Kui aus olla, siis ei oskagi enam kuskilt juttu alustada, et kogu krempel ära rääkida, mis seal hotellis sündis. Lühidalt oleks lihtne – enam ei tööta; ootan oma septembrikuu palka; bookime lennud ja minek. Kuid nende konkreetsete lausete taga on mahlakad valed, suureks puhutud intriigid, haiglane vihkamine, lõputu kadedus, grandioosne rumalus ja veel palju muud. See on seebiooper Kreetal, sakslaste moodi. Kes aga ei viitsi kogu seda sõdimise juttu lugeda, kerigu alla ja lugegu viimast lõiku..:)
Stephaniga väga tähtsa kuju juures
MILJON TAHMAST VALE
1. OSA – ühel soojal ning meeldival teisipäeva hommikul kogunes kogu animatsiooni pere basseini äärde, kell 10:00 hommikul, et teha hommikuse programmi teadvustust. Mina olin tehniku rollis, basseinimajakeses. Bassu ääres tegid tantsu ning hoidsid kordamööda mikrofoni Anka, Jessie ja Vivi. Kõigepealt oli saksa keelne teadvustus, mida tegi Anka ja siis pidi olema Jessie inglise keelne teadvustus. Kui Anka lõpetas ja mikri Jessiele üle andis, mõtlesid kaks saksa pead, et nemad jätavad Jessie sinna üksi seisma ja teadvustama. Nad kõndisid minema ja istusid lamamistoolidele. Ei olnud just väga naljakas, kuid nemad väitsid pärast managerile (sest Jessie läks manageri jutule kuna nii ikka ei tehta onju), et tegu oli kõigest naljaga animaatorite vahel. Tegelikult olekski see võinud ju nali olla, kuid vaid juhul, et kõik need kolm saavad omavahel väga hästi läbi. Anka pole Jessiet sallinud algusest peale ja Vivil on lihtsalt 2 nägu. Seega nii ta seal seisis. Õnneks tuli üks briti perekond ligi ja asi möödus mitte nii inetult. Pärast kuulsime ühe saksa mehe käest, et ka tema arvates oli tegu mitte nii naljaka naljaga.
Udusulega, seljataga olev merevesi on teadmata põhjustel magevesi
2. OSA – Sama nädala neljapäeval läksin mina rõõmsalt hommikusöögile. Kui restorani jõudsin oli kell 9:14. Lavataguses ruumis pidin olema 9:30. Seega 16 minutit söömiseks. Täitsa normaalne! Leidsin vaba laua, panin oma koti sinna, reserveerimaks lauda. Läksin siis oma tavapärast hommikueinet võtma kui äkki kargas mulle ligi Vivi.."ooooo tere hommikust, kas sul juba on laud, kud istuda? Me istume väljas“ Vastasin lahkelt, et jah mul on juba laud..istun sees, kuna väljas sajab vihma. See oli kogu me vestlus. Tõstsin siis endale praemuna, peekonit ja omletti ja kurki ja tomatit muidugi. Istusin oma rahulikku lauakesse ja hakkasin vaikselt mugima. Korraga seisis mu külje all Anka ja ütles, et kas sa tuled ja istud meie lauda, me oleme väljas. Ma vastasin eluviisakalt, et no thank you im fine here. Seejärel kõndis ta raske sammuga minema. Ma lõpetasin edukalt oma söömise 15 minutiga ja läksin meie tiimiruumi juurde ootama.
Antalyas, ühel mitte nii soojal päeval
No kell tiksus ja tiksus, vihma sadas endiselt. Minu üllatuseks oli uks lukus..no selge siis, on vaja oodata. Nad kõik saabusid 15 minutit hiljem. Istusin seal üksinda. Anka küsis, et kas sa teed üksinda koosoleku? Ma vastasin, et minu kella järgi on koosoleku aeg juba ammu möödas. Ja nii ma koosolekust ilma jäingi. Sain vaid teada, et lasteklubis on t-särgi maalimine. Läksime siis 10-ks basseinimajakese juurde. Jessie saabus ka ja küsis, et kas mul on plaan kaasas. Vastasin, et jah, aga ma ei tea mis programmis on, sest mind jäeti koosolekust välja. Nii ei saanudki me seal olla ja lamppi teadvustust teha. Kõndisime minema. Samal ajal kui ma Jessiele seletasin, et ma ei tea mis värk on, vahtis Anka meid oma maailma kurjade silmadega.
Agios Nikolaouse ähvardavad pilved
3. OSA – Samal päeval kell kuus õhtul läksin üles oma tuppa ning selleks ajaks olin vastu võtnud otsuse, et ma ei suuda enam nendega töötada kui nemad koguaeg minu vastu töötavad. Seega läksin Anka uksele koputama, et oma otsus teatavaks teha. Enne olin endale sisendanud, et ükskõik mis ka ei juhtuks mina jään rahulikuks. Rääkisin siis, et ma tegin otsuse, et ma ei saa enam 12Fly tiimiga showsid teha, kuna need 3 kuud, mis ma olen üritanud on kõik mahlad minust välja pressinud ja ma lihtsalt ei suuda enam. Viidates veel sellele, et viimasel ajal on kõik proovid ja koosolekud saksa keeles ja ma lihtsalt ei adu matsu. Tema kukkus muidugi räuskama, et paki oma asjad ja sõida siis koju. Ma ütlesin, et sa ei saa mulle seda ütelda, sa ei ole minu ülemus. Seejärel tuli nagu varem päheõpitud tekstina, et mul ei ole lubatud enam lasteklubi kasutada ega üldse enam nend lähedale enamvähem tulla. Ma ütlesin, et ma lähen veel täna õhtul hotelli manageri jutule, et vaatame, mis tema asjast arvab. Et pidasin paremaks sulle kõigepealt öelda, et ehk saame kuidagi viisakalt asja lahendatud (kuid kus sa sellega onju). Ta tegi veel mulle oma elukurje silmi. Mina aga tänasin teda viisakalt tema kulutatud aja eest ning kõndisin rahulikult minema.
Kariibimere ranna sarnane rand, kahju, et õhtusel ajal 17 kraadiga
4. OSA - (nüüd läheb kõik vaid keerulisemaks. Isegi raske on meenutada kuidas kõik täpselt oli.) Õhtul läksime Jessiega siis receptionisse, nagu viisakad inimesed ikka, et küsida, kas manager on seal ja kas saame rääkida temaga. Samal ajal nägi meid Dominik (12Fly Kreeta manager), et me helistame managerile. Tema tormas nagu tuulispask lihtsalt manageri kontorisse. Ilma küsimata, nii nagu ebaviisakad inimesed teevad, onju. Lõpuks tuli sealt välja, marssis meie juurde ja rääkis mulle otse aknasse (umbes 10cm kagusel mu näost), et meie koostöö on nüüd lõppenud, kõik on lõppenud, lõppenud. Nüüdsest töötate vaid hotellile. Ma ütlesin, et me oleme koguaeg vaid hotellile töötanud. Dominik lisas, et kuna ma koguaeg hilinen, siis ka nemad minuga enam töötada ei saa. Näiteks sellel samusel hommikul olevat ma keeldunud koosolekule tulemast kuigi nii Vivi kui Anka käisid mind viisakalt kutsumas, et ma istuksin nendega kuna neil on plaanis teha hommikusöök ja koosolek samal ajal. (Ahvõiniii!!!!). Ma rääkisin, et hommiksöögil ei maininud mulle keegi midagi koosolekust ja ma ei ole fakiir, et suudan teie mõtteid lugeda. Nii ta minema kõndis ja meie ei saanudki manageriga rääkida kuna selleks ajaks oli manager päris vihane juba ning palus meil järgmisel päeval kell 11 tagasi tulla.
5. OSA – valed valed valed. Melissa, kes muidu ka 12Fly heaks töötab ei saanud ka aru, et mis värk neile kolmele sisse on läinud ja nad meid tiimist välja tahavad ajada. Tema rääkis meile lahkelt telgitagustest juttudest. Teema, mis minu keema ajas oli see, et Anka ütles Melissale, et mina olevat tema tuppa tunginud ning siis röökima kukkunud, et mina enam nendega showsid ei tee..olevat kohe kõvasti röökinud ja kisendanud seal. Teine huvitav kuuldus oli see, et Jessie olevat Dominikule receptionis väga häälekalt hüüdnud „fuck you“ ning Anka olevat seda kuulnud. Kusjuures Ankat polnudki sel hetkel receptioni läheduses. No ja veeel ja veeeel palju valesid. Kõike ei mäletagi enam.
Munapead, Kaili ja Melissa
6. OSA – huvitav fakt on see, et peale seda kui nad tegid teatavaks, et meiega enam koostööd ei tehta, hakkasid nad oma lavatagustes ülesse kirjutama kõike, mida me teeme. Selles suhtes, et see hotell ei oma mitte mingisugust varustust. Seega polnud meil spordivarustust ega ka lasteklubi. Mis meil muud teha oli kui lihtsalt passida ja oodata, et keegi mingi lahenduseni jõuaks. Olgu see siis hotelli manager või meie boss teisel Kreeka saarel. Aga 12Fly teadis täpselt, mis kell me hommikusöögile ilmusime, mis kell me selle lõpetasime, kui mitu coca-colat me baaris jõime ..iga me samm pandi kirja. Lisaks keelati Melissal meiega töö ajal suhtlemine ära ???????? No tõesti räägite väää???? Mina ütlesin talle kohe, et see pole seadusega lubatud. Et see läheb inimõiguste rikkumisena kirja. Sul on vabadus suhelda kellega tahes ja kuna tahes. Seega sellist naeruväärset reeglit me jälginud. Naersime vaid valjuhäälselt selle üle..
Crepes, eesti keeli lihtsalt pannkook
7. OSA – lõpuks selgus, et meiega lõpetatakse leping. Kuna leping näeb ette, et hotell maksab meie kojusõidu pileti, siis küsisime managerilt, kas see on ok? Tema vastas, et jah. No Jessie tahtis sõita koju Manchesteri ja mina koju Antalyasse. Kõik oli juba selge ja meil peaaegu piletid käes kui 12Fly tegi järgmise sammu. Nimelt kirjutasid nad hotellile me kohta raporti kogu suvehooajal toimunu kohta. Kahjuks ei tea, mis seal kirjas oli, kuid kindlasti järjekordsed valed meie hilinemistest, purjusolekutest ja külaliste toas aja veetmistest. Sest peale seda raporti keeldus hotelli manager meie piletite eest maksmast. Teisel saarel konutav boss oli palunud hotellil meile ikka mingi raha anda, et me koju saaks. Lõpuks olevat see teise saare boss ise oma taskust selle summa maksnud. Niisiis maksid nad meile vaid 150euri, et osta lennupilet koju. Kahjuks aga on võimatu Inglismaale 150euriga Kreetalt sõita. Samuti ka Antalyasse. Kuna me olime kogu sellest teemast nii väsinud, siis lihtsalt võtsime selle raha, ostsime endile piletid ja lendasime.
Viimane tüdrukute õhtu väljas ja ei saa me läbi õlleta
8. OSA – mul on kahju, et see kõik seal niimoodi lõppes, aga no mis sa teed kui karikas saab täis ja sind ülekohtuselt koheldakse. Isegi ei suuda pahane nende rumalate inimeste peale olla. Ja haiget teeb vaid see, et nad ei saa aru, et ma tegelikult aitasin neid ja ma ei pidanud tegema pooltki, mida ma seal tegin. Aga see on see, et kui annad sõrme võtavad nad terve käe. Sain hea õppetunni ning võtan seda kui toredat suveseiklust Kreetal. Ning mina kavatsen enda mällu söövitada vaid head hetked, toredate inimestega. Teised vaadaku ise kuidas oma karmavõlad ära maksavad.
Nüüd siis olen rõõmsalt Antalyas, Natil külas.
Muidugi siia saabumine oli ka omaette ooper. Kõige odavam pileti, mille leidsin, lendas läbi Saksamaa. Kuid mis siis ikka. Seega sõitsin 16.oktoobri õhtul Frankfurti. Veetsin 7 tundi öö aega sealses lennujaamas magades. Oiiiiiii blin kui külm seal oli. Ma olen kindel, et mu keha sai külmašoki. Vaid 6 kraadi!!!! No tõesti sellist lõdisemist pole juba 6 kuud tundnud. Õnneks varahommikul oli mu teine lend, küll läbi õhuaukude ja raputamiste ning tormi, kuid siiski soojale maale, onju. Check-in’i mees oli ka nii lahke tol hommikul, et pani mind tervele lennuki istmete reale üksi istuma, mis muidugi tähendas seda, et ma seal korralikult ennast kerra tõmmata sain. Tänud talle!
Agios Nikolaous taustaks
Türgis on ju passikontroll. Ootasin seal sabas umbes 30minutit, sest üks passikontrolli uimakonn lihtsalt mõtles, et kuulaks raadiot ja liigutaks oma käsi nii aeglaselt kui võimalik. Lõpuks sain siis pagasi juurde. Vaatasin dabloolt, et nr 45 (või oli see 28) lint peaks mu pagasi minuni tooma. Ootasin ja ootasin seal siis ning jõudsin juba muretsamagi hakata, et mu pagas on kaotsi läinud. Kui keegi saksa mees mu kõrval küsis, et kas see on Hannoveri lint? Äääää, taipasin, et hoopis mina olen vale lindi juures. Õigelt lindilt oma pagasi leidnud kiirustasin uksest välja ja seal ta seisis...minu An!
Antalyas ühe palmikuga
Tulime siis koju ja nüüd olen siin olnud juba nädala. Harjun taas kodutöödega, mida ma hetkel väga naudin, sest elades hotellis, ma tõepoolest ei liigutanud lillegi. Täitsa pull oli tolmuimejaga mööda tube ringi lasta :) ja muidugi kokkamine. Arvasin, et ammu ununenud teema. Kuid kartul ja hakklihakaste said küll maitsvad. Niisiis hetkel naudin Nati seltskonda ja lihtsalt olemist.
Türgi õlle ka maitstud, maitseb nagu iga tavaline õlu
Peace, Love and Hot Sun
Kaili
Mina ja An koos ühe puskaevuga
PS! Suure kurbusega pean teatama, et mu fotoaparaat on tsipa rivist väljas. Olen
teda hoidnud nagu oma kolmandat silmatera, kuid nagu näha vahel ei piisa ka sellest. Ükspäev üritasin kaamerat sisse lülitada ja seal ekraanil seisis punases kirjas „lens error“. Käisin ka kohalikus fotopoes uurimas, kas asja saab korda teha, kuid kuna mu kaameral on garantii, siis pidasid nad paremaks seda mitte näppima hakata. Seega saatsin oma Coolpixi koju ja loodan, et asja saab viisakalt lahendatud. Hetkel olen aga kaamerata ja ega väga palju pilte pole, mida siia nüüd postitada. Panen siis vanu pilte :D ja Melissa ning Jessie kaamera pilte. Pildid, kus ma maru soojalt riides olen, on tehtud Agios Nicolaose linnas. Käisime ekskurssijal Jessie ja Stephaniga.
Kui aus olla, siis ei oskagi enam kuskilt juttu alustada, et kogu krempel ära rääkida, mis seal hotellis sündis. Lühidalt oleks lihtne – enam ei tööta; ootan oma septembrikuu palka; bookime lennud ja minek. Kuid nende konkreetsete lausete taga on mahlakad valed, suureks puhutud intriigid, haiglane vihkamine, lõputu kadedus, grandioosne rumalus ja veel palju muud. See on seebiooper Kreetal, sakslaste moodi. Kes aga ei viitsi kogu seda sõdimise juttu lugeda, kerigu alla ja lugegu viimast lõiku..:)
Stephaniga väga tähtsa kuju juures
MILJON TAHMAST VALE
1. OSA – ühel soojal ning meeldival teisipäeva hommikul kogunes kogu animatsiooni pere basseini äärde, kell 10:00 hommikul, et teha hommikuse programmi teadvustust. Mina olin tehniku rollis, basseinimajakeses. Bassu ääres tegid tantsu ning hoidsid kordamööda mikrofoni Anka, Jessie ja Vivi. Kõigepealt oli saksa keelne teadvustus, mida tegi Anka ja siis pidi olema Jessie inglise keelne teadvustus. Kui Anka lõpetas ja mikri Jessiele üle andis, mõtlesid kaks saksa pead, et nemad jätavad Jessie sinna üksi seisma ja teadvustama. Nad kõndisid minema ja istusid lamamistoolidele. Ei olnud just väga naljakas, kuid nemad väitsid pärast managerile (sest Jessie läks manageri jutule kuna nii ikka ei tehta onju), et tegu oli kõigest naljaga animaatorite vahel. Tegelikult olekski see võinud ju nali olla, kuid vaid juhul, et kõik need kolm saavad omavahel väga hästi läbi. Anka pole Jessiet sallinud algusest peale ja Vivil on lihtsalt 2 nägu. Seega nii ta seal seisis. Õnneks tuli üks briti perekond ligi ja asi möödus mitte nii inetult. Pärast kuulsime ühe saksa mehe käest, et ka tema arvates oli tegu mitte nii naljaka naljaga.
Udusulega, seljataga olev merevesi on teadmata põhjustel magevesi
2. OSA – Sama nädala neljapäeval läksin mina rõõmsalt hommikusöögile. Kui restorani jõudsin oli kell 9:14. Lavataguses ruumis pidin olema 9:30. Seega 16 minutit söömiseks. Täitsa normaalne! Leidsin vaba laua, panin oma koti sinna, reserveerimaks lauda. Läksin siis oma tavapärast hommikueinet võtma kui äkki kargas mulle ligi Vivi.."ooooo tere hommikust, kas sul juba on laud, kud istuda? Me istume väljas“ Vastasin lahkelt, et jah mul on juba laud..istun sees, kuna väljas sajab vihma. See oli kogu me vestlus. Tõstsin siis endale praemuna, peekonit ja omletti ja kurki ja tomatit muidugi. Istusin oma rahulikku lauakesse ja hakkasin vaikselt mugima. Korraga seisis mu külje all Anka ja ütles, et kas sa tuled ja istud meie lauda, me oleme väljas. Ma vastasin eluviisakalt, et no thank you im fine here. Seejärel kõndis ta raske sammuga minema. Ma lõpetasin edukalt oma söömise 15 minutiga ja läksin meie tiimiruumi juurde ootama.
Antalyas, ühel mitte nii soojal päeval
No kell tiksus ja tiksus, vihma sadas endiselt. Minu üllatuseks oli uks lukus..no selge siis, on vaja oodata. Nad kõik saabusid 15 minutit hiljem. Istusin seal üksinda. Anka küsis, et kas sa teed üksinda koosoleku? Ma vastasin, et minu kella järgi on koosoleku aeg juba ammu möödas. Ja nii ma koosolekust ilma jäingi. Sain vaid teada, et lasteklubis on t-särgi maalimine. Läksime siis 10-ks basseinimajakese juurde. Jessie saabus ka ja küsis, et kas mul on plaan kaasas. Vastasin, et jah, aga ma ei tea mis programmis on, sest mind jäeti koosolekust välja. Nii ei saanudki me seal olla ja lamppi teadvustust teha. Kõndisime minema. Samal ajal kui ma Jessiele seletasin, et ma ei tea mis värk on, vahtis Anka meid oma maailma kurjade silmadega.
Agios Nikolaouse ähvardavad pilved
3. OSA – Samal päeval kell kuus õhtul läksin üles oma tuppa ning selleks ajaks olin vastu võtnud otsuse, et ma ei suuda enam nendega töötada kui nemad koguaeg minu vastu töötavad. Seega läksin Anka uksele koputama, et oma otsus teatavaks teha. Enne olin endale sisendanud, et ükskõik mis ka ei juhtuks mina jään rahulikuks. Rääkisin siis, et ma tegin otsuse, et ma ei saa enam 12Fly tiimiga showsid teha, kuna need 3 kuud, mis ma olen üritanud on kõik mahlad minust välja pressinud ja ma lihtsalt ei suuda enam. Viidates veel sellele, et viimasel ajal on kõik proovid ja koosolekud saksa keeles ja ma lihtsalt ei adu matsu. Tema kukkus muidugi räuskama, et paki oma asjad ja sõida siis koju. Ma ütlesin, et sa ei saa mulle seda ütelda, sa ei ole minu ülemus. Seejärel tuli nagu varem päheõpitud tekstina, et mul ei ole lubatud enam lasteklubi kasutada ega üldse enam nend lähedale enamvähem tulla. Ma ütlesin, et ma lähen veel täna õhtul hotelli manageri jutule, et vaatame, mis tema asjast arvab. Et pidasin paremaks sulle kõigepealt öelda, et ehk saame kuidagi viisakalt asja lahendatud (kuid kus sa sellega onju). Ta tegi veel mulle oma elukurje silmi. Mina aga tänasin teda viisakalt tema kulutatud aja eest ning kõndisin rahulikult minema.
Kariibimere ranna sarnane rand, kahju, et õhtusel ajal 17 kraadiga
4. OSA - (nüüd läheb kõik vaid keerulisemaks. Isegi raske on meenutada kuidas kõik täpselt oli.) Õhtul läksime Jessiega siis receptionisse, nagu viisakad inimesed ikka, et küsida, kas manager on seal ja kas saame rääkida temaga. Samal ajal nägi meid Dominik (12Fly Kreeta manager), et me helistame managerile. Tema tormas nagu tuulispask lihtsalt manageri kontorisse. Ilma küsimata, nii nagu ebaviisakad inimesed teevad, onju. Lõpuks tuli sealt välja, marssis meie juurde ja rääkis mulle otse aknasse (umbes 10cm kagusel mu näost), et meie koostöö on nüüd lõppenud, kõik on lõppenud, lõppenud. Nüüdsest töötate vaid hotellile. Ma ütlesin, et me oleme koguaeg vaid hotellile töötanud. Dominik lisas, et kuna ma koguaeg hilinen, siis ka nemad minuga enam töötada ei saa. Näiteks sellel samusel hommikul olevat ma keeldunud koosolekule tulemast kuigi nii Vivi kui Anka käisid mind viisakalt kutsumas, et ma istuksin nendega kuna neil on plaanis teha hommikusöök ja koosolek samal ajal. (Ahvõiniii!!!!). Ma rääkisin, et hommiksöögil ei maininud mulle keegi midagi koosolekust ja ma ei ole fakiir, et suudan teie mõtteid lugeda. Nii ta minema kõndis ja meie ei saanudki manageriga rääkida kuna selleks ajaks oli manager päris vihane juba ning palus meil järgmisel päeval kell 11 tagasi tulla.
5. OSA – valed valed valed. Melissa, kes muidu ka 12Fly heaks töötab ei saanud ka aru, et mis värk neile kolmele sisse on läinud ja nad meid tiimist välja tahavad ajada. Tema rääkis meile lahkelt telgitagustest juttudest. Teema, mis minu keema ajas oli see, et Anka ütles Melissale, et mina olevat tema tuppa tunginud ning siis röökima kukkunud, et mina enam nendega showsid ei tee..olevat kohe kõvasti röökinud ja kisendanud seal. Teine huvitav kuuldus oli see, et Jessie olevat Dominikule receptionis väga häälekalt hüüdnud „fuck you“ ning Anka olevat seda kuulnud. Kusjuures Ankat polnudki sel hetkel receptioni läheduses. No ja veeel ja veeeel palju valesid. Kõike ei mäletagi enam.
Munapead, Kaili ja Melissa
6. OSA – huvitav fakt on see, et peale seda kui nad tegid teatavaks, et meiega enam koostööd ei tehta, hakkasid nad oma lavatagustes ülesse kirjutama kõike, mida me teeme. Selles suhtes, et see hotell ei oma mitte mingisugust varustust. Seega polnud meil spordivarustust ega ka lasteklubi. Mis meil muud teha oli kui lihtsalt passida ja oodata, et keegi mingi lahenduseni jõuaks. Olgu see siis hotelli manager või meie boss teisel Kreeka saarel. Aga 12Fly teadis täpselt, mis kell me hommikusöögile ilmusime, mis kell me selle lõpetasime, kui mitu coca-colat me baaris jõime ..iga me samm pandi kirja. Lisaks keelati Melissal meiega töö ajal suhtlemine ära ???????? No tõesti räägite väää???? Mina ütlesin talle kohe, et see pole seadusega lubatud. Et see läheb inimõiguste rikkumisena kirja. Sul on vabadus suhelda kellega tahes ja kuna tahes. Seega sellist naeruväärset reeglit me jälginud. Naersime vaid valjuhäälselt selle üle..
Crepes, eesti keeli lihtsalt pannkook
7. OSA – lõpuks selgus, et meiega lõpetatakse leping. Kuna leping näeb ette, et hotell maksab meie kojusõidu pileti, siis küsisime managerilt, kas see on ok? Tema vastas, et jah. No Jessie tahtis sõita koju Manchesteri ja mina koju Antalyasse. Kõik oli juba selge ja meil peaaegu piletid käes kui 12Fly tegi järgmise sammu. Nimelt kirjutasid nad hotellile me kohta raporti kogu suvehooajal toimunu kohta. Kahjuks ei tea, mis seal kirjas oli, kuid kindlasti järjekordsed valed meie hilinemistest, purjusolekutest ja külaliste toas aja veetmistest. Sest peale seda raporti keeldus hotelli manager meie piletite eest maksmast. Teisel saarel konutav boss oli palunud hotellil meile ikka mingi raha anda, et me koju saaks. Lõpuks olevat see teise saare boss ise oma taskust selle summa maksnud. Niisiis maksid nad meile vaid 150euri, et osta lennupilet koju. Kahjuks aga on võimatu Inglismaale 150euriga Kreetalt sõita. Samuti ka Antalyasse. Kuna me olime kogu sellest teemast nii väsinud, siis lihtsalt võtsime selle raha, ostsime endile piletid ja lendasime.
Viimane tüdrukute õhtu väljas ja ei saa me läbi õlleta
8. OSA – mul on kahju, et see kõik seal niimoodi lõppes, aga no mis sa teed kui karikas saab täis ja sind ülekohtuselt koheldakse. Isegi ei suuda pahane nende rumalate inimeste peale olla. Ja haiget teeb vaid see, et nad ei saa aru, et ma tegelikult aitasin neid ja ma ei pidanud tegema pooltki, mida ma seal tegin. Aga see on see, et kui annad sõrme võtavad nad terve käe. Sain hea õppetunni ning võtan seda kui toredat suveseiklust Kreetal. Ning mina kavatsen enda mällu söövitada vaid head hetked, toredate inimestega. Teised vaadaku ise kuidas oma karmavõlad ära maksavad.
Nüüd siis olen rõõmsalt Antalyas, Natil külas.
Muidugi siia saabumine oli ka omaette ooper. Kõige odavam pileti, mille leidsin, lendas läbi Saksamaa. Kuid mis siis ikka. Seega sõitsin 16.oktoobri õhtul Frankfurti. Veetsin 7 tundi öö aega sealses lennujaamas magades. Oiiiiiii blin kui külm seal oli. Ma olen kindel, et mu keha sai külmašoki. Vaid 6 kraadi!!!! No tõesti sellist lõdisemist pole juba 6 kuud tundnud. Õnneks varahommikul oli mu teine lend, küll läbi õhuaukude ja raputamiste ning tormi, kuid siiski soojale maale, onju. Check-in’i mees oli ka nii lahke tol hommikul, et pani mind tervele lennuki istmete reale üksi istuma, mis muidugi tähendas seda, et ma seal korralikult ennast kerra tõmmata sain. Tänud talle!
Agios Nikolaous taustaks
Türgis on ju passikontroll. Ootasin seal sabas umbes 30minutit, sest üks passikontrolli uimakonn lihtsalt mõtles, et kuulaks raadiot ja liigutaks oma käsi nii aeglaselt kui võimalik. Lõpuks sain siis pagasi juurde. Vaatasin dabloolt, et nr 45 (või oli see 28) lint peaks mu pagasi minuni tooma. Ootasin ja ootasin seal siis ning jõudsin juba muretsamagi hakata, et mu pagas on kaotsi läinud. Kui keegi saksa mees mu kõrval küsis, et kas see on Hannoveri lint? Äääää, taipasin, et hoopis mina olen vale lindi juures. Õigelt lindilt oma pagasi leidnud kiirustasin uksest välja ja seal ta seisis...minu An!
Antalyas ühe palmikuga
Tulime siis koju ja nüüd olen siin olnud juba nädala. Harjun taas kodutöödega, mida ma hetkel väga naudin, sest elades hotellis, ma tõepoolest ei liigutanud lillegi. Täitsa pull oli tolmuimejaga mööda tube ringi lasta :) ja muidugi kokkamine. Arvasin, et ammu ununenud teema. Kuid kartul ja hakklihakaste said küll maitsvad. Niisiis hetkel naudin Nati seltskonda ja lihtsalt olemist.
Türgi õlle ka maitstud, maitseb nagu iga tavaline õlu
Peace, Love and Hot Sun
Kaili
Mina ja An koos ühe puskaevuga
PS! Suure kurbusega pean teatama, et mu fotoaparaat on tsipa rivist väljas. Olen
teda hoidnud nagu oma kolmandat silmatera, kuid nagu näha vahel ei piisa ka sellest. Ükspäev üritasin kaamerat sisse lülitada ja seal ekraanil seisis punases kirjas „lens error“. Käisin ka kohalikus fotopoes uurimas, kas asja saab korda teha, kuid kuna mu kaameral on garantii, siis pidasid nad paremaks seda mitte näppima hakata. Seega saatsin oma Coolpixi koju ja loodan, et asja saab viisakalt lahendatud. Hetkel olen aga kaamerata ja ega väga palju pilte pole, mida siia nüüd postitada. Panen siis vanu pilte :D ja Melissa ning Jessie kaamera pilte. Pildid, kus ma maru soojalt riides olen, on tehtud Agios Nicolaose linnas. Käisime ekskurssijal Jessie ja Stephaniga.
