Phnom Phen - TO - Siem Riep - TO - Koh Chang

selliseid pusasid on igal tänavanurgal

Tai ingliskeel on minu jaoks väga arusaamatu. Nad räägivad kurguhäälega ja söövad sõnade lõpud ära. Põhimõtteliselt nagu kurt-tummad räägivad. Kambodžas on ingliskeel paremini arusaadav. Veel on siin mingi hull mood käia ring öösärkides ja pidžaamades. Täiskomplektid koguaeg kõigil seljas, öömütsid on vaid puudu :) Kõige tähtsam on kohalikele, nii Tais kui Kambodžas, valge nahk ja selle säilitamise erinevad nipid. Põhiteema on päevavarjudega ringi käimine, teiseks variandiks on kanda kahte mütsi, kus siis üks on lühema nokaga ja teine pikema nokaga. Ka kindad pole siin võõrad. Ja meie eurooplased üritame iga hinna eest endid pruuniks päevitada. Tundub, et kõik me oleme valesse kohta sündinud.



Aga nüüd meist rääkides, siis järgmisel päeval Phnom Penh'is käisime turistidele avatud kuninga paleed vaatamas. Sinna sõitsime muidugi tuk-tukiga. Palee juures, nagu ikka turisti kohtades, käib meeletu raha kerjamine ja suvaliste suveniiride müümine. Ühele, umbes 5 aastasele, tüdrukule, kes kandis umbes poole aastast titte, andsin isegi 1 dollari. Muidugi eks see kerjamine siin ole ka suuremat sorti skeemitamine, kus ema, kelle kõik 4 last ka roller sõiduki peal on, paneb lapsed erinevatel tänavanurkadel maha ja kerjamine võib alata.



Paleesse jõudes selgus, et ma olin endale ikka väga ebasobivad riided selga pannud. Põlved ja õlad pidid olema kaetud. Õnneks on sellised turistimagnetid välja mõelnud turistiabi, aga seda kõike muidugi raha eest. Nii ma siis pidingi ostma endale 2 doltsise tavalise valge T-särgi ja rentima pikad püksid. Hiljem kui ma oma pükste tagatisraha järgi läksin, oli seal leti juures minusugune, palee jaoks, liiga paljas turist. Kuna mul polnud niikuinii selle T-särgiga midagi peale hakata, siis ütlesin talle, et ma just kandsin seda särkki, aga ta võib edasi kanda kui tahab. Tahtiski! Palee ja selle territooriumil olevad erinevad ehitsed olid võimsad. Palju kulda, hõbedat, pronksi, teemante, smaragde jne..




Palee sees oli pildistmine keelatud Igalpool olid ka sellekohased sildid väljas, vot ühes majakeses polnud. Seisime seal uksel ja vaatasime sisse, kuidas kolm meest ja Buddha kuju juttu ajasid. Äkki kuulsime, kuidas üks mees oma kõhutuuled valla lasi, mina aga tegin samal ajal pilti. Muidugi hakkasid need kõik kolm seal kätega vehkima ja „no photo“ karjuma. No huvitav, et pühas kohas Buddha ees peeretamine on okei, aga kui turist pilti teeb, siis on see kuritegu.


koht, millest mina pilti tegin ja onu lasi kõhutuultel rääkida

Edasi läksime Russian Marketit väisama. Üks tuk-tuki juht ütles meile, et me peame kiiresti tegema, sest market pannakse kell 5 õhtul kinni ja parasjagu näitas kellaseier poole nelja peale. Kohale jõudes avanesid väravad ja nendest läbi minnes, katuse alused müügikohad. Niisiis pidime tegema kiire ostlemise. Mina ostsin endale kaks maani kleiti, ühed hipipüksid, suure lilla seljakoti ja veel nipet näpet. Margus sai endale spordisärgi, kuhu oli peale kirjutatud Soccer :D Ise on rahul! Ja samuti pudi padi veel pealekauba. Sellel turul müüdi kõikide Euroopas tuntud brandide tooteid, mis lihtsalt kuidagi on vabrikutest välja kanditud. Paljude brandide tootmine ongi Kambodžas ja juuu need kohalikud siis teavad, kuidas turule kaupa saada, eks ikka smuugeldamise kaud. Kvaliteet tundus küll hea olevat. Veel saime mõlemad ka uued plätud. Ja kõik oli nii odav odav !! Kahe ja nelja dollariliste eest ostsime igast träni... Kui kell oli pool 5, siis hakkas hull sagimine ja kauba pakkimine pihta. Mõtlesime, et tohohh, meil nii paljud asjad veel ostmata ja nemad juba pakivad. Aga kui kell sai 5, saime teada miks, nimelt täpselt 17:00 lastakse turul tuled ära. Kes siis pimedas shoppab eksju!!


kilekott topsiku jaoks

Peale seda turgu tsillisime tänavatel, sõime jõime ja läksime vara magama kuna järgmisel hommikul 7:50 pidi tulema buss, mis meid Siem Riep linna viib. Muidugi tuli buss meie uneaja arvelt hoopiski veerand üheksa paiku, aga kuna sõit oli pikk, 6 tundi, siis me mõlemad põhimõtteliselt magasime kogu tee. Teepeal tehti üks, 20 min, peatus, kus siis bussirahvas sai kiiresti süüa, kui tahtis. Me ei tahtnud! Uuesti sõitma hakates nägin bambusest tellinguid, mis tundusid nii ebareaalsed, ja et ehitajad kuidagi nendel veel turnivad ka. Margus, aga rääkis mulle, et Hiinas tehakse niimoodi valmis ka kõige kõrgemad pilvelõhkujad. No mis mul muud üle jäi, kui uskuda. Pool bussisõitu oli auklikul kruusateel, kus igast august läbi sõit tähendas äratust :)Tee peale jäid ka postidel majad, kus siis kohalikud elavad. Ka riisi mahapanekut ja kookospalmi otsas turnimist nägin. Kui saabusime Siem Riep'i bussijaama, siis võtsime sealt kohe tuk-tuki ja sõitsime oma hotelli. Motikal sai vahepeal kütus otsa, aga kuna tänavatel müüakse coca-cola ja Jim Beami pudelites mingit kütust, siis juht lippas kiirelt ostma ja sõit jätkus kenasti.


bambusest tellingud

Kuna siin on praegusel ajal ametlikult vihmahooaeg, (mida me ennem Siem Riepi jõudmist kuidagi uskuda ei saanud ega tahtnud), siis hottelli õudes hakkaski sadama. Umbes tund aega tuli kõva paduvihma, müristas, lõi välku ja tuul oli tugev. Kuid äkki pandi kõik see sadu pausi peale ja ilm selgines. Kohe peale sadu läksime kesklinna tuk-tukiga, jalad pahkluudeni vihmavees.



Kuna meie hotell asus keskusest natuke eemal, seal kus kohalikud elavad, siis olid enamus tänavad auklikud kruusa-savi teed. Oii kuidas raputas. Linnas sõime, ostsime postkaarte ja panime need teele ka. Kui Phnom Penh'is pannakse turg kinni kell 5, siis Siem Riep'is avatakse see alles selle kella paiku, turu nimeks, Night Market. Oiii jälle sai igast kraami kokku ostetud, sealhulgas nt. lilla võrkkiik 4,5 dollarit :) Kleite jälle ja igast muud nänni. Arvasime, et peale suurt ostlemist, vajaksid me kehad kosutavat massaaži. Nii otsisimegi koha, kus siis kaks pisikest khmeeri (kohalik rahvus, elavad Kambodžas ja natuke on neid ka Tais) meid mudisid. Siin on nii, et mida rohkem õli su kehale mahub,seda parem. Õliga see tüdruk tõesti ei koonerdanud. No ei tea, võibolla mulle selepärast Eestis massaaž ei istugi, et kõik koonerdavad õliga :)



Pärast istusime veel Pub Street'l nats, aga umbes 23.00 paiku hakati kohti sulgema ja siis läksime ka meie koju ära. Vahepeal olime sebinud endile veel transpordi (tuk-tuk) järgmiseks päevaks, et minna 12saj ehitatud kivist linna Angkor Wat'i vaatama. Leppisime juhig kokku 14$ peale.



Hommikul kell 8 oligi mees oma „kaarikuga“ meie hotelli õuel ja sõit võis alata. Angkor Wat on siis müstiline kivist linn, erinevate templi rajatistega ,mis on eritatud erinevate valitsejate poolt 12sajandil. Huvitav on see, et kohas kus see asub pole looduslikult kive läheduses. Seega on kõik kivid sinna transporditud elevantide seljas või toodud sinna paatidega mööda jõge, ja seda kõie 62km kauguselt. Kividesse on puuritud augud, et sealt saaks köied läbi panna ja niimodi need elevandi selga tõstetud. Kivid on kaunistatud ulmelise täpsusega ja seda kõike 12sajandil!!! Pole teada, miks see linn maha jäeti, kuid kui see 19 sajandil avastati, oli linna peale tihe džungel kasvanud. Puude juured olid paljudest templitest läbi kasvanud ja niimoodi ka seda kõike lõhkunud. Nüüd üritatakse kõike restaureerida ja konserveerida.



Margus külastas seda linna umbes 10 aastat tagasi. Kusjuures tol ajal oli see täesti turistivaba koht. Nüüd kui käisime, siis oli raske fotografeerida nii, et ühtegi teist turisti su pildi peale ei jääks. Enamus, kes ka kivide vahel tuiasid, olid kinni kaetud Hiina, Jaapani ja Korea turistid. Paiguti kuulsime ka vene keelt. Hetkel võib vist võrrelda küll nagu Egiptuse püramiididega ja sealse turistide hulgaga.Uskumatu, selline koht nagu Kambodža, kuhu lendab nii vähe lennufirmasid, on saanud nii populaarseks sihtkohaks.



Templis peavad olema põlved ja õlas kaetud. Selleks puhuks olin selga pannud maani kleidi, isegi pahkluud ei paistnud ja õlgade peale panin salli.Selgus, et taas panin natuke puusse. Nimelt ei lastud mind kõige kõrgemat kohta seal templis vaatama. Margus küll arvas, et ma võiks susservusser sinna ikkagi trügida, kuid nagu ma juba korduvalt olen maininud, siis Jumal jukerdamist ei salli ja seega võtsin ma hoopisiki oma salli ja me läksime järgmisse templisse.




Ühes templis haakis meile külge puukgiid, kes hakkas meile seletama antud templi ajalugu. Küsisime, et miks ta siin on, mitte koolis, siis ütles, et ta läheb alles kella kaheks kooli. Koolis õpib jaapani keelt ja selle samuse templi ajalugu. Jutustas seal igast asju ja lõpus viskas meile kätte mingi paberi, et toetage lapsi, kellel pole võimalik koolis käia. Siis andis järgmise paberi, kus olid kirjas erinevate inimeste annetatud summad, kust riigist nad pärit on, nimed ja veel mingid andmed. Vaatasime, et inimesed ikka väga helded olnud ja lihtsat ühe allkirja vastu ära andnud 10-70$ summasid. Poisl polnud ühtegi sertifikaati, et ta giidina töötaks või, mis organisatsioon vms. Me ütlesime talle, et me oleme ka üliõpilased ja, et me tuleme väga väiksest riigist ning raha meil pole. Andsime talle 1$, mille peale poiss tegi nägusid ning kui müüri varju läks, siis lasi valla ka rahulolematu pisikese kapriisse karje. Novot, minu meelest peaks annetuste vastuvõtjad olema õnnelikud iga anetatud raha eest, mitte nägusid tegema ja tujutsema. See pani meid veel rohkem kahtlema, et tegu on õige värgiga..



Niikaua kui me erinevates templites käisime lepsis meie tuk-tuki juht võrkkiiges, mis siis oli kinnitatud istmete kohale. Esimesest, kõige suremast templist välja tulles, nägime ära ka Kambodža pulma. Peale paaritunnist ekskursioni, palusime tuk-tuki vennal meid viia kuskile kohvi jooma ja siis tagasi hotelli. Kui kohvi joodud, siis proovis Margus ka natuke tuk-tukiga sõita. Tuli välja küll!



Hotellis läksime kiirelt bassu äärde päevitama. Ilm oli juba natuke pilve läinud. Ja nagu arvatud, siis umbes 30 minuti pärast hakkas ka vihma sadama. Aga jätkus seda vaid 30-ks minutuks. Õhtul käisime taas linnas, ostsime marketilt ühe maali, sõime steiki ja ostsime privaat takso piletid Kambodža piiri äärde, 25$ auto. Leppisime kokku, et hommikul kell 8 on nad meil hotelli ukse ees..


piima vasikad tänaval

Väike jutt jälle kerjustest, et kõndisime tänaval ja külge haakisid lapsed sülelastega, teises käes tühi lutipudel. Ütlevad, et ma ei taha raha, ma tahan piima. Ütlesin neile, et mul ei ole piima, et ei saa kahjuks aidata ja kõndisime edasi.



roosa pott :)

Pakkisime oma asjad ära eile, et saaksime täna kauem magada. Täna siis ärkasime, sõime ja juba takso ootaski. Sõitu oli 2 tunni jagu. Piiril ei saanud me veel autost väljagi ronida kui juba uus tüüp meile uut taksot pakkus, aga seda siis teiselpool piiri, Tais. Hind 2200 kohalikku, mis on umbes 50euri,aga seda 3,5 tunni autosõidu eest. Olime nõus! Piiriületus võttis aega umbes tund aega, sest üks mees otsustas lõunale minna ja oma putka kinni panna. Kui Eestis olime, siis uurisime, kas on võimalik viisat osta ka piiri pealt, kuid keegi ei osanud meile vastata. Seega saatsime oma passid Soome ja lasime ühe viisa igaksjuhuks seal passi ära panna. Tegelikult tuli välja, et viisa saab osta ka piirilt ja see saba liikus veelkõige kiiremini edasi.


veevarud bensukas

Tai poole peal ootas meid see sama tai poiss, kes meile ennist taksot oli pakkunud. Ütlesime, et meil on kiire, kuna sihtpunktist läheb kell 15:00 praam Elevandi Saarele. Olime sõitma saanud hakata kui taksouhil tuli meelde, et ta oli oma telefoni maha unustanud. Sõitsime tagasi. Muidugi ei olnud tal auto tangitud, noo tankisime siis. Siis vahepeal hakkas vihma sadama, mis tähendas, et kiirus langes poole võrra. Auto kojamehed ka natuke katki, kiilusid kinni paar korda. Taksojuhi vana pistis siis käe aknast välja ja lükkas kojameeste kiilu jälle lahti.
Nüüd on kell 14:14 ja meil pole aimugu, kui kaugel me veel sadamast olema, seega ei tea, kas jõuame sellele praamile või mitte....

PS! Nett nii paha, et pilte kahjuks lisada ei kannata, aga saime praamile..nibin-nabin ;)
...JÄTKUB...

Kaili

Bangkok ja Phnom Phen

Nädalavahetusel helistasin vanaemale ja ta rääkis mulle oma elu esimesest ja viimasest lennureisist, Tallinnast Tartusse. Oli olnud õudne raputamine ja okseralli. Meie lend Tallinnast Helsinkisse möödus ka väga raputades. Minul oli terve tee süda paha, aga õnneks oksekotti ma ei vajanud. Siiani kõige õudsam lend üldse!



Helsinkis ootasime umbes 2 tundi ning siis lasti meid lennukisse, kus me pidime kahjuks veel tund aega niisama kohapeal passima, sest selgus et lennuki rehvi pidur on katki. Et siis muidu kümne tunnisest lennust sai 11 tundi. Meie selja taha olid sattunud istuma 3 purjus soomlast, kes siis selle pika ootamise peale suutsid end täis kaanida, oma mingist ürdilõhnalisest balsamist. Lisaks käisid nad stjuardessidelt õlut küsimas, mida nad muidugi ei saanud. Kui olime juba õhus, siis üks mees küsis teiselt, et aga mis su nimi üldse on? Tuli välja, et Karri ja küsija nimi oli Pekka, kolmas lennukituttavast mees magas juba. Kartsime muidugi kõige hullemat, et kui need nüüd öö läbi räuskavad, siis on küll pahasti, sest öisel lennul peaks ikka magada saama ju, kuid õnneks vajusid ka nemad viimaks unne.






Magades möödub aeg kiirest! Kannid kanged, ärkasime koos päikesetõusuga, olles muidugi ikka veel pilvedest kõrgemal. Soome tädi pasundas, et hakkab hommikusööki serveerimine. No selle lennuki söögiga on üldse eraldi jutt. Lennupileteid ostes, arvas Margus, et jube lahe oleks, kui paneks meile toiduks kosheri ehk siis juutide toidu. See tähendab siis seda, et kõik lauale tulev liha on tapetud puhastes tingimustes ja humaansel viisil. No ütleme nii, et tagantjärgi mõeldes see küll hea idee polnud. Ei maitsenud meile õhtu- ega hommikusöök.



Kõik oli maitsetu ja nägi välja nagu plöga. Õunamoos oli ainuke söödav asi, kuid kahjuks polnud ka saia kuhu peale seda määrida, niisiis vitsutasime selle lihtsalt lusikaga endile sisse. Nüüd üritame Eestis oleva Finnair kontoriga ühendust saada, et nad muudaksid meie toidu normaalseks. Selgus ammune tõde, Jumal jukerdamist ei salli,. No vot, nii lühikeseks meie juudikarjäär siis jäigi.



Lõpuks see raudkolakas ikkagi maandus. Elu pikim lend siiani. Kohe kui lennukist välja tulime, tundsime kuumust – mõnus. Ostsime endile piiri pealt viisad, 2400 bahti. Muidu oleks olnud 2000, kuid me ei viitsinud oodata järjekorras, kus meie ees oli umbes 150 Indiast pärit, trügivat higist meest. Seega võtsime kiire järjekorra. Seejärel läbisime passikontrolli ja võtsime pagasi ning läksime takso peale. Bankokis on muidu nii, et ükski taksojuht ei taha oma taksomeetrit tööle panna vaid ütlevad kliendile suvalise hinna, muidugi enda kasuks.




Hull kauplemine, nägude tegemine, solvumine jne. Lennukas aga on ordnung. Taksojuhid seisavad järjekorras, üks mees kirjutab välja paberi, kus on kirjas, kust kuhu sõidetakse, lisaks peab klient maksma lennujaamast välja sõidu maksu ja tee tollimaksud. Niisiis sõitsime hotelli, aga kuna kell oli alles 8 hommikul, siis muidugi meile tuba veel ei antud. Panime selga õhemad riided ja läksime lähedalolevaid tänavaid avastama. Ostsime kohvi ja sõime ühes tänava äärses kohvikus praemuna, mille täpilise põllega noormees meile küpsetas. Kõik tänavad on täis mingeid ärisid, absoluutselt kõike saab osta. Lõpuks kui kell sai 2, siis läksime hotelli tagasi ja saime ka oma toa kätte. Vahetasime taas riided, veel õhemate vastu, ehk siis panime selga ujukad ja läksime basseini äärde endid praadima. Sooja oli 36 kraadi ;)



Õhtul tahtis Margus mulle näidata Bankoki punaste laternate tänavaid. Endal oli ka mudugi suur huvi, et as tõesti on seal siis nii nagu raamatutes kirjas. Ja oligi! Baarides seisavad naised laval, numbrid rinnas, olematud riided seljas ja tantsivad, oodates, et keegi neid baarist välja ostaks. Baare oli erinevaid, osades olid naised ühtemoodi riides, osades palja ülakehaga, mõnes kohas täitsa paljad. Ühes baaris oli naine klaasist anuma sees ja „pesi“ ennast seebivahuse nuustikuga. Šhow missugune ;) Veel on seal ladyboy'd, ehk siis mehed, kes on naised. Ka nemad eksponeerivad endid. Nad näevad tõsiselt ilusad välja, täitsa uskumatu, ilusamad kui naised.



Vahel teevad tüdrukud baarides ka ühiseid tantsushowsid, kuid sel hetkel kui me seal olime, seda ei olnud. Teine asi, millega turistiravas ennast seal lõbustada saab on vähe teistsugused šhowd. Nende vaatamiseks tuleb minna teisele korrusele, kus naised väidetavalt siis, lennutavad bing-pongi palle, avavad pudeleid, teevad trikke banaanidega ning seda kõike oma kõige privaatsema kehaosaga. (Me ei käinud vaatamas).



Tavaliselt on Bankokis parem liikuda taksoga, kuna hind on odavam ja ilmselgelt on turvalisem istuda kinnises autos kui lahtises sõidukis. Kuid tagasi oma hotelli juurde läksime siiski tuk-tukiga (kolme rattaga sõiduk, mis koosneb mootorrattast ja pehmete istmetega järelkärust). Kauplesime hinna alla ja sõit võis alata. Tüüp pani ikka julma, keeras mussi põhja ja kihutas läbi öise Bankoki. Natuke kõhedaks võttis, aga sõitu oli rohkem kui raha eest. Jõudes tagasi oma tänavatele, oli kõik muutunud. Välja olid ilmunud peobussid, ehk lahtikävad Volkswagen Spacewagon'id, kust kostus kõva muusikat ja mille küljeseinad käisid lahti baarilettideks. Ümber bussi, otse tänavale, oli paigutatud istekohad, laudadega. Istusime ka ühes sellises.



Läksime suht varakult magama, kuna eelmine öö lennukis polnud just kõige mugavam ja järgmisel päeval otas meid ees juba uus lend Bankokist Kambodžasse Phnom Phen'i. Hommikul sõime hotellis. Söök oli nii mitmekesine, sisaldades erinevate kultuuride lemmikuid. Jõudsime veel 45 minutit päevitada ja oligi käes aeg, hakata endale töötava taksomeetriga taksot otsima, mis viiks meid lennujaama. Istusime juba ühte sisse ja juht hakkas vaikselt liikuma, ise samal ajal seletades, et ta ei pane seda tööle ja et teeme hinnaks 400. Palusime tal auto peatada, astusime uuesti välja, võtsime kotid ja hakkasime uut otsima. Suht ahveristid ikka koos. Lõpuks leidsime ühe, kellega tegime ikkagi kokkuleppehinna, aga tema tasub tollimaksud. Diil!



Lennukas tegime check-in'i, ostsime jääkohvi ja läksime lennukisse. Sõit kestis umbes 1 tund ja 20 minutit. Maandudes oli siin ikka sama palavus, mis Taiski, aga kõik oli kuidagi lihtsam. Polnud seda suurelinna närvilisust ja kiirust. See kõik oli asendunud lihtsamate inimeste ja aeglasema eluoluga. Võtsime tuk-tuki otse lennujaama eest, olles ennemalt lugenud, palju see sõit maksma võib minna. Lennujaamas on kõikidel tuk-tuk'idel kokkuleppehind 7 dollarit. Me aga olime hankinud informatsiooni, et saab ka 5-ga, saimegi ;)



Hotelli jõudnud, hüüdis üks kohalik kaugelt juba HELLOOOO, ootas meid vist juba. Viisime asjad tuppa, mis asus mööda väga järsku treppimööda minnes kolmandal korrusel. Ka siin on bassein, aga me pole sinna siiani veel jõudnud. Siis läksime sööma, tahtsime nuudleid saada. Kuna Margus on siin enne ka käinud, siis ta teadis, et siin on jõgi, mlle ääres on promenaad, kus asuvad paljud söögikohad. Kuna, aga tee sinna oli ununenud, siis sattusime haisvale kohalike turule iuuu iuuu iuuuu.



Kui sealt läbi saime, siis asus selle taga omakorda turg, kuid see oli vähe normim turg. Ja suht kohe jõudsime ka jõe äärde. Tegime söögi, arvan, et selle aja jooksul, mil seal istusime, ajasime minema vähemalt 20 kerjust. Emad, käivad ringi oma paljaste lastega ja selle sama ema suuremad lapsed käivad ka ringi oma ema lastega.



Valge inimese juurde tulles näpistavad tittesid, et need vinguks ja siis hakkab valgel inimesel lapsest kahju ja annab emale näiteks 1$. Ainuke, kellele ma midagi andsin oli üks poiss, kes müüs käevõrusd. Ütles, et käib koolis ja mängib kodus Angry Birds'i arvutist. Hakkas hale ja ostsin talt ühe kollase mustaga käevõru 1$. Õhtupoole käisime kuulamas ühte Argentiina Live muusika bändi. Kõrvallauas istus mingi neandertaallane, kes ütles teenindajale: „Beer cold, give me ice“. Ja oligi õhtu otsas.

¤ Päikest ¤
Kaili