nädalaks. Siis on see aeg ümber. Talvel ehk on võimalus minna animaatoriks Egiptusesse, aga ei tea veel nii kaugeid plaane. Sest, et tegelikult tahan ma hoopiski Prantsusmaale ju kolida ja veiniistanduse omanik olla :D Seega elan ühe päeva korraga ja tegelen vaid tänaste probleemidega. Eilsed ja homsed on kas minevik või tulevik.
Siin on üks asi, mis mind tõesti marru ajab. Nimelt iga teisipäev on hotelli töölistel võimalik oma voodipesu vahetada, kella 07:00-15:00ni. Minu tööpäev algab aga kell 9 või pool 10 ja hommikust und ei vaheta ma millegi vastu. Eriti veel voodipesu vastu. Teine võimalus tekub mul kella 12:30st kuni 15:00-ni, kui mul on nn. paus. Tänasel teisipäevasel päeval aga oli meie kella kaheteistkümnenene aktiivne mäng basseini ääres nii pikaldane, et lõppes alles 12:45. Seega kiirustasime sööma, et kontoris tagasi olla kell 13:15 ja seejärel harjutada õhtuseks showks. Eriti veel kui me peame sööma koos külalistega, siis sa ei saa kõike taldrikul olevat toitu alla kugistada ja minema kõndida, sest sinu voodipesu vajab endiselt vahetamist. Seega jõudsin kontorisse 13:15. Harjutasime lauspäikese all kuni 14:45-ni. Seejärel kiire koosolek õhtuse programmi osas ja 15:00 bassu äärde teadvustust tegema. Seega mu voodipesu on siiani veel vahetamata. Paha hakkab. Ja ma ei saa mitte midagi teha, et see vahetatud saaks nüüd. Vägagi närviajav faktor.
Aga tore on see, et siinoldud aja jooksul, mis on nüüd juba 3 kuud ja paar nädalat pole ma kordagi nahka ajanud. Imekspandav on aga see, kui mitu korda on võimalik ühel inimesel oma nägu ära kõrvetada. Samuti selg. Esmaspäeval käisime mere ääres, vaikses privaatrannas. Loomulikult magasime seal koos Jessiega suud lahti taeva poole ning põlesime tsipake ära. Mu selg on natuke tundlik, aga hetkel mulle meeldib selline olek, sest ma vähemalt saan ka seljale ja kõhule vahelduseks päikest. Tööpäevadel kanname ju t-särki. Käed on küll maru punakaspruunid juba ja ka jalad. Loomulikult lühikste pükste ja plätude rantidega.
Eelmisel nädalal lahkus me tiimist 2 liiget. Mara, lasteklubist ja Fyo spordist. Mara jäi viimasel nädalal väga haigeks. Tal oli seljas mingi närv nii püsti, et liikumine oli pea võimatu ning samuti tekkis tal palavik. Sama asi juhtus ka Fyoga. Nimelt on temal mingi kopsujama. Rasv ühes kopsus ja teises kopsus mingid klombid. Lisaks veel südameprobleemid. Seega Fyo hingamine oli väga raske vaevaline. Koju l ehk siis Saksamaale äks ta haiguse tõttu ja sealt edasi Londonisse, kuna ta ülikool hakkab taas. Maral lõppes lihtsalt leping. Aga imelik fakt on see, et nad mõlemad käisid oma viimasel siinoleku nädalal korduvalt haiglas. Loodan, et selline asi kellegi teisega ei juhtu, kes plaanib lahkuda. Aga tegelikult küll, siinsed õhukonditsioneerid on nii tugevad, et võivad närvid haigeks külmetada küll. Väljas ju pea 40 kraadi ja kui tuppa sisened, siis on seal 16 kraadi. Seega selline vaheldus pole organismile ikka väga hea. Isegi tunnen hommikuti, et kurk on kähe ja ajab köhima, kuid ilma kondita ei saa ikka kuidagi oldud. Näiteks eile magama minnes panime kondi tööle 16 kraadi peale, et uinuda saaks. Jessie ütles, et ta lülitab poole öö pealt selle välja. Ise ärkasin öösel kell 03:00 üles, sest lõdisesin külmast. Lülitasin siis välja selle masina. Seejärel ärkasin kell 05:00 uuesti üles kuna tilkusin higist. Nii palav oli. No katsu siis rahulikku und magada nii.
Meie nö meeskonna liider on ikka paras (ei tahaks üldse pahasti ütelda, aga ei saa muudmoodi) jobu. Ta ei salli britte. Seega ka Jessiet mitte. Ta pole seda küll avalikult öelnud, kuid tema käitumine ütleb kõik. Ta ei katsugi Jessiet mõista ega teda kuulata. Milline tiimiliider nii käitub? Meie tööga seotud probleemid peaksid olema tema probleemid. Kuid nii see kahjuks pole. Kõik on No problem või, et ära tee sääsest elevanti. Ja tõesti see, kuidas ta Jessiet kohtleb on ikka inetu. Täna käis Jessie hotelli manageri jutul, sest tal on ilmselgelt kõrini 12 Fly all töötamisest. Ta ei taha teha õhtust programmi enam. Ei kõikidele showdele. Mis iseenesest on hea mõte, sest siis oled õhtul kella 18:00-st vaba. Ma tahaks siiski mingeid showsid teha, sest olen ju palju selle nimel higistanud, et neid showsid õppida. Kuigi nad siin raiuvad, et ma pean endale valged balletisussimoodi kingad ostma ja ka mustad kontsad. Kuid ma tõesti ei kavatse jalanõude peale kulutama hakata siis. Arvestades, et pean pärast need kõik ju kohvrisse mahutama. Ja mingi tantsime saksa kompanii heaks pole just mu prioriteet siin. Seega kavatsen ma valivaks muutuda ja valida, kus ma tantsin. Aga kõigepealt vaatame, mis me boss selle peale kostab. Hotelli manager oli nõus kõigega, mis Jessie talle rääkis :)
Hetkel on hotellis brittide ülekaal, mis on täitsa tore, aga tänu kuumale pole nad just kõige aktiivsemad. Ainuke asi, mis nad oma lamamistoolidelt püsti ajab on veemängud nagu vesi volley või veepolo (need sõnad kõlavad küll veidralt eesti keeles).
Endiselt kõik imestavad, et meil seal seitsme maa ja mere taga, Eestis, on oma keel. Uskumatu eksole!! Ja kui ma veel lisan, et ma räägin inglise, vene, soome ja tonkan ka nats türgi keelt, siis nad lausa avavad oma süüd ja ütlevad ooooooo :) Sest näiteks Jessie räägib vaid inglise keelt (balleti keelt ka :P). Ja üldiselt enamus britid räägivad vaid inglise keelt. Siin üks päev mingi poolakas tahtis minuga hirmsasti vene keelt praktiseerida. No ega ma siis kade polnud. Aga kahjuks oli tema nii purjakil, et kõik sõnad, mis tal suust välja tulid oli üks üldine ööö ja ääää joru.
Nii kurb on ikka, kui mõni laps lahkub peale kahte nädalat, mis ta miniklubis on veetnud. Nad saavad nii omaks jopeks minuga ja siis lahkuvad, aga ma jään ikka siia. Muidugi tulevad uued lapsed, aga ikka mõni on kohe nii tarmukas ja nunnu, et ei tahaks lasta neil üldse minna. Aga nemad lähevad siiski.
Siis veel selline jutt, et eile läksid Jessie ja Anka (me tiimiliider) nii lõplikult tülli, et ei teagi, kas sellest enam asja saab. Meil pidi eile olema Rama Lama Ding Dong show. Ja oli ka, kuid läbi raskuste. Nimelt 45 minutit enne etendust palus Anka Jessiel kogu tiimile etenduse ajaks jooke tuua baarist. Kuna Jessie polnud veel valmis oma make upi ja kostüümidega, siis ütles ta seda Ankale ja palus, et keegi teine seda teeks. Seejärel lajatas Anka, et Jessie pole mingi animaator (sest, ta ei too jooke??!!)ja kui tema palub jooke tuua, siis seda tuleb ka teha, sest kõik toovad aegajalt jooke jne. Jessie ütles, et see pole tema töö. Ja tegelikult ka pole, sest iga kahe nädala tagant vahetub meil inimene, kes tegeleb jookidega. Sel nädalal pole see Jessie töö. Sellele kõigele järgnes meeletu arutelu ja sõimlemine. Läpuks Jessie küsis Ankalt, et kas ta taheb, et Jessie lahkuks. Ja Anka vastas, et jaaaaa. Seejärel pakkis Jessie oma asjad kokku ja tõmbas lavatagant minema. Ja tema pidi mängima ühte peaosa siis jah. Kui aus olla, siis pole ma varem näinud, et sakslased nii kiiresti siin hotellis mõtleksid ja organiseeriksid.
Anka kukkus kõikide tantsude plaane ümber tegema. Andis poolakale Olale peaosa, mille too u 7 minutiga pidi selgeks õppima ja üritas ise seejuures maru rahulik olla. Seesmiselt ta põles. Nüüd siis ongi meil olukord, kus Jessie pole enam tiimis ja Anka on enam kui veendunud, et Jessi läheb koju. Aga seda me veel keegi ei tea, sest teadupärast mina ja Jessie töötame hotellile ning Anka ei saa meile öelda, kes läheb koju ja kes jääb. Nüüd kui kliendid küsivad, kus Jessie on peame vastama, et puhkusel??!! Arulage või jaa? Ses suhtes, et Jessie liigub ikka hotellis ringi. Sööb restoranis, istub baaris ja suhtleb klientidega. Aga Jessie on puhkusel :p Kõige täbaram lugu selle asja juures on veel see, et meie bossi Ibot on võimatu telefoni teel kätte saada. Ta töötab teisel saarel, seega ei saa talle töö juurde või koju ka minna vms. Seega oleme kõik ootel ja ärevuses. Ja mis veel hullem. Täna helistas Jessiele ta õde ja ütles, et Jessie ema on haiglas, suhteliselt ränga haiguse tõttu. Seega, nüüd Jessie isegi tahab koju minna. Aga eks näis, mis sellest kõigest saab..Päris korras siinne olukord just ei ole..
Muidu ikka rõõmsalt edasi, kuigi mu keha on maru väss kõikidest proovidest ja pikaldastest öödest, mis on veedetud harjutades uusi showsid. Ja vehepeal mõtlesin isegi loobuda kõikidest nendest showdest, aga eks näis, mis siin Kreekamaal saama hakkab. Kolm kuud veel jäänud.
Olgem siis rõõmsad ja tegutsegem ikka eesmärkide nimel :)
Kails
Ei mina usu seda kolmteist ja reede värkki. Igasugu veidraid asju juhtub igapäevaselt. Näitseks eile või oli see juba üleeile (kõik päevad sulnaduvad väheste öötundide tõttu ühte) tuli Gosia (poola animaator) oma toast välja, mäest alla, treppidest alla, basseinist mööda ja veelkord mäest alla, kuni meiebackstage’ni välja, ühes jalas üks plätu ja teises jalas, plätu teisest paarist. Õnneks need olid mõlemad roosad, kuid siiski erinevad. Mina naersin südamest :D
Olukord siinses hotelli riigis on ikka väga veider. Külalistele paistab kõik ilmselt OK olevat, kui telgitagustes on ragistamist küllaga. Ei hakka teid kõigisse detailidesse pühendama, kuid midagi ehk siiski. Viviga on nii, et kunagi ei tea, kuidas ta raegeerib sarnastes situatsioonides. Näiteks keegi kaotas tema patsikummi ära ja ohh seda kisa. Teisel õhtul läks üks Vivi patsikummidest Melissa juustes katki ja siis oli kõik OK. Ei mingit kisa. Vaid no problem. Telgitagustest lahkub üha enam animaatoreid. Homme läheb Gosia minema. Ja järgmisel nädalal veel 4 animaatorit. Hooaja lõpuni jääb meid siia vaid 6. Tuli teadaanne, et hotell suletakse ajavahemikul 20-31 oktoober, mis tähendab, et mina ja Jessie lõpetame ilmselt veelgi varem. Anka, meie peaanimaator on suht sõge peast. Oleme talle mitu korda ütelnud, et ära kasuta sõna backside, kui ta tahab miskit seletada, mis asub su seljataga või siis kui ta tahab rääkida seljast. Sest backside tähendab ju tagumikku. Kuid ei ei, tema ikka lahkelt pikib seda sõna erinevatesse lausetesse. Veel ei tea, mis värk sellega on, et alati kui keegi lahkuma hakkab jääb ta haigeks. Nüüd homme lahkub Gosia ja ta tarkusehammas kasvab ning viimastel päevadel ei saanud ta teha programmi. Põsk nagu hamstril ja valutab hirmsal moel. Olen väga kurb, et ta lahkub, sest tema blondihetked teevad minu päeva :D
Hetkel teen endiselt showsid kaasa. Sest nad vajavad inimesi, sest muidu peavad nad showd tegema vaid kolmekesi. Lava näib aga tühi siis. Seega nad ütlesid, et olen alati oodatud showsid tegema ja kuna ma ei oska ei ütelda sellistes situatsioonides, siis otsustasin, et teen ikka kaasa. Ja mulle ju meeldib laval olla. Tulevikus tahan ju ka näitlejaks saada, seega on see hea praktika :) Ja olen palju tunde vaeva näinud ja higi valanud, et neid tantse õppida, seega oleks see muidu kui raisatud aeg. Loomulikult on raske ja keha on väsinud ning enese motiveerimine on üha raskem, kuid 2 kuud on veel jäänud vaid.
Kõrghooaeg siin hakkab vaikselt lõppema, hommikul on basseini ääres palju vabu lamamistoole. Paar nädalat tagasi oli raske leida lamamistooli, mis oleks vaba. Arvan, et septembri alguses on kliente veelgi vähem. Kuid tööpäevad jäävad ikka sama pikaks. Sest showsid peab tegema ja ka lasteklubis peab olema. Vahepeal oli meil siin lasteshow. Mina ja Melissa orgunnisime kõgu teema. Tantsud, dekoratsioonid jne. Lapsed nautisid ja meie ka. Muidugi oli jube pikka ja väsitav päev, aga tasus ära. Kogu show teemaks oli ajamasin ja sellega ajas rändamine. Käisime 90-ndates, kus oli Makarena tants, siis 80-ndates oli Supermani tants, 70-ndates Kung Fu, 60-ndates tegime lastega püramiide ja lõpuks rändasime Kiviaega, kus tantsisin kõige pisematega Dinosauruste tantsu. Väga tore oli. Kõigil näod rohelised, aga naerul.
Endiselt ootan teie kirju koos shokolaadiga :)
Kaili
