19.juuli – seiklusjutte maalt ja merelt

Olen Kreetal olnud, nädala pärast, kolm kuud. Täitsa huvitav kogemus. Kuumus polegi enam nii kuum. Päevasel ajal on vilus ligi 40 kraadi. Ja tõesti, peale päikseloojangut tunnen sellist kergendust, sest riided ei ole mu seljas enam märjad :D Ega ei saa nii, et see blogi tuleb ilma toidujututa.. :P Hotelli toit sakib sajaga. Pole vahet, kas sööd kana, siga, kalkunit, lammast või looma, kõik on ühe maitsega. Ainult kala mõistavad nad teha, aga sellel on ka konks. Filee peaks olema ju ilma luudeta, aga miskipärast leian ma alatihti väikse kalaluu oma kalakese seest. Ja see ei sobi mulle. Puuviljades olen ka pettunud. Õnu nad impordivad kuskilt, seega suht poola õunad on siin. Arbuus on võrratu, aga nektariinid ja virsikud pole üldse nii mahlased kui nad peaksid olema. Näiteks türgi omadega ei anna võrreldagi. Apelsinidest ei tea ma suurt miskit, aga inimesed kiidavad :) Seletan nüüd natuke asja. Siin on siis animaatoritest sakslased, kes töötavad „12 FLY“ firma jaoks, siis on punt inimesi, kes töötavad „Necermanni“ heaks, olgu siis Belgia Necermann, Saksa Necermann või Tšehhi Necermann. Kaks poola tüdrukut töötavad Itaka firmale ja meie Jessiega töötame hotelli heaks. Kõik peaksime olema justkui üks suur meeskond, kuhu kuulub 13 inimest, aga aga aga...Necremann ei taha teha koostööd 12Fly-ga, seega on moodustunud justkui kaks teami. Kohati on päris raske, sest mõttetuid vaidlusi ja suuri argumenteerimisi tuleb ette ikka igapäevaselt. Kes arvab, et oleme kõik üks tiim ja kes arvab, et ei ole. Meie Jessiega ja Itaka tüdrukud teeme koostööd 12Flyga. See tähendab, et teeme nende programmi ja ka õhtuseid showsid. Belglased on kahevahel. Teevad kaasa, siis kui tahavad. Tšehhidel on üldse kahtlased teemad. Kuna meil hotellis tšehhe pole, siis kaks tšikki põhimõtteliselt puhkavad siin juba teist nädalat järjest, aga kuna nende kompanii neid siia saatis ning nood on rahul sellega, et tüdrukutel tööd pole, siis miks ka mitte. Saksa Necermann keeldub , meiega koos töötamast. Seega päris keerulised lood siin. Kes mida tegema peab ja kui palju on väga segane. Hotelli manager teab, et kõik on üks suur perekond ja töö sujub edukalt, aga telgitagustes on hoopiski teised lood. Eriti keeruliseks ajab asja see, et pea animaator Anka on sakslane ja töötab 12Fly heaks. Seega peaksid kõik justkui temale alluma, aga kahjuks nii see ikka pole.. Minu 19 aastane on ikka 19 aastane. Kohati tundub, et tegu on vägagi täiskasvanud inimesega, kuid pahatihti lööb välja lapsikuse ja piirituse noot, mis alatihti on vägagi häiriv. Või ma ei tea võibolla tuleneb see ka sellest, et oleme siiski erinevatest riikidest pärit ning kultuuriline ning ajalooline erinevus lööb liigagi selgesti välja. Jessie, lihtsalt armastab oma nina kõikjale toppida, olla kõigega seotud ning haaratud igast pisimast asjast siin hotellis, mis puudutab inglasi. Näiteks täna (15.juuli) toppis ta oma nina ja ka ülejäänud oma ihuosad võõraste/külaliste lastekasvatusse. Minu mentaliteet ütleb, et see, kuidas keegi oma lapsi kasvatab pole vabsee mu asi. Tema mentaliteet aga ütleb, et kui sa näed, et sinu arvates kasvatab/kohtleb keegi OMA lapsi valesti, siis mine ja õpeta. Eks need britid ole suure suuga ja vahel veel suuremagagi, kui elaski oskaks ette kujutada, kuid kuskilt peaks siiski piirid minema. Ei hakka kogu seda kremplit siin ümber jutustama, liiga keeruliseks läheks kogu see blogi maailm. Terve see nädal oleme harjutanud Pony Express show jaoks. Täna, pühapäeval oli see see kauaoodatud show. Põhimõtteliselt on tegu ühe suure näitemänguga. Minu ja ka Jessie osa oli mängida cowboy’d. Mehi siis nagu. Me arvame, et meie meeskonnas on mõni teine inimene palju rohkem mehe olekuga kui me. Katsu sa oma ruudulise triiksärgi sees oma vorme varjata, onju! Seega jah, mulle väga ei istunud see roll. Aga tehtud see sai, olenemata sellest, et ¾ kogu tunni ajasest showst istusin ma heinapaki otsas. Mis mind, aga väga ebameeldivalt häiris oli lõpuosa, kui nimetati nimesid, kes siis selles Pony Expressis kaasa tegid. Ja minu kord oli ette astuda ning sain omale poola nime Ola. WTF?? Kuna tegu on enamvähem tantsuga, siis mõtlesin, et astun veelkord ette ja saan endale õige nime, kuid ainuke asi, mis kõlaritest kostus oli vaikus. No ma ei tea, mu nimi ei ole ju mingi raketiteadus, arvestades seda, et olen siin nüüd töötanud neli nädalat ehk siis 1 kuu. Natuke hakkas paha küll.. Hetkeseisuga ei salli ma hommikusi ja pärastlõunaseid teadaandeid (vast on ikka selline sõna eesti keeles), basseini ääres. Rivistume kogu tiimiga end üles, tantsime ning kõigepealt räägib sakslane sakasa keeles, siis Jessie või mina inglise keele, poolakas poola keeles ja belglane pratsuse keeles. Nüüd kuidas teile tundub, kas see on ikka õiglane, et eestlane peab teadvustama inglise keeles, kui kõik teised saavad rääkida vabalt omas keeles. Mu meelet see ei ole väga õiglane :) Tavaliselt teen megalühidalt ja ilma naljata, et asi kiiremini lõpule saada. Mikrofoni ma oskan hoida, Koolitantsu kogemustest, aga see, et pead teadvustama briti külalistele midagi nenede keeles koleda aktsendiga ja ilmselt ka vigadega on ikka kole küll..Eks nad saavad ikka aru mu keelest, aga nohh asi on põhimõttes, et kui meil on tiimis nüüdseks kaks inglast, siis miks teha asi koledaks. Ahjaa, tiimis kaks inglast tähendab seda, et sakslane Rudi saadeti Nana Beach hotelli tööle ja sealt tuli meile asemele Fyo, kes on pärit Inglismaalt, kuid räägib puhtalt saksa, prantsuse ja ka hispaania keelt lisaks siis inglise keelele. Vene keelt tonkab ka nats. Aga ta läheb 12 päeva pärast koju tagasi, sest ta leping lõppeb. Siis on meil vaid naistetiim. Ei taha mõeldagi kui palju ma pean hakkama meeste osi mängima showdes.. Paar päeva tagasi tahtis üks inglise perekod mu peale kaebekirja kirjutada, kuna mul polnud aega nende lapse t-särgile laineriga jooni tõmmata. Tegi ära ühe külje, kuid selleks, et teist külge teha peab esimene olema kuiv. No ja andke andeks, polnud nagu minu võimuses või nii seda kiiremini kuivatada. Ma tõesti ei saa aru, kuidas inimsed mõtlevad. Nagu tulen puhkusele ja kukun kaebama. Milleks, kellele?? Kui ma olen puhkusel, siis ei läheks mulle selline asi kordagi. Küsiks laineri ja teeks ise need jooned sinna neetud särgile. Aga see on ausalt hämmastav, kui paljud viitsivad kaebekirju kirjutada, olles puhkusel. Häiriv faktor on see, et kõik mu värvilised riided polegi enam nii värvilised. Pigem tuhmid.Päiksest ja klooriveest. Juhtub ju alatihti, et teen teadvustust bassu ääres ja mõni tiimikaaslane või klient arvab, et on maru naljakas, kui mõni animaator basseini lükata. Enamasti ongi naljakas, sest on ju nii kuum ja tegelikult pole animaatoritel lubatud bassus ujuda. Seega on see vahel kergendus kuumale ja ka magus keelatud vilja maitsta. Aga see kloor rikub riideid silmnähtavalt ja ka jalanõusid. Seega tulen tagasi pooltühja kohvriga :) Ei hakka küll mingeid pooletoobiseid riideid tagasi vedama. Rõõmustav uudis on see, et mu kojusõidupilet makstakse mulle välja. Aga jahh see juhtub alles oktoobri lõpus arvatavasti või novembris. Sakslased on endiselt maailma ebaviisakam rahvus, keda siiani kohanud olen. Pole lihtsalt sõnu. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt :) Homme on vaba päev. Üks briti perekod kutsus meid Jessiega akvaariumisse. Või ma ei tea mis selle asja nimi on. Aga eks kirjutan kui käinud olen. Ja siis on muidugi rannatamine. Ei jõua juba ära oodata. Nüüd käidud seal kalasjanduses. Midagi ssurt ja fenomenaalset polnud. Panen mõned paremad pildid ka üles. Maduusid on võrratud ja tore oli haid kohata. Ja kaheksajalg oli ka kaunis. Kuid kala on ikka kala! :D Soojad tervitused kõigile kodumaale, nautige ilmu, mis teil on ja nautige ka ennast :) Kails

12.juuli – Nii see eluke siin veereb

MINU KODU Kui ma kunagi kirjutasin totakatest päevitusrantidest, siis nüüdseks on asi väljunud kontrolli alt. Olen endale kahe ja poole nädalaga korralikud varbavaheplätud jalga päevitanud, rääkimata lühikeste pükste rantidest ja sokirantidest ning varrukarantidest. Seega olen ise üks paras RANT! :D ÜKS HOMMIK MEIL VIHMUTAS Nüüdseks olen siis siin hotellis nö elanud 2 ja pool nädalat. On olnud kurbi, õnnelikke, vihaseid ja väga rõõmsaid hetki. Olen alati rõõmus kui söögiaeg kätte jõuab, sest süüa mulle ju meeldib. Kuigi need söögid siin on ikka väga maitsetud ja üheülbalised. Aga arbuus ja väiksed korvikesed, mis on täidetud kohupiima taolise massiga maitsevad küll hästi. Sellel hotellil on oma väike poeke, kus kõik asjad on töötajatele 20% odavamad ning vesi 50% odavam. Mis on ju täitsa OK! Lisaks on meil võimalik baarist terve päeva jooksul saada karastusjooke. Kuigi täna kirjutasime Jessie’ga oma lepingutele alla ja seal seisis, et meil on päeva jooksul ette nähtud 4 karastusjooki ja 2 alkohoolset jooki. No ma ei tea...ma arvan, et see, kes selle lepingu kirjutas ei teadnud ka. Sellessuhtes, et kui siin vaid 4 topsikut vett päevas juua, siis ma oleksin juba ammu kutu. Seega iga kord kui lastega oma programmi alustame, siis käime baarist läbi ja joome seal miskit, et neil ja ka meil veetustust (üks lemmiksõnadest eesti keele sõnavaras) ei tekiks. Oooo ja mis siin hotellis veel on? Laste paradiis (loe: animaatorite paradiis) :) :) :) Jahh kogu päeva vältel saavad lastega pered või siis lapsed ise sealt tellida rämpstoitu - suhkruvatt, hamburger, hot-dog, jäätis (täpselt nagu McDonalds’i oma), popcorn ja veel palju muud. Seega lastega külastame seda kohta tihti :) SAKSA JALKAHULLUD Nüüd räägiks natuke inimestest mu ümber. Kuskilt eelmistest blogidest imbus juba teile infot, et jagan tuba Inglismaalt pärit Jessie’ga. Tema areaa on sprodiga seotud tegevused. No tegelikult ta päris nimi on Jessiemay. Ta on väga tore ja mul on hea meel, et just temaga ühte tuppa sain. Olgugi, et ta vahel võtab igasugu probleeme liiga isiklikult jne. Tegemist on hea inimesega. Ta on 19 aastane, pikka kasvu ja sale. Kuigi korda ta ei hoia ei tee ma sellest suurt numbrit, sest kui aus olla, siis pole ka mul aega, et korda hoida. Seega oleme mõlemad suht põssad :) Inglismaal tegeleb ta tantsimisega, baleriin. Me Jessiega oleme ühest firmast, mille nimi peaks olema SOS ning meilon ühine boss Ibo, keda me täna esimest korda ka reaalselt nägime. Jessie on siin olnud juba 6 nädalat :) HOTELLI TENNISE JA VÕRGUVÄLJAK Ülem animaator on Anka, kelle päris nimi on Ann-Kathrine, 23 aastat vana. Tema teeb kõike! Ohh, ei tahakski kohe temast väga palju kirjutada, sest hetkel ei suuda miskit positiivset ta kohta välja mõelda, seega kogu jutt tuleks ja ilmselt tulebki negatiivne. Ta on animaatorina töötanud 3 aastat ning ka koguaeg korrutab seda, et ta on omaarust siis professionaal. My ass, ma ütlen. Kui tiimi liikmed pöörduvad tema poole probleemiga ning ainuke asi, mida tema suudab vastata on No Problem, siis andke andeks, aga sa ei sobi sellele ametokohale. Klientide ees on ta nägu naerul, kuid see kõik on võltsikord seal näos. Raske on temaga, ta on sakslane. MINA JA NIKCY KESKKONNA TEEMA PÄEVAL LASTEKLUBIS Samuti laste animaator on Mara, Saksamaalt. Tema on nn lasteklubi boss. Tema mulle meeldib. Mara päris nimi on Tamara ning ta on 20-aastane. Ta on lõbus ja ettearvamatu ning lastele see meeldib, mulle ka. Kahjuks ta lahkub juuli lõpus, sest ta leping lõppeb ning ta õde pidi 2 nädalat tagasi sünnitama, kuid siiani vaevleb ning Mara tahab olla seal, kui beebi on sündimas või siis värskelt sündinud. Siis on meil siin tiimis veel Vivi, Saksamaalt. Tema tegevusteks siin on fitness. Seega mööduvad enamus ta päevad all tantsusaalis. Ta on väga tore, toetav ja konkreetne. Tema peiks on meie suur ülemus. Ehkki minu ja Jessie ülemus ta pole. Organiseerib ta kogu siinset tegevust, kas siis läbi Vivi või siis vahel ilmub ta ka ise kohale. HOTELLI BASSU Rudi, kelle tegelik nimi on Rüdiger Erik Rose. Naljakas, kas pole :) Tema teeb ka kõike spordiga seonduvat. Aga ta on oma vanuse kohta, (25) ikka suht kohtlane ja lapsik. Muidu ikka tore HOTELLI TEATER, KUS TOIMUVAD ÕHTUTI SHOWD Selline see tiim siin ongi siis. Sakslastega on väga raske. Ma pole eluski kohanud ebaviisakamaid inimesi kui nemad. Ei taha üldistada, et kõik sakslased on sellised, aga jah „aitäh“ ja „palun“ ei ole nende jaoks väga olulised sõnad. Imelik värk. Täna, esmaspäeval oli meil vaba päev. Käisime Starbeach rannas. Seal on nii mõnus. Põlesime ära nats. Sõitsime bussiga Maliasse. Ostsime show jaoks vajalikke asju. Mina vajasin musti tennasid ja käekella. Nüüd need asjad olemas. Olge tublid ja ma olen ka MINU TOAKAASLANE JESSIEMAY Sauhh, Kaili

22.juuni – püksid ja perse; 24.juuni-esmamuljed

Eelmisel korral kirjutasin, et saame järgmisel päeval kokku ühe mehega (Ralph), kes meile tööd lubas. Helistasime talle mitu mitu korda, kuid tundub, et tüüp lasi meid üle. Telefonitsi me teda igatahes kätte ei saanud. Kuid oh üllatust helises me kreeka number õhtul veelkord. Võõras number seekord. No võtsime siis vastu ja meeshääl kukkus seletama. Et leidis ühele meist töö!! Mare Blue Village hotellis, laste ja spordi animaatorina. Et mingu me järgmisee päeva hommikul ehk siis (22.juuni) sinna hotelli ja saage kokku Katjaga, kes on siinsete animaatorite pealik. Veel rääkis palgas ja, et elamine ning söök on tasuta. No üheltpoolt selge nagu, aga teiseltpoolt, kes meile helistas üldse? Siiani ei tea. Niisiis olime maailma suure valiku ees, et kuidas teha pükste ja perse ehk siis minu ja Monika lahutamine kõige valutumaks protsessiks?? Hmm...oleme siin ju selle kahe kuuga ikka väga kõvasti kokku kasvanud. Nagu komplekt, mis tuleb ja läheb kõikjale alati koos. Mõistsime, et ega see kerge olema saa! Noo,kammooon, meil olid isegi šampoonid, palsamid ühised rääkimata deodorandist või telefonist. Niisiis mõtlesime alguses oma peas ja siis mõtlesime koos ka. Kuna Monika plaanis niikuinii varem siit Kreekast lahkuda kui mina, siis tegime suhtkoht ühise otsuse, et mina võtan selle töö vastu ja Monika lahkub varem (mitte küll Eestisse). Ärkasime siis järgmisel päeval eluvara kell 8 hommikul ülesse ja tegime kiired söögid ja hakkasime seda hotelli siis taga otsima. Juhtnöörideks olime saanud, et kui Hersonissosest (õppisin lõpuks seda linna ime õigesti kirjutama :)) Malia poole minema hakata, siis kohe paremat kätt jääbki. Et mingu me taksoga, taksojuhid teavad. Kuna, aga taksosõit siin Kreetal pole just kõige odavam lõbu, siis läksime jala. No kõndisime, ikka kõndisime, kõndisime veeeeel. Umbes 30min kõndisime, siis helistasime, et pärida veidi täpsemaid koordinaate. Saime teada, et tuleb edasi liikuda. Ni kõndisime siis uuesti veel ja veel ja veel. Siis nägime, et mäe peal on mingi hotell. Läksime siis mäest üles ja nägime, et hotelli nimi oli Golden Village. Läksime alla tagasi ja küsisime ühe meela näoga kreeka bussijuhi käest. Ta ütles, et ikka siitsamast mäest üles peab minema ja siis kohe ongi. No oleks siis võinud küüti ka pakkuda, aga ei tegi vaid oma meelast nägu. No kõmpisime siis taas mäest üles. Päris kõrgele läksime ikka. Ja ega siin siis ei või ju teesid otse teha, ikka kurvilised. Noh igatahes jõudsime hotelli ja saime kokku hoopiski Anka’ga, mitte Katjaga (telefonitsi kaduma läinud). Selgitasime, et mina jään ja, et Monika tuli kaasa, kuna me oleme komplekt :). Anka näitas meile bassut ja rääkisime veel nats juttu. Saime teada, et hakkan ühes toas koos Jessie’ga elama, kes on pärit Inglismaalt. Me aga seletasime Ankale, et peame oma korteri asja korda ajama ja ma pean oma pagasi ära tooma. Veeresime siis mäest alla tagasi koju, meeletu kurbus hinges ja hinge taga ka veel. Et kuidas siis nüüd nii saab ikka, et ma kolin hotelli ja Monika veedab nädala üksi seal korteris. Ega vist väga ei saagi tegelikult. Tegime veel viimased arbuusi söömad ja käisime netis. Pakkisin kohvri, sheerisime pluuse. Ja nukrutsesime natuke, naersime ka ikka ja asusime taaskord sellele pikale teekonnale. Tegelikult võtab see aega vast mingi 45 minutit loivates ja kohvriga ning muidu vast 30 minutit. Seekord kella ei vaadanud lihtsalt asusime teele. Vedisin seda kohvrit mäest üles nii, et käed valusad ja kann ka muidugi. Registreerisin ennast hotelli STAFF liikmeks, sain toa võtme ja väike golfiauto vedas meid mäest üles mu uude tuppa. Jätsime Monikaga hüvasti ja auto viis ta taas alla tagasi. Kurb oli, aga juba homme plaanin talle õhtul külla minna, sest on ju Jaanipäev. Kus sa siis oled üksi Jaanipäeval? Muidgi pean ma kõigepealt vaatama, kuidas mu töögraafik on ja värkki. Niisiis elan pisikeses toas koos Jessie’ga. Toas sees on vannituba, seinakapp, konditsioneer, 2 voodit, 2 öökapilauda, 1 laud, 3 tooli. Sisse tulles olid Jessie asjad igalpool laiali, aga lubas koristada natuke. Vajaksin küll seda, sest tahaks ju ka oma asjad kappi panna. Puidust lagi on! See tekitab sellise vana maamaja tunde, missest, et väliselt on asi sellest kaugel. Oiii blin, teil pole aimugi tegelikult kus ma nüüd elan!?!?!!!! Mäe otsas elan, konkreetse mäe otsas. Natuke on veel mäe tipuni aega, aga praktiliselt mäe otsas. Mõtlesime kunagi Monikaga siia Kreetale tulles, et tahaks mäe otsa minna. Sai tehtud! Ma arvan, et kui ma siit kunagi lahkun, siis olen ma Sprindikanniga Mägedejumalannast Hirm. Tulen Eestisse ja võtan osa mäkketõusu motokrossist ning võidan neid masinaid kõiki :) Sellised suured plaanid siis ongi...Aga no ausalt, vaadake pildilt seda vaadet merele, kui kõrgel ma tegelikult merest olen. Hea, et mul mägede ega kõrgustega seotud foobiaid pole. No need teed siin hotelli territooriumil on ikka parajad seinad. Mu Isake Loodus siit raudselt rattaga üles ei läheks :P Järgmine asi, mis mind väga üllatas oli see, et kõik teised animaatorid peale minu ja Jessie on sakslased ning enamus kliendid on sakslased. Suuremjaolt toimub siin asi saksa keeles. Kas on tõesti aeg uus keel ära õppida? Tuleb nii välja vist. Aga õnneks nad ikka räägivad ka inglise keelt, küll oma saksa kurgu aktsendiga, aga siiski. Aga minult ootavad nad vaid inglise keelt. Seega saab kõva praktika olema, arvestades veel seda, et elan inglasest, 19 aastase, tütarlapsega koos, kes on tagatipuks veel baleriin. Aga samas kui mõelda, et olen laste animaator, siis väiksed lapsed oskavad vaid oma keelt, ehk siis saksa keelt. Seega peavad nad nüüd kehakeele ka ära õppima, sest mina saksa keelt ei räägi, veel :P Lapsed pidid tegelikult olema need kõikse paremad õpetajad, seega võtan kõik aga vastu. Mul nüüd varsti kaks tööpäeva seljataga. Vaja veel teha õhtune programm ja disko. Üleeile õhtul käisin vaatamas nende animaatorite õhtust showprogrammi, mis siis teisipäeviti peaks olema „Welcomeshow“. No ma ei tea, ilmselt on Koolitants mind selles suhtes ära rikkunud, et see, mis showd siin tehti, surus mu silmad kinni ja suu haigutama. Kaheksale taktile on tehtud vaid üks liigutus. Lava tühi. Mõnda tantsu või siis blayback’i tantsis vaid 3 inimest oma kaheksataktiliste liigutsutega. Mõtlesin, et mul oleks piinlik selles programmis tantsida, aga peale showd läksin ja patsutasin õlale ning ütlesin, et ei jõua ära oodata, millal saan ka lavale. Silmakirjalikkuse etalon, aga neile vast jäi mulje, et olen väga aktiivne ja hakkamist täis :P Päevaplaan näeb välja umbes selline, kuigi see varieerub olenevalt päevast natuke, et hommikut alustame backstage’i kontorist kell 9:30. Kui tahad süüa, siis pead seda tegema enne hommikust meetingut. Seal arutatakse päevaplaan läbi ja minnakse kõik koos aktiivse basseini äärde rahvale päevatutvustust tegema, kell 10:00. Kõigepealt käime ümber bassu ja tervitame rahvast. Siis üks tutvustab ja teised seisavad ning tutvustuste vahel tantsivad kindlat tantsu. Tutvustuse ajal ei ole lubatud päikseprille kanda ning me seisame näoga otse päiksesse. Mul on peale seda tutvustust selline silmavalu, et paha hakkab. Kõikidel teistel on pruunid silmad seega neil on lihtsam seal olla. Tutvustus lõppeb lastele mõeldud tantsuga, et siis koos lastega Kid’s Club’i edasi minna. Olenevalt päevast on seal erinevad tegevused. Eile oli spordipäev ja täna t-särkide värvimine. Homme peaks olema mingi pizza küpsetamine. See kestab kuni kella 12.00-ni. Seejärel tulevad kõik animaatorid kokku bassu äärde ja toimub Coctail Game, mis samuti erineb päevast päeva. Auhinnaks siis kokteil. Eile oli catwalk. Vahtkummist matid olid üksteise külge haagitult vee peale pandud. Inimesed pidid selle nn poodiumi lõpuni jooksma. Täna oli Crazy Animals (kandsin lõvikostüümi :P), mis kujutas endast basseinis silmad kinni seotud inimesi, kes tegid erinevaid loomahääli ning pidid leidma oma loomast paarilise siis. Homme peaks olema ming pallimäng. Seejärel lähme lõunale. Lõuna- ja õhtusöögi ajal peame einestama koos külalistega. Aga minul ja Jessie’l on seda raskem teha, kuna enamus inimesed on sakslased. Seega käime me ringi ja küsime inimestelt, kas nad inglise keelt räägivad. Söögid on maitsetud, aga väljanägemine on väga esteetiline ja hea. Panen alati soola ja pipart juurde.. Seejärel on meil teatri laval kas õhtuste dekoratsioonide valmistamine või siis mingite tantsude või showde harjutamine. Seejärel väike koosolek õhtu osas ja uuesti kella 15:00-st basseini äärne tutvustus. Siis taas olen ma lasteklubis, kus tegevused varieeruvad, kuni 18:00-ni. Seejärel on vaba aeg kuini kas laste diskoni, mis algab 20:00 või siis õhtuse showni, mille ettevalmistus algab 20:30. Ja show ise 21:30. Seejärel on kas täiskasvanutele mõeldud disko või siis vaba. Või siis tund aega järgmisteks showdeks harjutamine kuni kella 1-ni öösel isegi. Nüüd lõpetan Kails