Olen kuulnud virinaid nii siit kui sealt, et ma miskit enam kirjutanud pole. No, ega kodu pole siis selline seiklus, millest kirjutada. Kodu peaks olema soe ja hubane ning privaatne koht. Seepärast ei hakka oma tegemistest Eestis küll blogi pidama. Küll võin rääkida, kuidas ma koju jõudsin.
8.novembri hommikuks olin sebinud endale auto, mis mind lennujaama viib. See oli ühe sõbra sõber. Õnn oli minuga, sest bussiga loksumine poleks mu eelistuste hulka tol hommikul kuulunud. Natti saatis mind kenasti lennukasse ära. Kallistasime kohe terve aasta jagu ette ja läksin oma lennukit ootama. Muidugi enne olime koos Nattiga Chek In’i ära teinud türgi keeles :) Selgus, et too lennuk, millega minema pidin, hilineb ning mind pannakse järgmise lennuki peale. Mis omakorda tähendas, et ma jõuan Istanbuli täpselt nii, et mul on seal aega vaid 10minutit, et järgmisele lennukile jõuda. Arvestades Istanbuli lennujaama suurust, siis 10 minutit on ilmselgelt liiga vähe, et kuskile õigeks ajaks jõuda. Seega keevitasin oma peas juba kõikvõimalikke plaane välja, kuidas ma seal kõige tõhusamalt liikuda saan ja kiirkorras passikontrolli läbitud.
Aga kõik see mu mõtlemine oli asjata, sest, et kui ma all korrusel oma lennukit ootasin, ütles keegi naisterahvas valjuhäälselt mikrofoni: „Mister Kaili Viigipuu (no päris õigesti nad mu perenime ikka välja ei hääldanud, aga see selleks) palun tulge väravasse number 24!“ Mul läks hetk aega, enne kui mõistsin, et mind kutsutakse, sest pole end kunagi misteriks pidanud. :P Neil oli mulle üllatus varuks, et ma saan ikka sellele lennukile, millele esialgu saama pidingi. Minu õnn jällegi, sest muidu poleks ma järgmisele lennule kohe kindlasti jõudnud. Lend möödus viperusteta. Mingi türgi mees mu vasakul käel ikka üritas juttu teha, aga nii mõttetu jutt oli, et ma teesklesin magamist.
Istanbulis võtsin siis asja rahulikult. Otsisin üles passikontrolli, mis oli oma 30m pikk järjekord. Ootasin seal üle poole tunni kuni lõpuks tuli minu kord passikontrolli onu ette seista. Onu ei huvitanud üldse, mis mul passis seisis. Küsis minult hoopiski, et milleks sul see pass on, kui see pilt pole pooltki nii ilus kui elus variant. Ning jätkas küsimusega, et kuna ma plaanin taas Türkki tulla. No ma ei hakanud üldse talle miskit vastama. Olin hämmingus, et selline ametnik oma tööd professionaalselt teha ei suuda.
Niisiis istusin oma järgmisele lennule, mis viis mind Istanbulist Brüsselisse. No see lend oli küll kõike muud kui sujuv. Taolisi õhuauke ja raputamist pole ma veel kunagi õhus olles kogenud. Rahvas lennukipardal kiljus ja karjus ning lapsed oksendasid. Ise üritasin rahulikuks jääda. Jällegi üks mees, kuid seekord paremat kätt, üritas minuga juttu teha. Niipalju kui ma aru sain oli ta tegelikult pärit Türgist, kuid praegu elab Brüsselis. Oskas ilusti kõiki kolme keelt rääkida – türgi, inglise ja prantsuse keelt. Kimus mu kõrval oma elektroonilist sigaretti, olles ise maru närvilise olekuga. Äkki aga, haaras ta oma parema käega mu kukla tagant kinni ja hakkas mu peakest oma näo suunas tirima. Mõtlesin, et tohhotonti, WTF?? Punnisin vastu, kuid see mees kaalus oma 167kg seega oli see asjata. Tuli välja, et tüüp tõmbas mu oma näo suunas, et mulle siis miskit diskreetset kõrva sosistada. Ta tahtis salaja ütelda, kui pinda talle käib, see meie taga istuv lennuki istmerida. Üks tüüp jutustab juba kolmandat tundi järjest maailma kõige monotoonsemal hääletoonil. No ja selle saladuse ütlemiseks oli vaja mind siis niimoodi ehmatada oma krabamisega. Aga ju sellised need prantslased lihtsalt ongi.
Brüsselisse jõudsin hilinemisega, kuid omakorda selgus, et ka mu järgmine lennuk hilineb, niiet polnud hullu. Ostsin siis endale ühe ilusa cafe latte ja lõin niisama aega surnuks seal lennujaamas. Läbisin kõikvõimalikud turvakontrollid nii aeglaselt kui võimalik ning asusin oma viimast lendu Tallinnasse ootama. Seal oodates selgus omakorda, et lennuk hilineb veelgi. Võtsin siis läpaka välja ja mängisin paar kiiret Solitaire mängu, lootuses, et seekord ma võidan. Peale 15 pängu sain aru, et see mäng on hetkel endiselt kavalam kui mina. Loobusin ning asusin taas tuimalt ootama. Äkki tuli lennuk ja sain pardale minna. Kõige veidram, üle 6 ja poole kuu oli see, kui lennuki teenindajad mulle eesti keeles „tere õhtust“ ütlesid. Olin küll 3 nädalat harjunud Nattit eesti keeles kõnelemas kuulama, kuid kuulda seda võhivõõra inimese suust, oli väga võõras. Muidugi olin ma ühel pardal ka härra Marko Pomerantsiga, kes isuga lehte luges.
Sellel lennul serveeriti mingi eesti naljakas sänka ja pakuti ka joogipoolist. See on see koht, kus mu peas tekkis ka suur segadus keelte osas. Tiina Talumehe disainitud Estonian Air’i kleit-vormis tädi küsis mu käest eesti keeles, et mida ma juua soovin. Seepeale ei osanud ma enam ühtegi keelt, sest mul käisid peas mõtted ringi u 347km/h, et mis keeles ma nüüd vastama pean, kas eesti või inglise. Lõpuks sain ikka üle huulte: „Tee, palun.“ Lennusõit oli kiire, kuna oli juba üsna hiline õhtutund ning magamine oli kohe väga päevakorras, mitte, et ma ka kõigil eelnevatel lendudel maganud poleks :) Niisiis jõudsin Eestisse.
Silja ootas mind juba sellises tsoonis, kuhu tavainimesed lennukitele vastu ei pääse. Päris tore üllatus oli. Lasin isegi ühel kiljel üle lennujaama kõlada :)
Nonii, nüüd siis olengi Eestis hetkel tagasi. Kindlasti pean veel kuskile minema ning avastama nii enda, kui ka maailma kohta veel ühtteist. Eks annan taas teada, kui kuskile lähen.
Hetkel, aga soovin lihtsalt, et selle aasta jõulud tuleksid maailma ilusad ja rohke söögiga. Tõsi ta on, et mu hetke suurimaks hobiks ongi söömine :):)
Rõõmu ja ilusaid hetki
Kaili
PS!Pildid pärinevad Türgist.
Olen kuulnud virinaid nii siit kui sealt, et ma miskit enam kirjutanud pole. No, ega kodu pole siis selline seiklus, millest kirjutada. Kodu peaks olema soe ja hubane ning privaatne koht. Seepärast ei hakka oma tegemistest Eestis küll blogi pidama. Küll võin rääkida, kuidas ma koju jõudsin.
8.novembri hommikuks olin sebinud endale auto, mis mind lennujaama viib. See oli ühe sõbra sõber. Õnn oli minuga, sest bussiga loksumine poleks mu eelistuste hulka tol hommikul kuulunud. Natti saatis mind kenasti lennukasse ära. Kallistasime kohe terve aasta jagu ette ja läksin oma lennukit ootama. Muidugi enne olime koos Nattiga Chek In’i ära teinud türgi keeles :) Selgus, et too lennuk, millega minema pidin, hilineb ning mind pannakse järgmise lennuki peale. Mis omakorda tähendas, et ma jõuan Istanbuli täpselt nii, et mul on seal aega vaid 10minutit, et järgmisele lennukile jõuda. Arvestades Istanbuli lennujaama suurust, siis 10 minutit on ilmselgelt liiga vähe, et kuskile õigeks ajaks jõuda. Seega keevitasin oma peas juba kõikvõimalikke plaane välja, kuidas ma seal kõige tõhusamalt liikuda saan ja kiirkorras passikontrolli läbitud.
Aga kõik see mu mõtlemine oli asjata, sest, et kui ma all korrusel oma lennukit ootasin, ütles keegi naisterahvas valjuhäälselt mikrofoni: „Mister Kaili Viigipuu (no päris õigesti nad mu perenime ikka välja ei hääldanud, aga see selleks) palun tulge väravasse number 24!“ Mul läks hetk aega, enne kui mõistsin, et mind kutsutakse, sest pole end kunagi misteriks pidanud. :P Neil oli mulle üllatus varuks, et ma saan ikka sellele lennukile, millele esialgu saama pidingi. Minu õnn jällegi, sest muidu poleks ma järgmisele lennule kohe kindlasti jõudnud. Lend möödus viperusteta. Mingi türgi mees mu vasakul käel ikka üritas juttu teha, aga nii mõttetu jutt oli, et ma teesklesin magamist.
Istanbulis võtsin siis asja rahulikult. Otsisin üles passikontrolli, mis oli oma 30m pikk järjekord. Ootasin seal üle poole tunni kuni lõpuks tuli minu kord passikontrolli onu ette seista. Onu ei huvitanud üldse, mis mul passis seisis. Küsis minult hoopiski, et milleks sul see pass on, kui see pilt pole pooltki nii ilus kui elus variant. Ning jätkas küsimusega, et kuna ma plaanin taas Türkki tulla. No ma ei hakanud üldse talle miskit vastama. Olin hämmingus, et selline ametnik oma tööd professionaalselt teha ei suuda.
Niisiis istusin oma järgmisele lennule, mis viis mind Istanbulist Brüsselisse. No see lend oli küll kõike muud kui sujuv. Taolisi õhuauke ja raputamist pole ma veel kunagi õhus olles kogenud. Rahvas lennukipardal kiljus ja karjus ning lapsed oksendasid. Ise üritasin rahulikuks jääda. Jällegi üks mees, kuid seekord paremat kätt, üritas minuga juttu teha. Niipalju kui ma aru sain oli ta tegelikult pärit Türgist, kuid praegu elab Brüsselis. Oskas ilusti kõiki kolme keelt rääkida – türgi, inglise ja prantsuse keelt. Kimus mu kõrval oma elektroonilist sigaretti, olles ise maru närvilise olekuga. Äkki aga, haaras ta oma parema käega mu kukla tagant kinni ja hakkas mu peakest oma näo suunas tirima. Mõtlesin, et tohhotonti, WTF?? Punnisin vastu, kuid see mees kaalus oma 167kg seega oli see asjata. Tuli välja, et tüüp tõmbas mu oma näo suunas, et mulle siis miskit diskreetset kõrva sosistada. Ta tahtis salaja ütelda, kui pinda talle käib, see meie taga istuv lennuki istmerida. Üks tüüp jutustab juba kolmandat tundi järjest maailma kõige monotoonsemal hääletoonil. No ja selle saladuse ütlemiseks oli vaja mind siis niimoodi ehmatada oma krabamisega. Aga ju sellised need prantslased lihtsalt ongi.
Brüsselisse jõudsin hilinemisega, kuid omakorda selgus, et ka mu järgmine lennuk hilineb, niiet polnud hullu. Ostsin siis endale ühe ilusa cafe latte ja lõin niisama aega surnuks seal lennujaamas. Läbisin kõikvõimalikud turvakontrollid nii aeglaselt kui võimalik ning asusin oma viimast lendu Tallinnasse ootama. Seal oodates selgus omakorda, et lennuk hilineb veelgi. Võtsin siis läpaka välja ja mängisin paar kiiret Solitaire mängu, lootuses, et seekord ma võidan. Peale 15 pängu sain aru, et see mäng on hetkel endiselt kavalam kui mina. Loobusin ning asusin taas tuimalt ootama. Äkki tuli lennuk ja sain pardale minna. Kõige veidram, üle 6 ja poole kuu oli see, kui lennuki teenindajad mulle eesti keeles „tere õhtust“ ütlesid. Olin küll 3 nädalat harjunud Nattit eesti keeles kõnelemas kuulama, kuid kuulda seda võhivõõra inimese suust, oli väga võõras. Muidugi olin ma ühel pardal ka härra Marko Pomerantsiga, kes isuga lehte luges.
Sellel lennul serveeriti mingi eesti naljakas sänka ja pakuti ka joogipoolist. See on see koht, kus mu peas tekkis ka suur segadus keelte osas. Tiina Talumehe disainitud Estonian Air’i kleit-vormis tädi küsis mu käest eesti keeles, et mida ma juua soovin. Seepeale ei osanud ma enam ühtegi keelt, sest mul käisid peas mõtted ringi u 347km/h, et mis keeles ma nüüd vastama pean, kas eesti või inglise. Lõpuks sain ikka üle huulte: „Tee, palun.“ Lennusõit oli kiire, kuna oli juba üsna hiline õhtutund ning magamine oli kohe väga päevakorras, mitte, et ma ka kõigil eelnevatel lendudel maganud poleks :) Niisiis jõudsin Eestisse.
Silja ootas mind juba sellises tsoonis, kuhu tavainimesed lennukitele vastu ei pääse. Päris tore üllatus oli. Lasin isegi ühel kiljel üle lennujaama kõlada :)
Nonii, nüüd siis olengi Eestis hetkel tagasi. Kindlasti pean veel kuskile minema ning avastama nii enda, kui ka maailma kohta veel ühtteist. Eks annan taas teada, kui kuskile lähen.
Hetkel, aga soovin lihtsalt, et selle aasta jõulud tuleksid maailma ilusad ja rohke söögiga. Tõsi ta on, et mu hetke suurimaks hobiks ongi söömine :):)
Rõõmu ja ilusaid hetki
Kaili
PS!Pildid pärinevad Türgist.
