26.august
Pole vist veel kirjutanud kreeka tualettidest. Arvan, et ainult kreeklased suudavad selliseid wc-sid ehitada. Näiteks siin hotellis on sellised tualetid, et kui tahad kabiini siseneda, siis saad ukse lahti teha vaid niipalju kuni wc pott sinu soovitud liigutuse peatab. Sest no tõesti polnud ju võimalik planeerida natuke suuremat kabiini. Ja nüüd kui oled omadega kabiinis sees, siis ukse sulgemiseks pead minema kabiini tagumisse nurka. Teine asi, mida siinsete kergenduskohtade juures olen täheldanud on see, et kreeklased ei oska või ei taha ustele lukke panna. Enamik wc-d on ilma lukustuseta. Nii et päris tihti tuleb oma akrobaatilised võimed proovile panna, et takistada kedagi sisenemast sinu privaatkabiini.
Unustasin eelmises postituses kirjutada, et vahepeal oli siin hooaja murdepunkt. Seega korraldas 12Fly ja Tui pool-hooaja-peo (half season party) siinses Nimeta baaris (no name bar). Loomulikult olid ka teised tiimid kutsutud. Kaasaarvatud mina ja ka Jessie ning poolakad. Kogu asi oli aga konksuga. Nimelt tuli maksta 22 eurot, mille eest lubati sööki ja ka jooki. No mulle tundus, et 22 euri on ikka liiga palju maksta. Ses suhtes, et siinses hotellis on meile söök ning jook tasuta ju. Milleks pean minema kuskile baari kamba sakslastega? Kuid nüüd tuli äkki välja, et mina olevat suure suuga lubanud minna sinna peole ja, et minuga on arvestatud rahade arvestamisel ja broneeringute tegemisel. Nende kahjuks oli kogu see peo informatsioon ühel koosolekul saksa keeles ning mina ja Jessie ei saanud aru, millest räägitakse. Seega loomulikult kõik saksa tiimiliikmsed noogutasid, et nemad on käpad minema sinna peole. Tehti kiired järeldused, et ka meie oleme siis minemas. Päev varem nõuavad nemad siis minult raha, et davai minek. Seletasin neile olukorda, et ma ei tule kuskile sellise raha eest ja, et tegelikult on see sakslaste pidu ja ma pole väga huvitatud sellest. Rääkisin oma bossiga asjad selgeks, et ma ei pea minema. Ei käinudki! Nüüd aga esmaspäeval tuli tiimiliider Anka ja seletas, et tema maksis mingitest tiimirahadest nüüd nii minu kui Jessie eest selle 22 euri ja ta tahab minult seda raha nüüd saada. No halloo mõistus tule palun koju ma ütlen, et ma ei käinud seal peol, ma ei söönud seda sööki ning ei puutunud jooke. Mille eest ma seda raha nüüd maksma pean?? Ise olid nad rumalavõitu, et natuke pahasti arvetsaid neid asju saksa keeles.
Ja veel täna (
27.august) kutsus hotelli manager mind ja Jessiet vaibale. Mõtlesime, et mis värk siis nüüd on? Tuli välja, et mõned britid olid trip advisor’i leheküljele natuke negatiivse alatooniga kommentaare postitanud. Lasteklubi kohta ja ka selle kohta, et hotellis pole briti animaatorit ja kõik on vaid sakslastele suunatud. Leppisime siis kokku, et nüüdsest peame alati receptionis olema kui britid hotelli saabuvad. Neid tervitama ja endid tutvustama. Veel see, et ma ei tohi enam teha spordiprogrammi vaid pean koguaeg lasteklubis olema, mis mulle iseenesest täitsa meeldib. Showsid võin teha. Algul ütles ta, et võin teha vaid welcome showd kaasa, kuid nüüdseks teen ikka kõik asjad kaasa. Ei tea, kuid päevad mööduvad kiiremini ja laval olek sobib mulle paremini kui baaris istumine ja brittidega tühjast tähjast rääkimine. Seega väikesed ümberkorraldused me töös. Ja Jessie peab ühinema sprordiprogrammiga, kuid ta pole kohustatud neid läbi viima. Ja Jessie ei tee showsid kaasa, kuna ta ei saa läbi tiimiliidriga. Ma ei saa ikka aru hästi, kuidas nad läbi ei saa. Asi on pigem tahtmises kui selles, et iseloomud ei sobi vms.. Aga nohh, mis teha, kui inimesed ise nii otsustavad, et davai homsest ma ei saa enam nt. Jessiega läbi, siis palun väga millest muust me räägime kui arrogantsist, rumalusest ja respekti puudumisest ning „meeldivast“ tiimitööst, eksju! Aga eks alati saab hullem olla, seega mina võtan asju pool pohhuismusega..ja lasen enamuse kräpi ühest kõrvast sisse ja kui viitsin, siis teisest kõrvast välja :)
3.september
No kui miski hakkab päeva algul viltu vedama, siis ikka veab lõpuni välja. Ütleme nii, et paar päeva tagasi külmetasin end ebameeldivalt. Siin olid eelmisel nädalal tuulised ja veel tuulisemad ilmad ning eks ole natuke jahedamaks ka läinud, võrreldes juuni või juuliga. Samuti see neetud, kuid siiski hädavajalik õhukonditsioneer tegi oma tööd liigagi hästi. Seega jah, olen nüüd ametlikult haige ning voodis. Kuid kõigest siiski alguses peale.
1.september peaks olema rõõmupäev - saab kooli minna; hüpleva sammuga; ranits seljas; ema, kiiruga tehtud patsid peas; seljas uusimad riided. Loodan, et paljudel oli selline tore uue alguse päev, sest minul siin saarel vedas kõik maru kiiva. Hommikul hakkasin siit mäest alla sammuma, koos Melissaga, et väike hommikueine võtta ja siis backstage’i miitingule minna. Kuid siinne mäetipp, kus me elame on kiviklibune ning sammude tegemisel tuleb olla tsipa ettevaatlik. No tavaliselt ma olengi, kuid sellel hommikul astusin siiski mingitmoodi kivide peale, hakkasin köhima, sest olen ju tõbine, ja kaotasin tasakaalu nii, et panin põlve ning kämbla maha. Kuna tegu on konkreetse mäega, siis loomulikult libisesin natuke maad veel allapoole. Arvan, et selline katkine põlv oli mul umbes 10, kui mitte rohkem aastat tagasi. Nüüd siis jälle, jah! Verd lahmas, üritasin siis kiiruga tohterdada ja plaasterdada oma põlve, kuid teada värk, et plaastrid mu nahal ei püsi.
Ja tegelikult ei taha endale mingeid uusi rante ka, mis päike on võimeline kiiresti tekitama. Nonii, see selleks. Käisin siis söömas ära ja asusin igapäeva tegemiste juurde. Lastel oli kavas spordipäev. Mängisid nad siis korvpalli. Ma mõtlesin, et teen head ja viin neile kandiku jookidega, sest tegu oli kuuma ilmaga. Viisingi! :) Lapsed jõid ja olid õnnelikud. Samuti Nicky, kes on samuti laste animaator, töötab Necermannile, kuid vahel ühineb meie programmiga. Ütlesin, et viin ülejäänud joogid lasteklubisse, et kui keegi on janune, siis tulgu sinna ja mure saab lahendatud. No selged pildid, hakkasin siis sammuma, kuid ohh häda :) Värvitud kallaku peal, mis on libe, sest see on värvitud :S ma libastusin, kuid seekord koos kandikuga, mis oli jooke täis. Mmmmm!! Kõik need joogid olid minu riietel, peale sellist kräshi. Õnneks jäin ise püsti. Kuid lahkusin sealt laste ja Nicky naeru saatel (ise panin ka loomulikult kajakat), riided märjad ning käes tühi kandik. Aeg läks edasi. Pärast lõunasööki läksin backstage’i, et oma asjad võtta. Kuid enne kui sinna jõudsin, peatas mind suur tuulehoog koos üllatusliku uksega. Keegi oli kostüümiruumi ukse natuke irvakile jätnud ning tolle päeva ilm oli erakordselt tuuline, seega paiskus see uks lahti, tabades mu kätt. Oli valus! Peale seda kolmandat ebaõnnestumist, olin natuke ärevuses, et mis siis veel täna juhtuda saab. Sellessuhtes, et õhtul pidi meil Rama Lama Ding Dong show olema. Ootasin huviga, et kukun laval ja murran kaela või tuul lennutab mu vastu seina vms. Kuid ülejäänud päev möödus suuremate viperusteta.
Samal päeval külasiasin veel doktoritädi siinses hotellis, et oma köhale ja nohule kiiremaskorras leevendust saada. Tädi vaatas kurku ja kuulas ning kraadis mind. Kraadiklaas näitas 37. Köha kopsus veel pole, kuid kurgus on ebameeldivad plekid ning vaja võtta antibiootikume. Opaaaa! Kohe antibiootikumid peale. Jahh, siin nad ravivad kõike kohe antibiootikumidega. Samas mõtlesin, et selle 4 kuu jooksul on mul köha olnud 3 korda, mis tähendab, et viirus on endiselt mu kehas ja ehk ongi hea, kui võtan antibiotse ning viirus saab korralikult välja ravitud. Vivi tõi mulle siis vajalikud rohud apteegist, mis olid üllatuslikult odavad. Kokku maksis 8.50, mis siinses apteegi maailmas on megaodav. Olen kuulnud lugusid, et arst kirjutab sulle 2 asja ja kui sa lähed apteeki, siis sealne tädi (tegelikult enamasti onu :)) on maru lahke veel 2 rohtu sulle soovitama, mis on hädavajalikud su tervenemis protsessis. Kui muidu oleksid ostnud vaid kaks ravimit ning maksnud u. 15 euri, siis nüüd 4 ravimi eest pead tasuma 50-80 euri, sest sa tahad ju ometi terveks saada. Jahh siinsed apteegid tüssavad inimesi. Nüüd aga nendest minu rohtudest. Nina sprei on fantastiline. Pole varem kohanud sellist spreid, et pihustad vaid hommikul ja õhtul ning terve päev ja öö on nuuskamise mureta. Lausa fantastiline Kreekas nohusse jääda :) Aga aga need antibiootikumid on rohkem nagu „123 lendame rohud“. Tekitavad uimasust. Pean iga 8 tunni tagant 1 tableti tarbima. Peale rohu neelamist lendan oma peaga vahelduva eduga. Uimasus tuleb ja läheb lainetana. Ei oska kirjeldada, kuid selline tunne, et kaelast ülespoole pole midagi, sest pea lendab. Ja tööta siis nii onju. Täna hommikul ärgates, ärkasin kohe ilma peata. Jube veider värk. Käisin alla söömas võtsin veel ühe imerohu ja läksin koosolekule, kuid kuna mu enesetunne oli/on paha, siis anti mulle vaba päev. Nüüd siis kükitan siin teki all ja ootan, et need lennurohud ka mu köhale mõjuma hakkaksid, sest ei jaksa enam köhida ning ka lennata.
6.september
Mina, Jessie, Nicky, Stephan ja Vendula otsustasime eile, et läheme kõik koos välja, sest Vendula lahkub järgmisel nädalal. Lühidalt ja kokkuvõtvalt oli selline õhtu, et mina ja Vendula tantsisime kogu õhtu. Jessie ja teised kadusid kuskile ära. Hiljem kuulsin Nickylt, kes oli oma elu kiirema jooksu teinud, et mulle teatama tulla, et Jessie ja Stephan sattusid kaklusesse. Uksehoidja/turvamees lõi Jessiet rusikaga näkku. Stephan suruti põrandale maha. Seda kõik sellepärast, et Stephan keeldus maksmast 11eurot sissepääsu eest. Tegelikult on klubide sissepääsud kõik tasuta siin. Nicky pildus neid turvamehi tuhatoosidega ja seetõttu jooksis kiirelt minema. Hiljem kadus ta ära kuna läks koju, sest kartis, et need turvamehed jälitavad teda. Mina ja Vendula tantsisime endiselt. The end!
Rahu ja tervist
Kaili
Pole siia juba päris ammu miskit postitanud. Pole olnud seda kirjutamise soont viimasel ajal. Mitte, et asju poleks juhtunud. Nüüd siis, vist võtsin end natuke kokku ja kirjutan paar rida juttu.
Tegelikult käib meil siin äge kaklus pidevalt tiimis. Meie tiimiliidril pole õrna aimugi kuidas üht gruppi juhtida. Eks meil kõigil ole oma karakter ja omad reageeringud erinevates olukordades.Tema, aga suhtub kõigisse nagu me oleksime ühe puuga löödud. Ja kuskilmaal lõppeb ju kõigil kannatus. Ja nii uskumatu kui see ka pole, minu kannatus sai otsa sel teisipäeval. Meil oli järjekordne nädala koosolek, kus saame kõik, mis vaveab südant, ära rääkida. Nii ma siis alustasin oma juttu kaunilt ja viisakalt, seoses ekstra vabade päevade osas. Kõik 12 Fly liikmed on saanud palju vabu päevi, sest neid on külastanud nende vanemad, boyfriendid ja niisama sõbrad. Ega see pole ju minu süü, et keegi mind siia vaatama pole tulnud, onju sõbrad! Nii ma siis soovitasin tiimiliidrile viisakalt ka mulle paar vaba päeva kirj a panna. Teama aga lahkelt vastas, et seoses minu hilinemistega, ei ole ma vaba päeva välja teeninud. Ka mina olin lahke vastama, et mismõttes nagu? See, kui ma hilinen 2 kuni 5 minutit hommikusele kokkusaamisele on ju köömes, sest niikuinii me passime see pooltundi niisama ja ootame, et kell 10 tiksusks ja saaksime teadvustust bassu äärde tegema minna. Ja pealekauba on see mul geenides või ma ei tea kus minu sees, et ma lihtsalt hilinen tsipake. Pole absoluutselt vahet, et kui ärkan kasvõi 15 minutit varem üles, ikka see aeg kaob kuskile teadamatusse ja ma hilinen. Arvan, et kõik, kes kunagi minuga kuskil kohtuma on pidanud, teavad seda. Ja veel paremini jagab matsu Karoliinekene, kellega koos elasin ja oh, Kats, ka sa tead, et 5 minutit on köömes :) Ja nii ma siis rahulikult seletasin seal.
Seepeale sain vastuseks, et vaatame järgmise nädala pealt (ehk siis nüüd see nädal), et kui ma ei hiline, siis saan ka lõpuks tuleval nädalal 2 ekstra vaba päeva kirja. No mulle tundus see kahtlase kauplemisena. Ja vastasin, et kas me mängime nüüd turgu ja hakkame kauplema vabade päevade osas, kui ma tegelikult olen need kuhjaga välja teeninud. Ja sellega mu kannatus katkeski. Nüüd on mul väga savi, kas saan need vabad päevad või mitte, sest sellise lasteaia järgi pole küll mõtet ootama jääda. Hilinen kui hilinen ja nii ongi. Aga salaja nägin järgmise nädala plaani ja sel olid mu 2 vaba päeva kirjas küll, kuid siin sakslaste süsteemis võib kõik muutuda ühe hetkega. Nii, et ma parem ei loodagi.
Mu kannatus katkes ka täna, laupäevasel päeval, kui meil oli kella 12-ne aktiivne mäng (jesver, eesti keeles kõlab see väga veidralt..ää 12-active game siis). Tavaliselt kanname mingeid kostüüme, et bassu ääres teistest inimestest eristuda või siis õhtust showd reklaamida. Kuigi kõik, kes on bassu ääres kannavad ju bikiine, ja me kanname oma töö riietust. No ja täna hommikul ütles see Anka girl, et tänane mängu kostüüm on soovikast. Et siis, kanna mida tahad. Ma tean ju küll, et tegelikult tähendab see, et peab minema kostüümilattu ja endale miskit selga valima, kuid no tõesti polnud mul täna miskit tuju ega tahtmist nendega seda kostüümi mängu mängida. Ja küsisin veel Melissalt, et mis tema siis minu kostüümist täna arvab?
Tegelikult kandsin neid samu tööriideid, onju. Ja kui on soovikast, siis ma soovin, et mul oleksid sellised riided seljas nagu mul tol hetkel olid. Ma ei näinud selles väga midagi halba. No ja kui ma siis basseini majakese juurde läksin ja kurja pilgu endalt tabasin ja seejärel küsimuse, et kus on sinu kostüüm. Vastasin, et see ongi mu kostüüm. Soovisin nii ja nii ongi. Tehti nägusid ja värkki. Vivi aga, kellel oli enne seda mängu vesiaeroobika kandis samuti vaid sporditoppi ja lühikesi retuuse. No palun, kuhu te kõik räägite? Kui ühele on lubatud ja teisele pole siis mu meelest olete te liigagi silmakirjalikud, et ise sellest kõigest aru saada.
Mis siis veel. Ahjaa sahinad ja salajutud käivad, et hotell sulgetakse 16. või 17. oktoober. Mis siis tähendab, et ka meie töö lõppeb siis. Eks saab täpsemalt teada kahe nädala pärast, millal ja kuhu lendama hakkame, kui me suur boss Ibo siia saarele ükskord tuleb. Aga loodan, et niikui sulgetakse saame paari päeva jooksul siit minema, sest muidu pole siin miskit teha. Hotelli restoran on suletud. Valgustust pole, inimestest rääkimata.
Polegi vist veel kirjutanud, et kolisin siin vahepeal oma tuppa. Päris tsill on, ei kurda. Panin pildid ja laste joonistused seinale ning täitsa hubane tuba on mul. Meil siin olid Jessiega väikesed lahkhelid ja siis pidasin paremaks sealt toast salaja kaduda ja oma elu alustada omas toas. Kuid nüüd on meil kõik taas ok. Saame kenasti läbi ja naerame kogu selle 12 Fly töökorralduse üle.
Eelmine kord kirjutasin, et käisime Jessie ja Nickyga väljas ning Jessie sai lõuhaagi ühe turvamehe käest. Nüüd siis käisid nad kahekesi väljas. Hommikul tagasi tulles oli Jessie lõug lõhki. Soovitasin tal ikka heaga medical centerisse minna ja kontrollida lasta. Tundus päris sügav haav olevat. No ja nüüd tal siis ongi 3 õmblust lõual. See, aga mis juhtus on kõigile teadmata. Ühel hetkel tantsupõrandal ta lihtsalt katsus oma lõuga ja see oli üleni verine. Ma pakun, et kas lõikas end pudeli või klaasiga või siis hoopiski kukkus kuskil maha. Igatahes on tal nüüd veel üks näopool, mis ristimata. Seega üritame selle üritusega teisipäeval ühelepoole saada. Tegelikult loodan, et siiski miskit ei juhtu! :P
Saingi omale 2 vaba päeva sel nädalal..ajeee
Kaili
