tagavaatepeegliga paat
Koh Chang ja sõit Bangkokki
Mul oli eile suur plaan kirjutada blogi, bussis, teel Tratist Bangkokki. Kahjuks läks kõik teisiti. Kas teie olete minibussiga auklikel teedel 120-130 km/h sõitnud, kus tegelik piirkiirus on 80km/h? Meie nüüd oleme! Võime siin rääkida Eesti auklikest teedest, kuid eestlane vähemalt võtab enne aukku hoo maha ja laveerib sellest mööda. Meie bussijuht, olles saanud oma naiselt bussi akna kaudu pisi söögipaki ja energiajoogi hakkas kihutama nii, et isegi kohalikud bussis oigasid. Tundus, et meie buss pidi olema kiireim buss maanteel ja kõige esimesena Bangkokki jõudma. Ei tasu rääkidagi turvavöödest, mis bussi istmete vahel puntras olid ja kust neid pea võimatu välja oli sikutada. Kõige lihtsam ja vähem närvesöövam, oli teed mitte vaadata, sest muidu tekkis endal soov piduripedaal oma istme alla saada. Magada ma ka ei julgenud, kartsin keelest ilma jääda, kui aukudest läbi lendasime. Niisiis võtsin oma lugeri välja ja katsusin lugeda, kuid arvan, et lugesin raamatu ridu ka vaheldumisi sassis, kuna buss jätkas aukudest läbisõitu.
vaade hotelli rõdult Koh Chang'l
Eelmine kord jäi jutt pooleli seal, et me polnud veel kindlad, kas jõuame praamile või mitte, mis pidi väljuma kell 15:00. Sadamasse jõudes selgus, et keegi ei räägi inglise keelt. Leidsime üles putka, kust saime ülesõidu piletid (80 bahti nägu) ostetud. Edasine oli selgusetu, sest praami ei paistnud kuskil olevat, rääkimata merest. Kell oli ka juba kolm läbi. Kuid siis sõitis ette trantspordi auto, selline golfikäru moodi, kuid 10 korda pikem ja viis meid praami peale. Päris pikk sõit oli, umbes 20min. Ei tea, miks nad seda piletiputkat sadamale lähemale viia ei taha, et inimesed saaksid kohe oma takso või bussiga praamini sõita. Aga ilmselt tahavad inimeste töökohti hoida, olenemata sellest, et nad oskavad vaid ühte keelt rääkida (Tai kehakeel ei lähe arvesse:)).
Praami peale jõudes tundsime kergendust, sest tedmine, et kohe saab meie pikk trippimine ja erinevate sõidukite vahetamine läbi ning saame rahulikult saare peal olla 4 ilusat päeva. Ja tegelikult selgus ka, et praamiühendus saare ja mandri vahel on palju tihedam kui me erinevatest infoallikatest välja otsida olime suutnud. Nimelt väljub praam erinevate inimeste andmetel iga 20 või 30 minuti tagant. Selline kaootiline süsteem.
Praamisõit kestis tund aega, kusjuures tagasi saime praamiga, mis läbis sama maa, aga 30 minutiga. Vinnasime rasked kotid selga ja astusime Elevandisaarele. Edasi mõtlesime võtta takso, kuid nägime ühte meest seismas meie hotelli nimelise sildiga. Tuli välja, et kaks turisti olid endale privaat tranfeeri sadamasse tellinud. Meile tundus aga nii totakas võtta takso, kui sealsamas seisis buss, mis läks otse meie hotelli. Niisiis tegimegi juhiga juttu. Algul punnis vastu, et „this is private transfer“, et kui tahame ka sellega saada, peame 300 bahti maksma. Olime nõus ja saimegi bussi peale. Ilmselt küll rikkusime kahe teise turisti, kes olid endale selle bussi tellinud, puhkuse küll ära, aga „sometimes life is brutal, what to do“.
Kui hotellituppa jõudsime, avanes meile väga ilus vaade rõdult, palmid, meri wow wow wow:) Kuna võtsime reisile teadlikult vähem riideid kaasa, siis tuli teha üks pesumaja tiir. Niisiis viskasimegi riided pesumaja onklile, ütles, et homme kell 11 on valmis. Mina omaltpoolt lisasin, et triikida pole vaja. Mine tea neid lõunamaa triikraudu, maru vanad nägid välja ka. Pikad sõidud olid meie kõhud väga tühjaks teinud, seega otsisime koha kus süüa. Saarel olles tuleb süüa toitu, mida meri annab. Põhimõtteliselt käisime igal õhtul erinevates kohtades kalmaare, krevette, kala jm. mekkimas. Saare inimesed oskavad mereande valmistada, grillitud kalmaar oli supper. Ühel õhtl käisime ka rannas olevas restoranis, varbad liivas õhtustamas. Ei saanud halba toitu, kui väljaarvata üks emane kalmaar, mis oli marja täis, aga see oli me endi süü, et me tellides ei ütelnud, et eelistame isast :)
Aa ja tuli välja, et 2 sibulat maksab 40 bahti. Vaidlesime ühes restoranis, et meil maksab sibula kilo 40 eurosenti ja nemad võtavad 2 sibula eest sellise summa. Ja pidigi olema nii, et turul on köögiviljad kallimad kui puuviljad, no mis siis ikka. Köögiviljad tuleb ise maha panna, kookospalmid ja banaanipalmid kasvavad niisama igalpool.
bassu, mis läheb mereks üle
Juba Bangkokis märkasin, et igal pisemalgi poekesek on tolmutuust, mis on tehtud sulgedest. Sealt sai alguse minu kinnisidee, et ma pean selle endale saama. Kammisin läbi palju toidupoode, mis müüsid ka tööstuskaupu, kuid ei miskit. Üritasin erinevatest pisikestest müügipunktides seda tuusti ära osta, kuid keegi ei olnud nõus müüma. See muutis selle kanapepu moodi, varre otsas jubina veel väärtuslikumaks. Lõpuks siis leidsin ühest poest, 55bahti. Muidu oleksin mõnele teisele eesti koduperenaisele ka selle tuusti toonud, aga see oli viimane, väärtuslik.
Sukeldumise võlu ja valu
suur snorgeldamise paat
Suuresti läksime Koh Changile ka seepärast, et tahtsin sukeldumiskursuse lõpule viia. Eestis olin teinud teooria ja basseini osa, aga veel oli vaja teha 4 avavee sukeldumist, koos erinevate harjutustega. Niisiis järgmisel päeval asusime usinalt sukeldumiskeskuseid otsima, selleks rentisime rolleri, et saaks ühest saare otsast teise sõita, kus asus ka sadam, kust erinevad eksursioonipaadid väljusid.
kalapaat
Meie hotell asus White Sand Beach'il, mis siis on saare ülemises osas, aga kaluriküla koos sadamaga asus saare all osas, Lonely Beachil. Saar ise on väga mägine, selleks, et White Sand Beachilt Lonely Beachile jõuda, tuleb ületada suur mäehari ja teiselt poolt peab sealt siis alla sõitma. Kohalikud on ilmselgelt rolleri seljas sündinud, arvan, et sünnitusmajast tuuakse vastsündinud ka koju rollerikorvis ;) No Margus pidas targemaks võtta käikudega motika moodi kaherattaline, et ehk veab paremini mäest üles. Kõlas loogiliselt, aga tegelikult jäime päris mitme tõusu peal peaaegu seisma. Palju ei puudunud, et ma oleksin pidanud tagant lükkama, jalagadega andsime hoogu küll. Eks need rollerid ole seal mägede ja turistide poolt ka ära piinatud ja nõrgad.
Tee peal peatusime päris mitmes sukeldumiskeskuses ja uurisime hindu. Mõned vaatasid mind ja mu paberit küll sellise näoga nagu näeksid sellist paberit esimest korda. Ei tea, kuidas nemad siis litsentsid said? Lõpuks leidsime, päris sadama lähedalt, „Adventure Dive“ keskuse, kus kohe saadi aru, mis ma tahan. Briti mees seletas ära, mis juhtuma hakkab ja sukeldumisinstuktoriks pidi saama kohalik noormees, kes oskab hästi inglise keelt. Kaks järgmist päeva tähendasid minu jaoks merel olemist, koos veealuse maailmaga.
snorkel-inimesed
Kuna Margusel on litsents juba olemas, siis otsustas ta, et tuleb ka teisel päeval sukelduma. Esimese päeva läksin siis üksinda. Hotellist võeti mind peale kell 8 hommikul, sõideti sukeldumiskeskusesse. Valisime koos instruktoriga mulle välja lestad, maski, kalipso ja vesti. Oiiii seda ärevust, mis mul sees oli. Tuli välja, et mina olin sel päeval ainuke sukeldumishuviline, seega pidime minema snorgeldajatega koos ja suure paadiga, mitte sukeldumispaadiga. Pardal oli umbes 30 snorgeldajat, erinevatest maailma otsadest. Paadis toimusid väiksed loengud ja varustuse kokku panemine. Tüüp oli üli chill ja rahulik õpetaja. Küsisin igaksjuhuks, et mitu inimest ta sukeldujaks koolitanud on. Vastas, et 100-150, mis ka rahustas mind natuke. Hiljem sain teda, et ta on teinud kokk umbes 2000 sukeldumist 7 aasta jooksul :)
ahvide saar
Lõpuks saabus hetk vette minekuks, kuid selgus, et mu vest laseb õhku läbi. Tuli teha vesti vahetus, mis tähendas seda, et hea plaan enne snorgel-inimesi vette jõuda, luhtus. Selle päeva esimene sukeldumine pidi olema niisama ringi vaatamine ja alates järgmisest pidime harjutusi tegema hakkama. Mulle sobis, sest sain taas harjuda kõikide „liidestega“, mis mul küljes olid ;) Kõik läks hästi!! Lõpuks vee peale tulles ei jõudnud ära oodata, et saaksin uuesti vee alla. Kui paati ronisin, oli väke lõunapaus ja sõit järgmisse snorgeldamiskohta. Minu jaoks tähendas see teist sukeldumist. Ka selle tegin edukalt ära koos erinevate harjutustega, mille kiituseks pakuti paadis puuvilju. Või noh vähemalt mina tundsin nii :)
kuidas end pikal merereisil päikese eest kaitsta
Tegelikult, tänu snorgeldajatele sain kenakese ekskursiooni Elevandisaare läheduses olevatel saartel. Lõpuks tagasi teel sõideti ahvisaare lähedusse, kus ahvid olid tulnud saare džunglist välja, et püüda kinni, inimestest üle jäänud puuviljad. Lõpiks kella 4 paiku paistis ka kodusadam. Sama auto, mis mind saare otsa tõi viskas mu üle mägede tagasi ka.
kodusadam
Hotellis jõudsin isegi natuke päikest veel võtta, enne loojangut. Hiljem sõime ja jalutasime rannas ning kohvikutes. Läksime vara magama, kuna järgmine hommik pidi taas auto järgi tulema, kuid seekord siis läksime kahekesi. Nii oligi! Taas üle mägede sõit, umbes 30km.
päikese laskumine hotelli rõdult
Sel päeval mindi sukeldumispaadiga, mis tähendas, et vette minek toimus ahtrist, kust lasti kenake redel alla. Eemisel päeval hüppasin päris kõrgelt, üle serva, aga tegu oli ka suurema paadiga. Istusime paati ja sõit sukeldumiskohta võis alata. Peale meie oli paadis veel üks inglise härrasmees, 2 sukeldumis instruktorit (üks mulle ja teine härradele), kapten oma 4 liikmelise perega ja pootsman-tüürimees-koristaja-abistaja-mees, kõik ühes isikus.
kellegi õhtusöök
Kohe kui paat kai äärest lahti päästeti, sain aru, et täna on veits tuulisem kui eile, mis tähendas ka lainet. Taas alustasime väikse briifinguga, kus instruktor rääkis mulle ära, mis harjutused mind täna ees ootavad. Kõige selle jutu lõpuks oli minul vanal meremehel süda nii paha, et ei teadnud kuhu poole joosta kui peaks oksendamiseks minema. Teadmine, et pean kohe raske varustuse selga panema ja vee alla minema, ei teinud seda tunnet üldse kergemaks.
kookospalmide salud
Lõpuks kui paat seisma jäi, läks kõikumne veel hullemaks, samas rütmis läks ka minu olemine kehvemaks. Instruktor arvas, et ma peaksin kalipso selga panema ja vette hüppama, et teeb olemise paremaks. Tegin, mis öeldud, aga no mis paremaks kui vesi on 32 kraadi soe. Ja ka seal loksutasid lained mind ja mitte hellalt! Paadi kõikumise vaatamine, oleks olnud kindel pakipidu. Margus oli juba ammu vee all kui ma ikka hulpisin seal ja ootasin, lootsin, et kõik läheb veel heaks. Vahepeal tõi insturktor mulle varustuse vette ja ma panin selle selga, endal ikka nii paha olla. Küsisin talt, et kas tal on varem ka olnud õpilast, kes merehaigeks jääb. Ei olevat olnud, aga ütles, et ta ise on aegajalt merehaige ja talle polevat võõras ka üle reelingu oksendmine. Selle jutu peale oksendasin minagi, otse vette, olles ka ise vees, täies varustuses mask peas. No ei olnud ilus, küll aga läks mu olemine palju paremaks.
hullud teed
Kaladel kõhud täis, ütesin, et nüüd võime minna, aga ruttu, sest kartsin, et läheb taas hulluks. Vee all ju pole loksuvaid laineid. Mõeldud tehtud! Tõepoolest oli seal parem olla, aga üle 12m ei saanud ma minna, kuna mul hakkas kõhus taas keerama. Esimeseks harjutuseks oli enda päästmine, õhu otsasaamise korral. Hull värk, paha olla ja nüüd veel õhk ka otsas. Teisel korral sain hakkama. Maski ära võtmine vee all ja tagasi panemine oli juba kergem ülesanne. Lõpuks kui niisama veealust ilma eksploorisime, siis tundsin ennast juba päris hästi.
see on küll teine paadike, kuid umbes sama pisikese või nats pisema paadiga käisime ka meie teisel päeval sukeldumas
Tunni pärast kui vee peale tulime, hakkas kõik see lainetuse jura ju otsastpeale. Ronisin paati, viskasin pikali, küsisin merehaiguse vastast tabletti ja tegin uinaku, samal ajal kui teised lõunat pidasid. Margusel oli ka paha olla ja väga söök alla ei läinud. Ka briti onu oigas kui paadi istmetel lamas. Sõitsime järgmisse kohta.
mina sukelduja (vasakul:))
Instruktor äratas mind üles ja küsis, kas ma olen võimeline taas vee alla minema. Ma ei saanud ju muudmoodi vastata kui ainult jaatavalt, ise näost roheline. Panin varustuse selga, väikeste vahepausidega, sest nii paha oli. Lõpuks hüppasime vette ja hakkasime komassiga navigeerima. Läbi paha olemise ujusin edasi ja tagasi ning õnneks siis sai minna vee alla, kus mu enesetunne taas paranes. Kokkuvõttes oli teisel sukeldumisel nats kehv olla. Oleks vist pidanud oksendama enne natuke oleks parem olnud, aga samas ikka parem kui vee peal.
Tunni pärast tulime vee peale. Kuulsin instruktori õnnitlussõnu minu suunas ning mind valdas meeletu rahulolu ja kergendustunne, et ma sain sellega hakkama olles ise veel merehaige. Ise ka ei suutnud uskuda, et ära tegin, aga vot see oli üks raske päev merel, mis läheb kindlasti minu elu ajaloo TOP 5'de kirja ühe suure eneseületusena. See on see kui Läänemere ja suurte paatidega ära harjuda.
TEHTUD!!!
Selle aja peale oli ka tablett mõjuma hakkanud ja tundsime Margusega mõlemad, et nüüd on parem olla. Isegi ananassi suutsin süüa. Tagasi sadamas, täitsime viimased tähtsad paberid ja sain omale sukeldumise logiraamatu. Nüüd olengi väike sukelduja!
Lõbutüdruk raske elu
Tagasi oma külas, peesitasime pärast rasket päeva merel nats päikese käes. Õhtul tõristasime rolluga sinna, kus on palju tai tüdrukuid ühes kohas ja kõigil on vaid üks soov – saada endale lisaks tai boyfriendile veel võõramaalasest boyriend, kes siis tüdruku peret, lapse ja ka tai boyfriendi ülal peaks. Külastasime päris mitut baari, mis White Sand Beachil asusid kohe tee ääres, kõik ühes kohas, tähistatult punase valgusega. Tegime mitmega juttu, niisama, mõistmaks nende elu prostituudina. Enamus tüdrukuid olid pärit Kambodža piiri äärest, Tai kõige vaesematest küladest.
banaani pannkoogid (neid jään taga igatsema)
Üks tüdruk oli alles 4 nädalat tagasi saarele saabunud, sest oli vaja raha teenida. Ta oli oma pisikese lapse sinna oma vanematega jätnud. Mees oli ta just maha jätnud, enne seda veel kõvasti peksa andnud. Tüdruk oli 22 aastane. Teises baaris hoidis üks tüdruk oma põske kinni ja ütles, et hammas nii valutab. Aga siiski siiski pidi ta olema baaris ja tööd tegema. Järgmisel päeval rolleriga mööda sõites nägime, et tüdruku põsel on suur valge plaaster. Imestasime ja mõtlesime, et kas siin saarel käib hamba väljatõmbamine läbi põse? :) Kolmas tüdruk oli üldse rase, katsusime kõhtu ja läksime edasi. Kohtasime tüdrukut, kellel oli jalg kinni seotud ja sinikaid täis. Väga täpselt ei saanudki aru, mis temaga juhtus, kuid ka teda olevat just maha jäetud. Mees olevat nüüd koos tema parima sõbrannaga. Noh ei teagi, kas uskuda või mitte, et võibolla on see mahajätmise ja südame-murdumise jutt kaastunde tekitamiseks, et sealt siis edasi mingid suhted areneksid. Muidugi ei puudunud ka ladyboy'd, kes on originaalis mehed olnud, aga vot nüüd nagu nipsti on naised. Ühest baarist küsisime, et kas sealsed ladyboy'd on ümberlõigatud või endiselt mehe varustusega. Selles baaris olid ümber tehtud „naised“. Ei tea, kust nad nii suuri kingi hangivad?
Baarides tiirutasid igast rahvsest mehed, aga enamus olid silmaga hinnates Inglismaalt ja Austraaliast pärit. Uurisime ka, mis maksab tüdruku välja ostmine? Bar fine ehk summa, mis tuleb maksta baari „emandale“ oli 300bahti ja tüdrukuga lepib siis juba klient ise kokku, mis hind tuleb. Enamasti, aga on hind seline, et kui klient soovib tüdrukut vaid korraks nö. pinged maha võtta, siis tuleb maksta 1000bahti (umbes 22eurot). Terve öö koos veetmine aga läheb maksma 2000bahti. Kuid kõik pidi olenema siiski kliendi lahkusest.
Fanta, jumalatele
Novott sellist uurimustööd käisimegi tegemas, aga hämmastav on see, kui avameelsed sealsed tüdrukud on. Iseasi muidugi, kui palju seal jutus tõde on. Umbes südaöö paiku kui selgus, et täna töörabamiseks ei lähe, kougiti kuskilt välja kausikesed erivärviliste lindikestega. Tüdrukud istusid kõik koos ümara laua taha ja hakkasid valmistama altarile pandava lillevaniku ülemist riputamiskohta. Nii see seal ongi, et ka igas „punases“ baaris on oma pisike altar või kaks. See on koht kus usk ja patud elavad kõrvuti, kuid loodetavasti on neil tüdrukutel usk, elada kunagi paremat, võibolla mitte nii patust elu.
Usku on siin tõesti igalpool (Budism). Igal väiksemalgi kohvikul, restoranil, poel, muidugi kodul jne on oma väike altar püstitatud, kuhu nad igapäev või kuidas vaja on värskeid lillevanikuid viivad. Vanikute valik on suur ja värviline ning neid saab osta tänavalt, müügikärude lettidelt. Samuti pannakse sinna erinevat joogipoolist – vett, kohvi, mahla ja loomulikult ei puudu ka jumalalaualt tänapäeva populaarne jook, coca-cola. Kindlasti on altaril ka tops liivaga, kuhu sisse viirukid tossama pannakse. Nii et tänaval kõndides on vahel tunda erinevate viirukilõhnade aroomipahvakuid. Mõnus!
Viimane päev ja tagasi Bangkokki
Ja käes oligi meie viimane saarepäev. Otsustasime taas vara ärgata, et väärtuslikku aega mitte raisata. Käisime söömas, kusjuures meie hotelli söök oli suht ok, palju valikut. Arvan, et emps oleks ka miskit sealt endale süüa leidnud :) See oli ka päev, kus pidime rolleri tagasi viima, seega otsustasime teha veel viimased kiired ringid. Teadsime, et sel saarel on ilusaid koski ning otsustasimegi ühte vaatama minna, mis asus umbes 8km meie hotellist. Olime naiivselt arvanud, et kosk on looduslik vaatamisväärsus, et lähed kohale ja vaata aga. Ei ei ei, maksta tuleb – 200bahti nägu. Kuna olime sinna kohale sõitnud, siis maksime summa ja matkasime läbi džungli 500m ja oligi ilus. Kosel oli kaks tasandit ning tegu oli päris kõrge joaga. Turnisime kividel ja tegime värskendava ujumise mitte soolases vees. Ausalt öeldes oli isegi natuke külm vette minna, olles harjunud 32 kraadise merevanniga.
Tagasiteel nägime elevandi beebit, kes matsutas teeääres rohu kõrsikuid. Koh Changil saab teha ka elevantidega erinevaid džunglimatku, kuid kahjuks ei olnud meil selle jaoks enam aega. Veel on tee ääres suured sildid kroodillide showst, kuid ka sinna me ei jõudnud. Ainuke, mida tegime oli see, et ostsime tee äärest korviga banaane ja pistsime elevantidele londi vahele. No mis seal ikka, ilmselt tuleb elevandisaarele veel kunagi tagasi tulla, sest palju jäi tegemata nägemata.
draakoni vili, seest täpiline (dragon fruit)
Kui rollerit tagasiasime, nägime kahte ameerika tsikki, kellest üks oli oma rendimasinaga kukkunud. Õnneks ta kandis kiivrit, mis siin just kõige tavalisem pole. Jalg ja käsi olid tal kinni seotud. Tegelikult nägime selle paari päeva jooksul umbes 7 inimest, kes kõik olid end katki kukkunud ilmselt sõiduoskamatusest mägedes. Kurvid on siin ikka karmid!
Kõndisime tagasi hotelli, pakkisime kotid ja suundusime kaheks tunniks päikesest viimast võtma, seekord siis bassu äärde. Lõpuks oligi aeg end takso peale sättida ja sadama poole sõita ning sealt juba praamiga mandrile. Taksod on ka siin saarel lahtised kastiautod, millele on pele ehitatud katused. Mäest üles või alla sõites tuli päris kõvasti kinni hoida, et kann istmel liikuma ei hakkaks. Turvavöösid muidugi ei ole sellistel sõidukitel.
paadiga tagasi mandrile
Bangkok ja hale skeem
Bussisõidust Bangkoki ma juba kirjutasin blogi esimeses lõigus. Kuid kui see lõbusõit läbi sai, astusime külmast bussist suurlinna (Bangkokis elab umbes 7,5 miljonit inimest) leitsakusse. Buss pani meid maha nn võiduväljakul, väga tiheda liiklusega teede ääres. Otsisime siis moodust, kuidas sõita tuttava hotelli juurde. Algul mõtlesime takso võtta, kuid kuna linn oli umbes ja kõik taksod olid hõivatus, siis otsustasime Skytrain (taevarong) kasuks. Selline sõiduots maksis 30bahti nägu. Rongis oli heajahe ning sõit läks kiiresti. Maha läksime Nana peatuses ja tõttasime oma hotelli, sest kell oli juba 10 õhtul ning tahtsime kuskile veel sööma jõuda. Läksimegi üle tee asuvasse Austraalia restosse ja tellisime koraliku portsu nuudleid. Tuiasime veel natuke tänavatel, kuid läksime vara magama, sest järgmiseks päevaks olime endile kõva turisti kava kokku pannud. Olime plaani võtnud floating marketi külastuse, mis on siis turg ja kogu selle juurde kuuluv kauplemine jõgedel. Teiseks asjaks oli plaan viimast päikest nautida bassu ääres ning viimaks tahtsime teha viimased shopingud MBK kaubanduskeskuses.
Bangkoki vabaduse väljak
Hommikul siis hotelli uksest välja minnes avas meile rõõmsalt avala naeratusega ukse turvamees ja küsis kuhu me tahame minna, et ta aitab meid takso peale. Ütlesime floating marketi nime, sest neid on siin palju. Meie oma pidi asuma linnast umbes 20-30km kaugusel. Ka linnas sees on üks, kuid see on nii turistikas ning pidasime targemaks sealt eemale hoida. Niisiis takso leitud, istusime peale, muidugi kinnitades ennem hinna 500bahti edasi-tagasi, mille turvamees oli meile umbkaudu öelnud. Kõik selge, sõit võis alata. Kui sõit oli juba tund aega kestnud, hakkasime kahtlema, et meid õigesse kohta viiakse. Küsisin mehe käest, et kaua veel? Vastuseks sain 40 minutit. Asi muutus üha huvitavamaks. Teadsime küll, et linnast väljas on veel üks market, aga too pidi asuma 100km kaugusel. Kahtlustasimegi, et sinna meid viikasegi nüüd. Natuke frustreeriv oli, et 4 tundi taksos peab istuma ning ilmselt oma päevakavast päevitamise maha tõmbama, kuid mõtlesime, et okei kui vähemalt marketitki näeb on ok. Lõpuks jõudsime kohale! Autost välja tulles ei näinud me mingit marketit. Jõgi küll oli ja selle peal ka paar paati. Asi kiskus kahtlaseks! Siis tuli meie juurde kõhukotiga mees ja küsis, kas tahame suurt tuuri või väikest tuuri, et samas kell on juba nii palju (14:30) ka, et võibolla ei jõuagi suurt tiiru teha. Ütlesin talle, et ma taha su elevante ega kookospalme näha, mis pidid paadi tuuri peale jääma, et ma tahan turgu näha. Selgitas siis mees, et saab turgu ka näha ja pilte teha ja ostelda. Ütlesin talle, et ma ei taha tema ilusaid värvilisi pabereid äha ja mingit turisti pula kuulda, et ma tahan paati ja meest, kes paati juhiks ja let's go. Võimatu!
härra taksojuht, kes meid valesse kohta viis
Läksime jõe äärde, aga ükski paadijuht ei liigutanud end. Kuskil Tais pole nii, kõik tahavad ju raha teenida, aga tundus et tegu oli mingi paadimaffiaga. Niisiis võttis kõhukotiga mees sahtlist välja sinised piletid ja ütles, et summa on 3000 bahti (u 66euri) inimene, et kahele kokku teeb ta allahindluse kuna market varsti sulgetakse ja meie saaksime hinnaks 5000bahti (u 110 euri). Uskumatu!!! Ma ütlesin talle, et Tais ei maksa ükski asi nii palju. Tema aga oli vankumatu.
soola kuivatus väljad
Saime päris tigedaks, sest olime langenud business scami ohvriteks ja see kõik sai alguse meie hotelli ukselt, kui turvamees ütles: „I can help you!“ Istusime siis vihast punastena tagasi taksosse ja ütlesime, et davai kähku tagasi nüüd Bangkokki! Kõhukoti vend pidtis pea veel ukse vahelt sisse ja tegi oma final price pakkumise, mis oli 3000bahti üks inimene. Käskisime tal ukse kinni panna ja uttu tõmmata. Eelnevalt kui küsisime taksojuhi käest, et kas kuidagi saab ka mujalt turule läheneda, ütles ta, et ta ei tea, tema ei tunne teid väljaspool pealinna. Jees jees muidugi.
Ütlesime ka taksojuhile, mis me temast ja nende „ilusast plaanist“ arvame. Muidugi sogas see vastu, et tema ka ei tahtnud ju Bangkokist välja sõita, aga justnimelt tema oligi ju see kes sinna sõitis. Ise arutasime Margusega tagaistmel, et kui Veneetsias käisime, siis ei maksnud sealne gondlisõit ilusas veepealses linnas ka nii palju kui meilt praegu küsiti musta vee peal sõidu eest. Haige skeem!!!
pilt räägib rohkem kui..
Tagaistmel haudusime valmis ka salaplaani, et me ei maksa sellele mittemidagi teadvale taksojuhile mittemidagi. Lootsime, et tüüp viiks meid otse hotelli ette, mitte ei pargiks kaugemale kuskile. Õnneks, ilma ütlemata nii oligi. Takso peatus hotelli ukse ees ja me lihtsalt kõndisime sealt tuima näoga välja ning suundusime otse vastuvõtu laua juurde ja küsisime manageri, et temaga kõigest sellest juhtunust vestelda.
duriani auto. durian on haisev puuvili, aga maitseb magusalt
Manager oligi seal ehk siis tegelikult reception'i manager. Kes meid valgeid siis kohe hotelli bossi juurde laseb oma pisi probleemidega, eks. Igatahes jutustasime sellele naisterahvale oma ebameeldivad seiklused kenasti vihaselt ära ning ta lubas probleemiga tegeleda. Selgitasime välja ka mehe, kes meid sealt ukselt sinna taksolõksu vedas ja suundusime hotelli restosse sööma. Nimelt olime plaaninud ujuval marketil miskit kohalikku mekkida, kuid kuna see kõik ära jäi, siis olime väga näljased. Margus sõi burksi ja mina omletti. Magustoiduks võtsime puuvilju ja peale rüüpasime õlut. Kogu arve tuli umbes 800 bahti. Vahepeal oli see turvamees, kellest kogu see jant algas meie juures ka vabandamas käinud, teatega, et takso arvet me maksma ei pea. Mitte, et meil see üldse plaanis oleks olnud.
kookospähkli auto
Laeval töötades olen õppinud „saagima“ ehk siis välja näitama oma pahameelt kuskil asutuses kui miski ikka tõesti ei meeldi. Nii kavatsesingi ma edasi saagida, sest olgem ausad 4 tundi mõttetus taksos, viimasel päeval Bangkokis. Ei ei ei!! Niisiis läksime me sealt restost maksmata ära. Tuppa jõudes tuli kõne managerilt, kes omakorda kordas üle väga hea uudise, et taksoarvet me tasuma ei pea. Edasi läks jutt meie lõunasöögi peale. Ütlesin talle, et ma ei ole nõus seda arvet tasuma, et see sulist turvamees võib nii takso kui söögi ise maksta kui tal selline jultumus oli meile tünga teha. Soovitasin tal ikka hästi üle vaadata, mis inimesed tal seal hotellis töötavad ja kas nad ikka väärivad oma töökohti. Seepeale pakkus hotelli naine, et teeb meile 20% allahindluse lõuna pealt. Hakkasin naerma ja ütlesin,et ma ei ole ikka veel rahul selle situatsiooniga. Mispeale ütles ta, et hotell ja restoran ei ole sama asutus ja ta tõesti ei saa rohkem allahindlust teha. Peale mu järgmist pahameele puhangut ja lubadust hotellile väga halb järelkaja kirjutada „ühinesid“ hotell ja restoran ning naine pakkus 50% soodustust. Mitte küll kõige parem lahendus probleemile, kuid asi seegi.
tuk-tuk'i juht
Ootamatult, pika jamamise peale oli kätte jõudnud õhtu, seega vahetasime riided ja läksime ühte kolmetähelist shopping centerit MBK'd otsima. Nimelt oli plaan veel viimased ostud teha ja siis tagasi hotelli pöörduda, kotid pakkida ja varakult tuttu minna. Järgmisel hommikul pidime ju ärkama kell 5, sest lennuk läks 9-st. Aga MBK's on nii, et üleval korrusel on erinevate brandide korralik originaal kaup, aga alumisel korrusel on turumoodi asjade müümine. Esialgu tuiasimegi Levise, Cameli ja muude selliste kaubamärkide vahel (ma ei tea ainult meeste asjad oli), aga lõpuks suundusime alumisele korrusele. Mina ostsin endale 2 teatrikotti ja käekella ning veel nipet näpet. Oli ju vaja viimasest kohalikust rahast lahti saada :)
pannkoogi mees
Teel tagasi hotelli tegime veel pisikese peatuse, et veel viimast korda tai toitu süüa. Enamus söögikohad olid selleks kellaajaks juba suletud, kuid ühe siiski leidsime. Tegu oli välismaalase poolt juhitud kohaga, kuid töötajad olid kohalikud. Võtsime istet, tellisime toidud ja joogid ära. Samal ajal käis baarileti ääres väike tõuklemine Austraaliast pärit 2 meetrise mehe ja kohaliku väikse Tai mehe vahel. Niipalju kui me aru saime siis eks ikka ühe naise pärast, kes tähistas samas kohas oma sünnipäeva. Nii ma vähemalt otsustasin kui nägin õhupalle ja suurt valget kaisukaru. Kuid olukord lahenes ja rohelise mandri mehike lahkus baarist, olles ise viha ja alkoholi täis. Saime oma toidud kätte ning langetasime silmad taldrikutesse kui sisse tormas seesamune 2 meetrine koljat ja lõi ühe käega väikse Tai poisi tooli pealt põrandale pikali. Muidugi sellise jõuga, et mees lendas meie lauani ning sellest löögist tingituna läks ümber ka minu jook. Pikali löödud mees põgenes nii kiiresti kui suutis teiselele korrusele ning kõik baaris töötavad naised kargasid austraallase kraesse ja püüdsid teda kinni hoida ja takistada veel midagi lõhkumast. Kes hoidis tooli pea kohal löögivalmis, kes kiljus niisama. Isegi käsnakalle lühikeste retuusidega, tugeva kehaehitusega kokapoiss aeti köögist välja. Mõtlesime, et ju ta on turvamees-kokk ühes isikus :) Kuidagimoodi olukord lahenes. Vahepeal oli välja ilmunud üks teine võitlushimuline tai noormees, keda takistas ja hoidis kinni üks baaris töötanud tütarlaps. Koljat juhatati baarist suurte raskustega minema ja õnneks ta rohkem tagasi enam ei tulnud. Küll aga läks see teine tai mees nüüd teda enne kinni hoidnud naisele käsipidi kallale ja lükkas näitsiku põrandale pikali. Kui too ennast püsti upitas pidas mees veelkord vajalikuks teda käega tõugata. Kole lugu!
käsnakalle pükstega poiss, kes köögist välja aeti
Ilmselgelt oli kogu juhtunus süüdi see üks valgesse riietatud sünnipäevalaps. Ka tema pidi söögikohast lahkuma. Pisarad põskedel voolamas, haaras ta oma kaisukaru ja kadus. Kõigile klientidele, aga kes seda kõike pealt nägema pidid tehti maja kulul välja kaks ringi jooke.
Kõhud täis, suundusime hotelli ning pakkisime asjad ära. Kartsime, et kotid on liiga rasked, kuid hiljem lennukas selgus, et mõlemi kott kaalus vaid 14kg. Lubatud oli 23kg koti kohta. Hommikul käisime varakult hotellis söömas ja istusimegi takso peale. Takso olime palunud ühel uksepoisil eelnevalt kutsuda, sest soovisime taksomeetriga sõidukit.
Lennujaamas ootas meid ees väga ebameeldiv ootamisüllatus. Nimelt olime juba netis check-in'i ära teinud ning pidime vaid kotid ära andma, mille jaoks tavaliselt on eraldi kassa. Seekord aga mitte. Niisiis ootasime ligi tund aega seal, kuni saime lõpuks löögile. Vahepeal ilmus meie selja taha mingi somm, kes ilmselgelt polnud veel eilsest peost kaineks saanud. Ta ootas natuke, kuid siis teatas, et ei ei tema läheb ja sööb kõigepealt ja siis tuleb tagasi, ootamine polevat tema jaoks. Algul arvasime, et kõva loogika poisil, et nii lennukitest maha jäädaksegi kuid hiljem, olles seal tund aega passinud, pidasime tema käitumist vägagi imetlusväärselt taibukaks :)
lennujaamas
Lõpuks saime kotid ära anda ja lennuki peale minna. 10 tundi möödus kiiresti. Magasime ja vaatasime filme. Seekord sõime lennukis tavalist toitu, sest olime kirjutanud Finnairi mingile meilile ning palunud meid tava-sööjate nimistusse panna. Maitses paremini küll. Lõpuks maanusime Soomes ja sealt läks kohe edasi pisike punn-lennuk, mis meid siis seekord ilma suuremate raputamisteta Eestimaa pinnale tõi.
Üht ma luban, Kambodžasse lähen ma kindlasti veel tagasi ja võtan Krissu ka kaasa, sest talle meeldiks seal :)
Kaili ;)
