06 December, 2010

Kodu poole!

Olen kuulnud virinaid nii siit kui sealt, et ma miskit enam kirjutanud pole. No, ega kodu pole siis selline seiklus, millest kirjutada. Kodu peaks olema soe ja hubane ning privaatne koht. Seepärast ei hakka oma tegemistest Eestis küll blogi pidama. Küll võin rääkida, kuidas ma koju jõudsin. 8.novembri hommikuks olin sebinud endale auto, mis mind lennujaama viib. See oli ühe sõbra sõber. Õnn oli minuga, sest bussiga loksumine poleks mu eelistuste hulka tol hommikul kuulunud. Natti saatis mind kenasti lennukasse ära. Kallistasime kohe terve aasta jagu ette ja läksin oma lennukit ootama. Muidugi enne olime koos Nattiga Chek In’i ära teinud türgi keeles :) Selgus, et too lennuk, millega minema pidin, hilineb ning mind pannakse järgmise lennuki peale. Mis omakorda tähendas, et ma jõuan Istanbuli täpselt nii, et mul on seal aega vaid 10minutit, et järgmisele lennukile jõuda. Arvestades Istanbuli lennujaama suurust, siis 10 minutit on ilmselgelt liiga vähe, et kuskile õigeks ajaks jõuda. Seega keevitasin oma peas juba kõikvõimalikke plaane välja, kuidas ma seal kõige tõhusamalt liikuda saan ja kiirkorras passikontrolli läbitud. Aga kõik see mu mõtlemine oli asjata, sest, et kui ma all korrusel oma lennukit ootasin, ütles keegi naisterahvas valjuhäälselt mikrofoni: „Mister Kaili Viigipuu (no päris õigesti nad mu perenime ikka välja ei hääldanud, aga see selleks) palun tulge väravasse number 24!“ Mul läks hetk aega, enne kui mõistsin, et mind kutsutakse, sest pole end kunagi misteriks pidanud. :P Neil oli mulle üllatus varuks, et ma saan ikka sellele lennukile, millele esialgu saama pidingi. Minu õnn jällegi, sest muidu poleks ma järgmisele lennule kohe kindlasti jõudnud. Lend möödus viperusteta. Mingi türgi mees mu vasakul käel ikka üritas juttu teha, aga nii mõttetu jutt oli, et ma teesklesin magamist. Istanbulis võtsin siis asja rahulikult. Otsisin üles passikontrolli, mis oli oma 30m pikk järjekord. Ootasin seal üle poole tunni kuni lõpuks tuli minu kord passikontrolli onu ette seista. Onu ei huvitanud üldse, mis mul passis seisis. Küsis minult hoopiski, et milleks sul see pass on, kui see pilt pole pooltki nii ilus kui elus variant. Ning jätkas küsimusega, et kuna ma plaanin taas Türkki tulla. No ma ei hakanud üldse talle miskit vastama. Olin hämmingus, et selline ametnik oma tööd professionaalselt teha ei suuda. Niisiis istusin oma järgmisele lennule, mis viis mind Istanbulist Brüsselisse. No see lend oli küll kõike muud kui sujuv. Taolisi õhuauke ja raputamist pole ma veel kunagi õhus olles kogenud. Rahvas lennukipardal kiljus ja karjus ning lapsed oksendasid. Ise üritasin rahulikuks jääda. Jällegi üks mees, kuid seekord paremat kätt, üritas minuga juttu teha. Niipalju kui ma aru sain oli ta tegelikult pärit Türgist, kuid praegu elab Brüsselis. Oskas ilusti kõiki kolme keelt rääkida – türgi, inglise ja prantsuse keelt. Kimus mu kõrval oma elektroonilist sigaretti, olles ise maru närvilise olekuga. Äkki aga, haaras ta oma parema käega mu kukla tagant kinni ja hakkas mu peakest oma näo suunas tirima. Mõtlesin, et tohhotonti, WTF?? Punnisin vastu, kuid see mees kaalus oma 167kg seega oli see asjata. Tuli välja, et tüüp tõmbas mu oma näo suunas, et mulle siis miskit diskreetset kõrva sosistada. Ta tahtis salaja ütelda, kui pinda talle käib, see meie taga istuv lennuki istmerida. Üks tüüp jutustab juba kolmandat tundi järjest maailma kõige monotoonsemal hääletoonil. No ja selle saladuse ütlemiseks oli vaja mind siis niimoodi ehmatada oma krabamisega. Aga ju sellised need prantslased lihtsalt ongi. Brüsselisse jõudsin hilinemisega, kuid omakorda selgus, et ka mu järgmine lennuk hilineb, niiet polnud hullu. Ostsin siis endale ühe ilusa cafe latte ja lõin niisama aega surnuks seal lennujaamas. Läbisin kõikvõimalikud turvakontrollid nii aeglaselt kui võimalik ning asusin oma viimast lendu Tallinnasse ootama. Seal oodates selgus omakorda, et lennuk hilineb veelgi. Võtsin siis läpaka välja ja mängisin paar kiiret Solitaire mängu, lootuses, et seekord ma võidan. Peale 15 pängu sain aru, et see mäng on hetkel endiselt kavalam kui mina. Loobusin ning asusin taas tuimalt ootama. Äkki tuli lennuk ja sain pardale minna. Kõige veidram, üle 6 ja poole kuu oli see, kui lennuki teenindajad mulle eesti keeles „tere õhtust“ ütlesid. Olin küll 3 nädalat harjunud Nattit eesti keeles kõnelemas kuulama, kuid kuulda seda võhivõõra inimese suust, oli väga võõras. Muidugi olin ma ühel pardal ka härra Marko Pomerantsiga, kes isuga lehte luges. Sellel lennul serveeriti mingi eesti naljakas sänka ja pakuti ka joogipoolist. See on see koht, kus mu peas tekkis ka suur segadus keelte osas. Tiina Talumehe disainitud Estonian Air’i kleit-vormis tädi küsis mu käest eesti keeles, et mida ma juua soovin. Seepeale ei osanud ma enam ühtegi keelt, sest mul käisid peas mõtted ringi u 347km/h, et mis keeles ma nüüd vastama pean, kas eesti või inglise. Lõpuks sain ikka üle huulte: „Tee, palun.“ Lennusõit oli kiire, kuna oli juba üsna hiline õhtutund ning magamine oli kohe väga päevakorras, mitte, et ma ka kõigil eelnevatel lendudel maganud poleks :) Niisiis jõudsin Eestisse. Silja ootas mind juba sellises tsoonis, kuhu tavainimesed lennukitele vastu ei pääse. Päris tore üllatus oli. Lasin isegi ühel kiljel üle lennujaama kõlada :) Nonii, nüüd siis olengi Eestis hetkel tagasi. Kindlasti pean veel kuskile minema ning avastama nii enda, kui ka maailma kohta veel ühtteist. Eks annan taas teada, kui kuskile lähen. Hetkel, aga soovin lihtsalt, et selle aasta jõulud tuleksid maailma ilusad ja rohke söögiga. Tõsi ta on, et mu hetke suurimaks hobiks ongi söömine :):) Rõõmu ja ilusaid hetki Kaili PS!Pildid pärinevad Türgist.

03 November, 2010

Siin Türgis tunnen ennast ikka väga hästi võibolla, et liigagi hästi..

Eelmine reede oli siin suur püha. Inimesed tööl ei käinud ja linn oli rahvast täis. Eelmisel väga vihmasel päeval leidsid Natti ja Erdogan endale lõppude lõpuks uue üürika. Eelmisest, kus nad olid elanud aasta ja pool, pidid nad välja kolim kuna omaniku naine soovis sinna elama asuda. Põhjuseks abielulahutus. Nii me ärkasime pühahõngulisel reedel (ja tegelikult on siin islamimaal reeded alati pühapäevad) sõime hommikusöögi ja kellelgi polnud plaanis kuskile kolima veel hakata. Nagu ikka, aega on selle kiire asjaga. Kuid siis, endilegi üllatuseks hakkasime me Nattiga kogu köögikraami entusiastlikult pakkima. Oli tunne, et läheb vist kolimiseks. Kell 17:00 sõitis maja ette suur kastiga auto (pealt lahtine). Hakati siis kogu seda janti auto peale laduma. Peale autojuhi tuli appi veel üks kõhna mees ja Erdogani lapsepõlve sõber. Meie Nattiga juhtisime ainult tähelepanu õrnadele kastikestele, mis olid täis klaase ja taldrikuid. Eks selle pooleteist aastaga ole kogunenud palju asju! Mööblit ja kodumasinaid. See kõhnake mees tassis, meie suureks üllatuseks, need kõige raskemad asjad. Külmkapi, pesumasina ja pliidi võttis onu endale lihtsalt selga. Kinnitas need enda ümber mingi nöörijupiga ning lihtsalt tassis. Muidugi ükshaaval :) Kui auto sai asju täis, pidid ju aitajad ka end kuskile mahutama. Kõhna mees sõitis meie uue kodu ette oma elekrilise võrriga. Kastiauto esiistmele mahtus vaid 3 inimest. No me pressisime 4 – autojuht, Erdogan, Natti ja mina. Kuid üle jäi veel Erdogani sõber. Nagu siin vist kolimisel tavaks võivad inimesed ka kastis sõita. Seega upitas tema end kogu kupatuse peale istuma ning sõit võis alata. Kuna uus kodu ei asunud väga kaugel vanast, siis maanteekiirust me üles võtma ei pidanud. Ilmselt kastisistuja õnneks :) Kohale jõudes laadisime auto tühjaks ja hakkasime asju lahti pakkima. Pakkimine võttis aega 1 päev. Vahepeal me muidugi magasime ka. Uus kodu asub eestimõistes umbes 1,5 korruse kõrgusel. Enne elasid nad 0-korrusel, mis tähendab maaga samal tasapinnal. Türgi mõistes elavad nad nüüd esimesel korrusel. Kodus on koridor, kolm tuba, köök, 2 WC-d ja umbes 20 meetrit rõdu. Suurim tuba on nüüd siis elu-ja söögituba, kaks väiksemat magamistoad (üks kuulub mulle :)). Korteril on 2 WC-d, sest üks neist on euroopastiilis ja teine türgistiilis tualett. Türgistiilis tähendab siis auku põrandas. Kuna selle wc uks oli kahtlaselt katki, siis Natti keelas tolle kasutamise, mitte, et me Nattiga kasutaks seda. Ooo siia vahele tuli üks jutt meelde. Käisime Nattiga kesklinnas ükspäev ja mul oli tungiv vajadus WC-sse minna. Just enne oli An-le öelnud, et ma loodan, et kui vetsu leian, siis mitte selle augu. Ja nooo muidugi, küsisin ühest kebabi kohast tualetti, mis tuli välja, et oli see türgi variant. Hädaldasin seal natuke Nattile, et ma ei oska seda kasutada, et otsime uue koha. Aga mis seal ikka, sain paar julgustavat sõna ja instruktsioonid ning „sõit“ võis alata. Pärast tänasin kebabionu, endal irve näos, et ära tegin :) Laupäeval tulid külalised – Erdogani õde Selma ja ta boyfriend Mehmet. Neil oli pühapäeval ülikoolis mingi õpetajatele mõeldud eksam. Laupäeval oli meil pühasöömaaeg kõik koos ja varajane magama minek, sest eksamiks peab ju välja puhkama. Meie käisime Nattiga pühapäeval turul, sest nüüd uue kodu lähedal on bazaar iga jumala päev avatud. Turult tagasi tulles, nägime, et ka külalised on juba eksamilt tagasi, kuid üks neist on kadunud ning teine ja Erdogan pusivad türgistiilis WC ukse kallal. Mm ...Selma jäi sinna kinni!! Peale pikka, umbes 45 minutilist muukimist, saadi uks lahti ja külaline välja. Nüüd siis veidi teist juttu. Kui nüüd väga aus olla, siis mind võib arvatavasti kodumaa pinnal näha järgmisel nädalal. Eeldatavasti juba esmaspäeval. Lend on mul hetkel vaid kuni Istanbulini, ses suhtes, et eks ma siis vaatan, kuhu ma sealt edasi lendan :) Algselt oli mu plaan Brüsselisse lennata, kuid see plaan jäi nüüd katki hetkeks, seega pidasin paremaks korraks koju kiigata. Nüüd kui veel veidi ausam olla, siis ma ei taha veel koju tulla. Külm, ilmselt ka teadmatus ja eestlased hirmutavad! No offence nagu, aga nii see kahjuks on.. Ja kui ma nüüd natuke veel ausam üritan olla meie kõigi vastu, ka enda, siis ega see reisimis- ning seiklusjanu veel kustutatud pole..eks näis kui kaua ma ühes kohas vastu pean :) Aga siis järgmisel nädalal võib minuga telefonitsi taas ühenduses olla. Võib mind külla kutsuda ja ise vaatama tulla :) Võtan Päikese kaasa!!! Kaili Pılte pole kahjuks :(

24 October, 2010

Kogu oktoobri lugu ja nüüdseks pool aastat juba kodust eemal..

Kui aus olla, siis ei oskagi enam kuskilt juttu alustada, et kogu krempel ära rääkida, mis seal hotellis sündis. Lühidalt oleks lihtne – enam ei tööta; ootan oma septembrikuu palka; bookime lennud ja minek. Kuid nende konkreetsete lausete taga on mahlakad valed, suureks puhutud intriigid, haiglane vihkamine, lõputu kadedus, grandioosne rumalus ja veel palju muud. See on seebiooper Kreetal, sakslaste moodi. Kes aga ei viitsi kogu seda sõdimise juttu lugeda, kerigu alla ja lugegu viimast lõiku..:) Stephaniga väga tähtsa kuju juures MILJON TAHMAST VALE 1. OSA – ühel soojal ning meeldival teisipäeva hommikul kogunes kogu animatsiooni pere basseini äärde, kell 10:00 hommikul, et teha hommikuse programmi teadvustust. Mina olin tehniku rollis, basseinimajakeses. Bassu ääres tegid tantsu ning hoidsid kordamööda mikrofoni Anka, Jessie ja Vivi. Kõigepealt oli saksa keelne teadvustus, mida tegi Anka ja siis pidi olema Jessie inglise keelne teadvustus. Kui Anka lõpetas ja mikri Jessiele üle andis, mõtlesid kaks saksa pead, et nemad jätavad Jessie sinna üksi seisma ja teadvustama. Nad kõndisid minema ja istusid lamamistoolidele. Ei olnud just väga naljakas, kuid nemad väitsid pärast managerile (sest Jessie läks manageri jutule kuna nii ikka ei tehta onju), et tegu oli kõigest naljaga animaatorite vahel. Tegelikult olekski see võinud ju nali olla, kuid vaid juhul, et kõik need kolm saavad omavahel väga hästi läbi. Anka pole Jessiet sallinud algusest peale ja Vivil on lihtsalt 2 nägu. Seega nii ta seal seisis. Õnneks tuli üks briti perekond ligi ja asi möödus mitte nii inetult. Pärast kuulsime ühe saksa mehe käest, et ka tema arvates oli tegu mitte nii naljaka naljaga. Udusulega, seljataga olev merevesi on teadmata põhjustel magevesi 2. OSA – Sama nädala neljapäeval läksin mina rõõmsalt hommikusöögile. Kui restorani jõudsin oli kell 9:14. Lavataguses ruumis pidin olema 9:30. Seega 16 minutit söömiseks. Täitsa normaalne! Leidsin vaba laua, panin oma koti sinna, reserveerimaks lauda. Läksin siis oma tavapärast hommikueinet võtma kui äkki kargas mulle ligi Vivi.."ooooo tere hommikust, kas sul juba on laud, kud istuda? Me istume väljas“ Vastasin lahkelt, et jah mul on juba laud..istun sees, kuna väljas sajab vihma. See oli kogu me vestlus. Tõstsin siis endale praemuna, peekonit ja omletti ja kurki ja tomatit muidugi. Istusin oma rahulikku lauakesse ja hakkasin vaikselt mugima. Korraga seisis mu külje all Anka ja ütles, et kas sa tuled ja istud meie lauda, me oleme väljas. Ma vastasin eluviisakalt, et no thank you im fine here. Seejärel kõndis ta raske sammuga minema. Ma lõpetasin edukalt oma söömise 15 minutiga ja läksin meie tiimiruumi juurde ootama. Antalyas, ühel mitte nii soojal päeval No kell tiksus ja tiksus, vihma sadas endiselt. Minu üllatuseks oli uks lukus..no selge siis, on vaja oodata. Nad kõik saabusid 15 minutit hiljem. Istusin seal üksinda. Anka küsis, et kas sa teed üksinda koosoleku? Ma vastasin, et minu kella järgi on koosoleku aeg juba ammu möödas. Ja nii ma koosolekust ilma jäingi. Sain vaid teada, et lasteklubis on t-särgi maalimine. Läksime siis 10-ks basseinimajakese juurde. Jessie saabus ka ja küsis, et kas mul on plaan kaasas. Vastasin, et jah, aga ma ei tea mis programmis on, sest mind jäeti koosolekust välja. Nii ei saanudki me seal olla ja lamppi teadvustust teha. Kõndisime minema. Samal ajal kui ma Jessiele seletasin, et ma ei tea mis värk on, vahtis Anka meid oma maailma kurjade silmadega. Agios Nikolaouse ähvardavad pilved 3. OSA – Samal päeval kell kuus õhtul läksin üles oma tuppa ning selleks ajaks olin vastu võtnud otsuse, et ma ei suuda enam nendega töötada kui nemad koguaeg minu vastu töötavad. Seega läksin Anka uksele koputama, et oma otsus teatavaks teha. Enne olin endale sisendanud, et ükskõik mis ka ei juhtuks mina jään rahulikuks. Rääkisin siis, et ma tegin otsuse, et ma ei saa enam 12Fly tiimiga showsid teha, kuna need 3 kuud, mis ma olen üritanud on kõik mahlad minust välja pressinud ja ma lihtsalt ei suuda enam. Viidates veel sellele, et viimasel ajal on kõik proovid ja koosolekud saksa keeles ja ma lihtsalt ei adu matsu. Tema kukkus muidugi räuskama, et paki oma asjad ja sõida siis koju. Ma ütlesin, et sa ei saa mulle seda ütelda, sa ei ole minu ülemus. Seejärel tuli nagu varem päheõpitud tekstina, et mul ei ole lubatud enam lasteklubi kasutada ega üldse enam nend lähedale enamvähem tulla. Ma ütlesin, et ma lähen veel täna õhtul hotelli manageri jutule, et vaatame, mis tema asjast arvab. Et pidasin paremaks sulle kõigepealt öelda, et ehk saame kuidagi viisakalt asja lahendatud (kuid kus sa sellega onju). Ta tegi veel mulle oma elukurje silmi. Mina aga tänasin teda viisakalt tema kulutatud aja eest ning kõndisin rahulikult minema. Kariibimere ranna sarnane rand, kahju, et õhtusel ajal 17 kraadiga 4. OSA - (nüüd läheb kõik vaid keerulisemaks. Isegi raske on meenutada kuidas kõik täpselt oli.) Õhtul läksime Jessiega siis receptionisse, nagu viisakad inimesed ikka, et küsida, kas manager on seal ja kas saame rääkida temaga. Samal ajal nägi meid Dominik (12Fly Kreeta manager), et me helistame managerile. Tema tormas nagu tuulispask lihtsalt manageri kontorisse. Ilma küsimata, nii nagu ebaviisakad inimesed teevad, onju. Lõpuks tuli sealt välja, marssis meie juurde ja rääkis mulle otse aknasse (umbes 10cm kagusel mu näost), et meie koostöö on nüüd lõppenud, kõik on lõppenud, lõppenud. Nüüdsest töötate vaid hotellile. Ma ütlesin, et me oleme koguaeg vaid hotellile töötanud. Dominik lisas, et kuna ma koguaeg hilinen, siis ka nemad minuga enam töötada ei saa. Näiteks sellel samusel hommikul olevat ma keeldunud koosolekule tulemast kuigi nii Vivi kui Anka käisid mind viisakalt kutsumas, et ma istuksin nendega kuna neil on plaanis teha hommikusöök ja koosolek samal ajal. (Ahvõiniii!!!!). Ma rääkisin, et hommiksöögil ei maininud mulle keegi midagi koosolekust ja ma ei ole fakiir, et suudan teie mõtteid lugeda. Nii ta minema kõndis ja meie ei saanudki manageriga rääkida kuna selleks ajaks oli manager päris vihane juba ning palus meil järgmisel päeval kell 11 tagasi tulla. 5. OSA – valed valed valed. Melissa, kes muidu ka 12Fly heaks töötab ei saanud ka aru, et mis värk neile kolmele sisse on läinud ja nad meid tiimist välja tahavad ajada. Tema rääkis meile lahkelt telgitagustest juttudest. Teema, mis minu keema ajas oli see, et Anka ütles Melissale, et mina olevat tema tuppa tunginud ning siis röökima kukkunud, et mina enam nendega showsid ei tee..olevat kohe kõvasti röökinud ja kisendanud seal. Teine huvitav kuuldus oli see, et Jessie olevat Dominikule receptionis väga häälekalt hüüdnud „fuck you“ ning Anka olevat seda kuulnud. Kusjuures Ankat polnudki sel hetkel receptioni läheduses. No ja veeel ja veeeel palju valesid. Kõike ei mäletagi enam. Munapead, Kaili ja Melissa 6. OSA – huvitav fakt on see, et peale seda kui nad tegid teatavaks, et meiega enam koostööd ei tehta, hakkasid nad oma lavatagustes ülesse kirjutama kõike, mida me teeme. Selles suhtes, et see hotell ei oma mitte mingisugust varustust. Seega polnud meil spordivarustust ega ka lasteklubi. Mis meil muud teha oli kui lihtsalt passida ja oodata, et keegi mingi lahenduseni jõuaks. Olgu see siis hotelli manager või meie boss teisel Kreeka saarel. Aga 12Fly teadis täpselt, mis kell me hommikusöögile ilmusime, mis kell me selle lõpetasime, kui mitu coca-colat me baaris jõime ..iga me samm pandi kirja. Lisaks keelati Melissal meiega töö ajal suhtlemine ära ???????? No tõesti räägite väää???? Mina ütlesin talle kohe, et see pole seadusega lubatud. Et see läheb inimõiguste rikkumisena kirja. Sul on vabadus suhelda kellega tahes ja kuna tahes. Seega sellist naeruväärset reeglit me jälginud. Naersime vaid valjuhäälselt selle üle.. Crepes, eesti keeli lihtsalt pannkook 7. OSA – lõpuks selgus, et meiega lõpetatakse leping. Kuna leping näeb ette, et hotell maksab meie kojusõidu pileti, siis küsisime managerilt, kas see on ok? Tema vastas, et jah. No Jessie tahtis sõita koju Manchesteri ja mina koju Antalyasse. Kõik oli juba selge ja meil peaaegu piletid käes kui 12Fly tegi järgmise sammu. Nimelt kirjutasid nad hotellile me kohta raporti kogu suvehooajal toimunu kohta. Kahjuks ei tea, mis seal kirjas oli, kuid kindlasti järjekordsed valed meie hilinemistest, purjusolekutest ja külaliste toas aja veetmistest. Sest peale seda raporti keeldus hotelli manager meie piletite eest maksmast. Teisel saarel konutav boss oli palunud hotellil meile ikka mingi raha anda, et me koju saaks. Lõpuks olevat see teise saare boss ise oma taskust selle summa maksnud. Niisiis maksid nad meile vaid 150euri, et osta lennupilet koju. Kahjuks aga on võimatu Inglismaale 150euriga Kreetalt sõita. Samuti ka Antalyasse. Kuna me olime kogu sellest teemast nii väsinud, siis lihtsalt võtsime selle raha, ostsime endile piletid ja lendasime. Viimane tüdrukute õhtu väljas ja ei saa me läbi õlleta 8. OSA – mul on kahju, et see kõik seal niimoodi lõppes, aga no mis sa teed kui karikas saab täis ja sind ülekohtuselt koheldakse. Isegi ei suuda pahane nende rumalate inimeste peale olla. Ja haiget teeb vaid see, et nad ei saa aru, et ma tegelikult aitasin neid ja ma ei pidanud tegema pooltki, mida ma seal tegin. Aga see on see, et kui annad sõrme võtavad nad terve käe. Sain hea õppetunni ning võtan seda kui toredat suveseiklust Kreetal. Ning mina kavatsen enda mällu söövitada vaid head hetked, toredate inimestega. Teised vaadaku ise kuidas oma karmavõlad ära maksavad. Nüüd siis olen rõõmsalt Antalyas, Natil külas. Muidugi siia saabumine oli ka omaette ooper. Kõige odavam pileti, mille leidsin, lendas läbi Saksamaa. Kuid mis siis ikka. Seega sõitsin 16.oktoobri õhtul Frankfurti. Veetsin 7 tundi öö aega sealses lennujaamas magades. Oiiiiiii blin kui külm seal oli. Ma olen kindel, et mu keha sai külmašoki. Vaid 6 kraadi!!!! No tõesti sellist lõdisemist pole juba 6 kuud tundnud. Õnneks varahommikul oli mu teine lend, küll läbi õhuaukude ja raputamiste ning tormi, kuid siiski soojale maale, onju. Check-in’i mees oli ka nii lahke tol hommikul, et pani mind tervele lennuki istmete reale üksi istuma, mis muidugi tähendas seda, et ma seal korralikult ennast kerra tõmmata sain. Tänud talle! Agios Nikolaous taustaks Türgis on ju passikontroll. Ootasin seal sabas umbes 30minutit, sest üks passikontrolli uimakonn lihtsalt mõtles, et kuulaks raadiot ja liigutaks oma käsi nii aeglaselt kui võimalik. Lõpuks sain siis pagasi juurde. Vaatasin dabloolt, et nr 45 (või oli see 28) lint peaks mu pagasi minuni tooma. Ootasin ja ootasin seal siis ning jõudsin juba muretsamagi hakata, et mu pagas on kaotsi läinud. Kui keegi saksa mees mu kõrval küsis, et kas see on Hannoveri lint? Äääää, taipasin, et hoopis mina olen vale lindi juures. Õigelt lindilt oma pagasi leidnud kiirustasin uksest välja ja seal ta seisis...minu An! Antalyas ühe palmikuga Tulime siis koju ja nüüd olen siin olnud juba nädala. Harjun taas kodutöödega, mida ma hetkel väga naudin, sest elades hotellis, ma tõepoolest ei liigutanud lillegi. Täitsa pull oli tolmuimejaga mööda tube ringi lasta :) ja muidugi kokkamine. Arvasin, et ammu ununenud teema. Kuid kartul ja hakklihakaste said küll maitsvad. Niisiis hetkel naudin Nati seltskonda ja lihtsalt olemist. Türgi õlle ka maitstud, maitseb nagu iga tavaline õlu Peace, Love and Hot Sun Kaili Mina ja An koos ühe puskaevuga PS! Suure kurbusega pean teatama, et mu fotoaparaat on tsipa rivist väljas. Olen teda hoidnud nagu oma kolmandat silmatera, kuid nagu näha vahel ei piisa ka sellest. Ükspäev üritasin kaamerat sisse lülitada ja seal ekraanil seisis punases kirjas „lens error“. Käisin ka kohalikus fotopoes uurimas, kas asja saab korda teha, kuid kuna mu kaameral on garantii, siis pidasid nad paremaks seda mitte näppima hakata. Seega saatsin oma Coolpixi koju ja loodan, et asja saab viisakalt lahendatud. Hetkel olen aga kaamerata ja ega väga palju pilte pole, mida siia nüüd postitada. Panen siis vanu pilte :D ja Melissa ning Jessie kaamera pilte. Pildid, kus ma maru soojalt riides olen, on tehtud Agios Nicolaose linnas. Käisime ekskurssijal Jessie ja Stephaniga.

27 September, 2010

27.september - 5 kuud Kreetal..malaka

Pole siia juba päris ammu miskit postitanud. Pole olnud seda kirjutamise soont viimasel ajal. Mitte, et asju poleks juhtunud. Nüüd siis, vist võtsin end natuke kokku ja kirjutan paar rida juttu. Tegelikult käib meil siin äge kaklus pidevalt tiimis. Meie tiimiliidril pole õrna aimugi kuidas üht gruppi juhtida. Eks meil kõigil ole oma karakter ja omad reageeringud erinevates olukordades.Tema, aga suhtub kõigisse nagu me oleksime ühe puuga löödud. Ja kuskilmaal lõppeb ju kõigil kannatus. Ja nii uskumatu kui see ka pole, minu kannatus sai otsa sel teisipäeval. Meil oli järjekordne nädala koosolek, kus saame kõik, mis vaveab südant, ära rääkida. Nii ma siis alustasin oma juttu kaunilt ja viisakalt, seoses ekstra vabade päevade osas. Kõik 12 Fly liikmed on saanud palju vabu päevi, sest neid on külastanud nende vanemad, boyfriendid ja niisama sõbrad. Ega see pole ju minu süü, et keegi mind siia vaatama pole tulnud, onju sõbrad! Nii ma siis soovitasin tiimiliidrile viisakalt ka mulle paar vaba päeva kirj a panna. Teama aga lahkelt vastas, et seoses minu hilinemistega, ei ole ma vaba päeva välja teeninud. Ka mina olin lahke vastama, et mismõttes nagu? See, kui ma hilinen 2 kuni 5 minutit hommikusele kokkusaamisele on ju köömes, sest niikuinii me passime see pooltundi niisama ja ootame, et kell 10 tiksusks ja saaksime teadvustust bassu äärde tegema minna. Ja pealekauba on see mul geenides või ma ei tea kus minu sees, et ma lihtsalt hilinen tsipake. Pole absoluutselt vahet, et kui ärkan kasvõi 15 minutit varem üles, ikka see aeg kaob kuskile teadamatusse ja ma hilinen. Arvan, et kõik, kes kunagi minuga kuskil kohtuma on pidanud, teavad seda. Ja veel paremini jagab matsu Karoliinekene, kellega koos elasin ja oh, Kats, ka sa tead, et 5 minutit on köömes :) Ja nii ma siis rahulikult seletasin seal. Seepeale sain vastuseks, et vaatame järgmise nädala pealt (ehk siis nüüd see nädal), et kui ma ei hiline, siis saan ka lõpuks tuleval nädalal 2 ekstra vaba päeva kirja. No mulle tundus see kahtlase kauplemisena. Ja vastasin, et kas me mängime nüüd turgu ja hakkame kauplema vabade päevade osas, kui ma tegelikult olen need kuhjaga välja teeninud. Ja sellega mu kannatus katkeski. Nüüd on mul väga savi, kas saan need vabad päevad või mitte, sest sellise lasteaia järgi pole küll mõtet ootama jääda. Hilinen kui hilinen ja nii ongi. Aga salaja nägin järgmise nädala plaani ja sel olid mu 2 vaba päeva kirjas küll, kuid siin sakslaste süsteemis võib kõik muutuda ühe hetkega. Nii, et ma parem ei loodagi. Mu kannatus katkes ka täna, laupäevasel päeval, kui meil oli kella 12-ne aktiivne mäng (jesver, eesti keeles kõlab see väga veidralt..ää 12-active game siis). Tavaliselt kanname mingeid kostüüme, et bassu ääres teistest inimestest eristuda või siis õhtust showd reklaamida. Kuigi kõik, kes on bassu ääres kannavad ju bikiine, ja me kanname oma töö riietust. No ja täna hommikul ütles see Anka girl, et tänane mängu kostüüm on soovikast. Et siis, kanna mida tahad. Ma tean ju küll, et tegelikult tähendab see, et peab minema kostüümilattu ja endale miskit selga valima, kuid no tõesti polnud mul täna miskit tuju ega tahtmist nendega seda kostüümi mängu mängida. Ja küsisin veel Melissalt, et mis tema siis minu kostüümist täna arvab? Tegelikult kandsin neid samu tööriideid, onju. Ja kui on soovikast, siis ma soovin, et mul oleksid sellised riided seljas nagu mul tol hetkel olid. Ma ei näinud selles väga midagi halba. No ja kui ma siis basseini majakese juurde läksin ja kurja pilgu endalt tabasin ja seejärel küsimuse, et kus on sinu kostüüm. Vastasin, et see ongi mu kostüüm. Soovisin nii ja nii ongi. Tehti nägusid ja värkki. Vivi aga, kellel oli enne seda mängu vesiaeroobika kandis samuti vaid sporditoppi ja lühikesi retuuse. No palun, kuhu te kõik räägite? Kui ühele on lubatud ja teisele pole siis mu meelest olete te liigagi silmakirjalikud, et ise sellest kõigest aru saada. Mis siis veel. Ahjaa sahinad ja salajutud käivad, et hotell sulgetakse 16. või 17. oktoober. Mis siis tähendab, et ka meie töö lõppeb siis. Eks saab täpsemalt teada kahe nädala pärast, millal ja kuhu lendama hakkame, kui me suur boss Ibo siia saarele ükskord tuleb. Aga loodan, et niikui sulgetakse saame paari päeva jooksul siit minema, sest muidu pole siin miskit teha. Hotelli restoran on suletud. Valgustust pole, inimestest rääkimata. Polegi vist veel kirjutanud, et kolisin siin vahepeal oma tuppa. Päris tsill on, ei kurda. Panin pildid ja laste joonistused seinale ning täitsa hubane tuba on mul. Meil siin olid Jessiega väikesed lahkhelid ja siis pidasin paremaks sealt toast salaja kaduda ja oma elu alustada omas toas. Kuid nüüd on meil kõik taas ok. Saame kenasti läbi ja naerame kogu selle 12 Fly töökorralduse üle. Eelmine kord kirjutasin, et käisime Jessie ja Nickyga väljas ning Jessie sai lõuhaagi ühe turvamehe käest. Nüüd siis käisid nad kahekesi väljas. Hommikul tagasi tulles oli Jessie lõug lõhki. Soovitasin tal ikka heaga medical centerisse minna ja kontrollida lasta. Tundus päris sügav haav olevat. No ja nüüd tal siis ongi 3 õmblust lõual. See, aga mis juhtus on kõigile teadmata. Ühel hetkel tantsupõrandal ta lihtsalt katsus oma lõuga ja see oli üleni verine. Ma pakun, et kas lõikas end pudeli või klaasiga või siis hoopiski kukkus kuskil maha. Igatahes on tal nüüd veel üks näopool, mis ristimata. Seega üritame selle üritusega teisipäeval ühelepoole saada. Tegelikult loodan, et siiski miskit ei juhtu! :P Saingi omale 2 vaba päeva sel nädalal..ajeee Kaili

06 September, 2010

Kaugel kui olen ära

Nii palju juttu ühekorraga, ise ka ei usu..

26.august Pole vist veel kirjutanud kreeka tualettidest. Arvan, et ainult kreeklased suudavad selliseid wc-sid ehitada. Näiteks siin hotellis on sellised tualetid, et kui tahad kabiini siseneda, siis saad ukse lahti teha vaid niipalju kuni wc pott sinu soovitud liigutuse peatab. Sest no tõesti polnud ju võimalik planeerida natuke suuremat kabiini. Ja nüüd kui oled omadega kabiinis sees, siis ukse sulgemiseks pead minema kabiini tagumisse nurka. Teine asi, mida siinsete kergenduskohtade juures olen täheldanud on see, et kreeklased ei oska või ei taha ustele lukke panna. Enamik wc-d on ilma lukustuseta. Nii et päris tihti tuleb oma akrobaatilised võimed proovile panna, et takistada kedagi sisenemast sinu privaatkabiini. Unustasin eelmises postituses kirjutada, et vahepeal oli siin hooaja murdepunkt. Seega korraldas 12Fly ja Tui pool-hooaja-peo (half season party) siinses Nimeta baaris (no name bar). Loomulikult olid ka teised tiimid kutsutud. Kaasaarvatud mina ja ka Jessie ning poolakad. Kogu asi oli aga konksuga. Nimelt tuli maksta 22 eurot, mille eest lubati sööki ja ka jooki. No mulle tundus, et 22 euri on ikka liiga palju maksta. Ses suhtes, et siinses hotellis on meile söök ning jook tasuta ju. Milleks pean minema kuskile baari kamba sakslastega? Kuid nüüd tuli äkki välja, et mina olevat suure suuga lubanud minna sinna peole ja, et minuga on arvestatud rahade arvestamisel ja broneeringute tegemisel. Nende kahjuks oli kogu see peo informatsioon ühel koosolekul saksa keeles ning mina ja Jessie ei saanud aru, millest räägitakse. Seega loomulikult kõik saksa tiimiliikmsed noogutasid, et nemad on käpad minema sinna peole. Tehti kiired järeldused, et ka meie oleme siis minemas. Päev varem nõuavad nemad siis minult raha, et davai minek. Seletasin neile olukorda, et ma ei tule kuskile sellise raha eest ja, et tegelikult on see sakslaste pidu ja ma pole väga huvitatud sellest. Rääkisin oma bossiga asjad selgeks, et ma ei pea minema. Ei käinudki! Nüüd aga esmaspäeval tuli tiimiliider Anka ja seletas, et tema maksis mingitest tiimirahadest nüüd nii minu kui Jessie eest selle 22 euri ja ta tahab minult seda raha nüüd saada. No halloo mõistus tule palun koju ma ütlen, et ma ei käinud seal peol, ma ei söönud seda sööki ning ei puutunud jooke. Mille eest ma seda raha nüüd maksma pean?? Ise olid nad rumalavõitu, et natuke pahasti arvetsaid neid asju saksa keeles. Ja veel täna (27.august) kutsus hotelli manager mind ja Jessiet vaibale. Mõtlesime, et mis värk siis nüüd on? Tuli välja, et mõned britid olid trip advisor’i leheküljele natuke negatiivse alatooniga kommentaare postitanud. Lasteklubi kohta ja ka selle kohta, et hotellis pole briti animaatorit ja kõik on vaid sakslastele suunatud. Leppisime siis kokku, et nüüdsest peame alati receptionis olema kui britid hotelli saabuvad. Neid tervitama ja endid tutvustama. Veel see, et ma ei tohi enam teha spordiprogrammi vaid pean koguaeg lasteklubis olema, mis mulle iseenesest täitsa meeldib. Showsid võin teha. Algul ütles ta, et võin teha vaid welcome showd kaasa, kuid nüüdseks teen ikka kõik asjad kaasa. Ei tea, kuid päevad mööduvad kiiremini ja laval olek sobib mulle paremini kui baaris istumine ja brittidega tühjast tähjast rääkimine. Seega väikesed ümberkorraldused me töös. Ja Jessie peab ühinema sprordiprogrammiga, kuid ta pole kohustatud neid läbi viima. Ja Jessie ei tee showsid kaasa, kuna ta ei saa läbi tiimiliidriga. Ma ei saa ikka aru hästi, kuidas nad läbi ei saa. Asi on pigem tahtmises kui selles, et iseloomud ei sobi vms.. Aga nohh, mis teha, kui inimesed ise nii otsustavad, et davai homsest ma ei saa enam nt. Jessiega läbi, siis palun väga millest muust me räägime kui arrogantsist, rumalusest ja respekti puudumisest ning „meeldivast“ tiimitööst, eksju! Aga eks alati saab hullem olla, seega mina võtan asju pool pohhuismusega..ja lasen enamuse kräpi ühest kõrvast sisse ja kui viitsin, siis teisest kõrvast välja :) 3.september No kui miski hakkab päeva algul viltu vedama, siis ikka veab lõpuni välja. Ütleme nii, et paar päeva tagasi külmetasin end ebameeldivalt. Siin olid eelmisel nädalal tuulised ja veel tuulisemad ilmad ning eks ole natuke jahedamaks ka läinud, võrreldes juuni või juuliga. Samuti see neetud, kuid siiski hädavajalik õhukonditsioneer tegi oma tööd liigagi hästi. Seega jah, olen nüüd ametlikult haige ning voodis. Kuid kõigest siiski alguses peale. 1.september peaks olema rõõmupäev - saab kooli minna; hüpleva sammuga; ranits seljas; ema, kiiruga tehtud patsid peas; seljas uusimad riided. Loodan, et paljudel oli selline tore uue alguse päev, sest minul siin saarel vedas kõik maru kiiva. Hommikul hakkasin siit mäest alla sammuma, koos Melissaga, et väike hommikueine võtta ja siis backstage’i miitingule minna. Kuid siinne mäetipp, kus me elame on kiviklibune ning sammude tegemisel tuleb olla tsipa ettevaatlik. No tavaliselt ma olengi, kuid sellel hommikul astusin siiski mingitmoodi kivide peale, hakkasin köhima, sest olen ju tõbine, ja kaotasin tasakaalu nii, et panin põlve ning kämbla maha. Kuna tegu on konkreetse mäega, siis loomulikult libisesin natuke maad veel allapoole. Arvan, et selline katkine põlv oli mul umbes 10, kui mitte rohkem aastat tagasi. Nüüd siis jälle, jah! Verd lahmas, üritasin siis kiiruga tohterdada ja plaasterdada oma põlve, kuid teada värk, et plaastrid mu nahal ei püsi. Ja tegelikult ei taha endale mingeid uusi rante ka, mis päike on võimeline kiiresti tekitama. Nonii, see selleks. Käisin siis söömas ära ja asusin igapäeva tegemiste juurde. Lastel oli kavas spordipäev. Mängisid nad siis korvpalli. Ma mõtlesin, et teen head ja viin neile kandiku jookidega, sest tegu oli kuuma ilmaga. Viisingi! :) Lapsed jõid ja olid õnnelikud. Samuti Nicky, kes on samuti laste animaator, töötab Necermannile, kuid vahel ühineb meie programmiga. Ütlesin, et viin ülejäänud joogid lasteklubisse, et kui keegi on janune, siis tulgu sinna ja mure saab lahendatud. No selged pildid, hakkasin siis sammuma, kuid ohh häda :) Värvitud kallaku peal, mis on libe, sest see on värvitud :S ma libastusin, kuid seekord koos kandikuga, mis oli jooke täis. Mmmmm!! Kõik need joogid olid minu riietel, peale sellist kräshi. Õnneks jäin ise püsti. Kuid lahkusin sealt laste ja Nicky naeru saatel (ise panin ka loomulikult kajakat), riided märjad ning käes tühi kandik. Aeg läks edasi. Pärast lõunasööki läksin backstage’i, et oma asjad võtta. Kuid enne kui sinna jõudsin, peatas mind suur tuulehoog koos üllatusliku uksega. Keegi oli kostüümiruumi ukse natuke irvakile jätnud ning tolle päeva ilm oli erakordselt tuuline, seega paiskus see uks lahti, tabades mu kätt. Oli valus! Peale seda kolmandat ebaõnnestumist, olin natuke ärevuses, et mis siis veel täna juhtuda saab. Sellessuhtes, et õhtul pidi meil Rama Lama Ding Dong show olema. Ootasin huviga, et kukun laval ja murran kaela või tuul lennutab mu vastu seina vms. Kuid ülejäänud päev möödus suuremate viperusteta. Samal päeval külasiasin veel doktoritädi siinses hotellis, et oma köhale ja nohule kiiremaskorras leevendust saada. Tädi vaatas kurku ja kuulas ning kraadis mind. Kraadiklaas näitas 37. Köha kopsus veel pole, kuid kurgus on ebameeldivad plekid ning vaja võtta antibiootikume. Opaaaa! Kohe antibiootikumid peale. Jahh, siin nad ravivad kõike kohe antibiootikumidega. Samas mõtlesin, et selle 4 kuu jooksul on mul köha olnud 3 korda, mis tähendab, et viirus on endiselt mu kehas ja ehk ongi hea, kui võtan antibiotse ning viirus saab korralikult välja ravitud. Vivi tõi mulle siis vajalikud rohud apteegist, mis olid üllatuslikult odavad. Kokku maksis 8.50, mis siinses apteegi maailmas on megaodav. Olen kuulnud lugusid, et arst kirjutab sulle 2 asja ja kui sa lähed apteeki, siis sealne tädi (tegelikult enamasti onu :)) on maru lahke veel 2 rohtu sulle soovitama, mis on hädavajalikud su tervenemis protsessis. Kui muidu oleksid ostnud vaid kaks ravimit ning maksnud u. 15 euri, siis nüüd 4 ravimi eest pead tasuma 50-80 euri, sest sa tahad ju ometi terveks saada. Jahh siinsed apteegid tüssavad inimesi. Nüüd aga nendest minu rohtudest. Nina sprei on fantastiline. Pole varem kohanud sellist spreid, et pihustad vaid hommikul ja õhtul ning terve päev ja öö on nuuskamise mureta. Lausa fantastiline Kreekas nohusse jääda :) Aga aga need antibiootikumid on rohkem nagu „123 lendame rohud“. Tekitavad uimasust. Pean iga 8 tunni tagant 1 tableti tarbima. Peale rohu neelamist lendan oma peaga vahelduva eduga. Uimasus tuleb ja läheb lainetana. Ei oska kirjeldada, kuid selline tunne, et kaelast ülespoole pole midagi, sest pea lendab. Ja tööta siis nii onju. Täna hommikul ärgates, ärkasin kohe ilma peata. Jube veider värk. Käisin alla söömas võtsin veel ühe imerohu ja läksin koosolekule, kuid kuna mu enesetunne oli/on paha, siis anti mulle vaba päev. Nüüd siis kükitan siin teki all ja ootan, et need lennurohud ka mu köhale mõjuma hakkaksid, sest ei jaksa enam köhida ning ka lennata. 6.september Mina, Jessie, Nicky, Stephan ja Vendula otsustasime eile, et läheme kõik koos välja, sest Vendula lahkub järgmisel nädalal. Lühidalt ja kokkuvõtvalt oli selline õhtu, et mina ja Vendula tantsisime kogu õhtu. Jessie ja teised kadusid kuskile ära. Hiljem kuulsin Nickylt, kes oli oma elu kiirema jooksu teinud, et mulle teatama tulla, et Jessie ja Stephan sattusid kaklusesse. Uksehoidja/turvamees lõi Jessiet rusikaga näkku. Stephan suruti põrandale maha. Seda kõik sellepärast, et Stephan keeldus maksmast 11eurot sissepääsu eest. Tegelikult on klubide sissepääsud kõik tasuta siin. Nicky pildus neid turvamehi tuhatoosidega ja seetõttu jooksis kiirelt minema. Hiljem kadus ta ära kuna läks koju, sest kartis, et need turvamehed jälitavad teda. Mina ja Vendula tantsisime endiselt. The end! Rahu ja tervist Kaili

23 August, 2010

13.august ja reede ja 23.august

Ei mina usu seda kolmteist ja reede värkki. Igasugu veidraid asju juhtub igapäevaselt. Näitseks eile või oli see juba üleeile (kõik päevad sulnaduvad väheste öötundide tõttu ühte) tuli Gosia (poola animaator) oma toast välja, mäest alla, treppidest alla, basseinist mööda ja veelkord mäest alla, kuni meiebackstage’ni välja, ühes jalas üks plätu ja teises jalas, plätu teisest paarist. Õnneks need olid mõlemad roosad, kuid siiski erinevad. Mina naersin südamest :D Olukord siinses hotelli riigis on ikka väga veider. Külalistele paistab kõik ilmselt OK olevat, kui telgitagustes on ragistamist küllaga. Ei hakka teid kõigisse detailidesse pühendama, kuid midagi ehk siiski. Viviga on nii, et kunagi ei tea, kuidas ta raegeerib sarnastes situatsioonides. Näiteks keegi kaotas tema patsikummi ära ja ohh seda kisa. Teisel õhtul läks üks Vivi patsikummidest Melissa juustes katki ja siis oli kõik OK. Ei mingit kisa. Vaid no problem. Telgitagustest lahkub üha enam animaatoreid. Homme läheb Gosia minema. Ja järgmisel nädalal veel 4 animaatorit. Hooaja lõpuni jääb meid siia vaid 6. Tuli teadaanne, et hotell suletakse ajavahemikul 20-31 oktoober, mis tähendab, et mina ja Jessie lõpetame ilmselt veelgi varem. Anka, meie peaanimaator on suht sõge peast. Oleme talle mitu korda ütelnud, et ära kasuta sõna backside, kui ta tahab miskit seletada, mis asub su seljataga või siis kui ta tahab rääkida seljast. Sest backside tähendab ju tagumikku. Kuid ei ei, tema ikka lahkelt pikib seda sõna erinevatesse lausetesse. Veel ei tea, mis värk sellega on, et alati kui keegi lahkuma hakkab jääb ta haigeks. Nüüd homme lahkub Gosia ja ta tarkusehammas kasvab ning viimastel päevadel ei saanud ta teha programmi. Põsk nagu hamstril ja valutab hirmsal moel. Olen väga kurb, et ta lahkub, sest tema blondihetked teevad minu päeva :D Hetkel teen endiselt showsid kaasa. Sest nad vajavad inimesi, sest muidu peavad nad showd tegema vaid kolmekesi. Lava näib aga tühi siis. Seega nad ütlesid, et olen alati oodatud showsid tegema ja kuna ma ei oska ei ütelda sellistes situatsioonides, siis otsustasin, et teen ikka kaasa. Ja mulle ju meeldib laval olla. Tulevikus tahan ju ka näitlejaks saada, seega on see hea praktika :) Ja olen palju tunde vaeva näinud ja higi valanud, et neid tantse õppida, seega oleks see muidu kui raisatud aeg. Loomulikult on raske ja keha on väsinud ning enese motiveerimine on üha raskem, kuid 2 kuud on veel jäänud vaid. Kõrghooaeg siin hakkab vaikselt lõppema, hommikul on basseini ääres palju vabu lamamistoole. Paar nädalat tagasi oli raske leida lamamistooli, mis oleks vaba. Arvan, et septembri alguses on kliente veelgi vähem. Kuid tööpäevad jäävad ikka sama pikaks. Sest showsid peab tegema ja ka lasteklubis peab olema. Vahepeal oli meil siin lasteshow. Mina ja Melissa orgunnisime kõgu teema. Tantsud, dekoratsioonid jne. Lapsed nautisid ja meie ka. Muidugi oli jube pikka ja väsitav päev, aga tasus ära. Kogu show teemaks oli ajamasin ja sellega ajas rändamine. Käisime 90-ndates, kus oli Makarena tants, siis 80-ndates oli Supermani tants, 70-ndates Kung Fu, 60-ndates tegime lastega püramiide ja lõpuks rändasime Kiviaega, kus tantsisin kõige pisematega Dinosauruste tantsu. Väga tore oli. Kõigil näod rohelised, aga naerul. Endiselt ootan teie kirju koos shokolaadiga :) Kaili

16 August, 2010

16.august OOOTAN

OOTAN, ET MULLE NÜÜD KIRJU JA PAKIKESI HAKKAKS TULEMA TUVIDE, TIGUDE, JA MUUDE LOOMADEGA. KREEKA MOODI SIIS EESLITEGA. VÕIB KA TAVALIST TEED MÖÖDA LENNUPOSTIGA..JAHH..:) MINU SIINNE AADRESSIKENE ON Kaili Viigipuu (Animation team,Staff room nr. 7), Mareblue Village, Characostres, 70014, Hersonissos, Crete, Hellas, Greece, Europe ET SIIS PLIIATSID PIHKU JA HEAD MÕTTED PABERILE :) NING KALEVI SHOKOLAADID KARPI NING MINU POOLE TEELE.. TÄNUD ETTE JUBA OOTAV KAILS :):):)

05 August, 2010

5.august – veereb nagu herneke

Uskumatu, juba ongi kätte jõudnud august. Aeg ikka lendab. Animaatori ametit jätkub siinmail veel 13-ks nädalaks. Siis on see aeg ümber. Talvel ehk on võimalus minna animaatoriks Egiptusesse, aga ei tea veel nii kaugeid plaane. Sest, et tegelikult tahan ma hoopiski Prantsusmaale ju kolida ja veiniistanduse omanik olla :D Seega elan ühe päeva korraga ja tegelen vaid tänaste probleemidega. Eilsed ja homsed on kas minevik või tulevik. Siin on üks asi, mis mind tõesti marru ajab. Nimelt iga teisipäev on hotelli töölistel võimalik oma voodipesu vahetada, kella 07:00-15:00ni. Minu tööpäev algab aga kell 9 või pool 10 ja hommikust und ei vaheta ma millegi vastu. Eriti veel voodipesu vastu. Teine võimalus tekub mul kella 12:30st kuni 15:00-ni, kui mul on nn. paus. Tänasel teisipäevasel päeval aga oli meie kella kaheteistkümnenene aktiivne mäng basseini ääres nii pikaldane, et lõppes alles 12:45. Seega kiirustasime sööma, et kontoris tagasi olla kell 13:15 ja seejärel harjutada õhtuseks showks. Eriti veel kui me peame sööma koos külalistega, siis sa ei saa kõike taldrikul olevat toitu alla kugistada ja minema kõndida, sest sinu voodipesu vajab endiselt vahetamist. Seega jõudsin kontorisse 13:15. Harjutasime lauspäikese all kuni 14:45-ni. Seejärel kiire koosolek õhtuse programmi osas ja 15:00 bassu äärde teadvustust tegema. Seega mu voodipesu on siiani veel vahetamata. Paha hakkab. Ja ma ei saa mitte midagi teha, et see vahetatud saaks nüüd. Vägagi närviajav faktor. Aga tore on see, et siinoldud aja jooksul, mis on nüüd juba 3 kuud ja paar nädalat pole ma kordagi nahka ajanud. Imekspandav on aga see, kui mitu korda on võimalik ühel inimesel oma nägu ära kõrvetada. Samuti selg. Esmaspäeval käisime mere ääres, vaikses privaatrannas. Loomulikult magasime seal koos Jessiega suud lahti taeva poole ning põlesime tsipake ära. Mu selg on natuke tundlik, aga hetkel mulle meeldib selline olek, sest ma vähemalt saan ka seljale ja kõhule vahelduseks päikest. Tööpäevadel kanname ju t-särki. Käed on küll maru punakaspruunid juba ja ka jalad. Loomulikult lühikste pükste ja plätude rantidega. Eelmisel nädalal lahkus me tiimist 2 liiget. Mara, lasteklubist ja Fyo spordist. Mara jäi viimasel nädalal väga haigeks. Tal oli seljas mingi närv nii püsti, et liikumine oli pea võimatu ning samuti tekkis tal palavik. Sama asi juhtus ka Fyoga. Nimelt on temal mingi kopsujama. Rasv ühes kopsus ja teises kopsus mingid klombid. Lisaks veel südameprobleemid. Seega Fyo hingamine oli väga raske vaevaline. Koju l ehk siis Saksamaale äks ta haiguse tõttu ja sealt edasi Londonisse, kuna ta ülikool hakkab taas. Maral lõppes lihtsalt leping. Aga imelik fakt on see, et nad mõlemad käisid oma viimasel siinoleku nädalal korduvalt haiglas. Loodan, et selline asi kellegi teisega ei juhtu, kes plaanib lahkuda. Aga tegelikult küll, siinsed õhukonditsioneerid on nii tugevad, et võivad närvid haigeks külmetada küll. Väljas ju pea 40 kraadi ja kui tuppa sisened, siis on seal 16 kraadi. Seega selline vaheldus pole organismile ikka väga hea. Isegi tunnen hommikuti, et kurk on kähe ja ajab köhima, kuid ilma kondita ei saa ikka kuidagi oldud. Näiteks eile magama minnes panime kondi tööle 16 kraadi peale, et uinuda saaks. Jessie ütles, et ta lülitab poole öö pealt selle välja. Ise ärkasin öösel kell 03:00 üles, sest lõdisesin külmast. Lülitasin siis välja selle masina. Seejärel ärkasin kell 05:00 uuesti üles kuna tilkusin higist. Nii palav oli. No katsu siis rahulikku und magada nii. Meie nö meeskonna liider on ikka paras (ei tahaks üldse pahasti ütelda, aga ei saa muudmoodi) jobu. Ta ei salli britte. Seega ka Jessiet mitte. Ta pole seda küll avalikult öelnud, kuid tema käitumine ütleb kõik. Ta ei katsugi Jessiet mõista ega teda kuulata. Milline tiimiliider nii käitub? Meie tööga seotud probleemid peaksid olema tema probleemid. Kuid nii see kahjuks pole. Kõik on No problem või, et ära tee sääsest elevanti. Ja tõesti see, kuidas ta Jessiet kohtleb on ikka inetu. Täna käis Jessie hotelli manageri jutul, sest tal on ilmselgelt kõrini 12 Fly all töötamisest. Ta ei taha teha õhtust programmi enam. Ei kõikidele showdele. Mis iseenesest on hea mõte, sest siis oled õhtul kella 18:00-st vaba. Ma tahaks siiski mingeid showsid teha, sest olen ju palju selle nimel higistanud, et neid showsid õppida. Kuigi nad siin raiuvad, et ma pean endale valged balletisussimoodi kingad ostma ja ka mustad kontsad. Kuid ma tõesti ei kavatse jalanõude peale kulutama hakata siis. Arvestades, et pean pärast need kõik ju kohvrisse mahutama. Ja mingi tantsime saksa kompanii heaks pole just mu prioriteet siin. Seega kavatsen ma valivaks muutuda ja valida, kus ma tantsin. Aga kõigepealt vaatame, mis me boss selle peale kostab. Hotelli manager oli nõus kõigega, mis Jessie talle rääkis :) Hetkel on hotellis brittide ülekaal, mis on täitsa tore, aga tänu kuumale pole nad just kõige aktiivsemad. Ainuke asi, mis nad oma lamamistoolidelt püsti ajab on veemängud nagu vesi volley või veepolo (need sõnad kõlavad küll veidralt eesti keeles). Endiselt kõik imestavad, et meil seal seitsme maa ja mere taga, Eestis, on oma keel. Uskumatu eksole!! Ja kui ma veel lisan, et ma räägin inglise, vene, soome ja tonkan ka nats türgi keelt, siis nad lausa avavad oma süüd ja ütlevad ooooooo :) Sest näiteks Jessie räägib vaid inglise keelt (balleti keelt ka :P). Ja üldiselt enamus britid räägivad vaid inglise keelt. Siin üks päev mingi poolakas tahtis minuga hirmsasti vene keelt praktiseerida. No ega ma siis kade polnud. Aga kahjuks oli tema nii purjakil, et kõik sõnad, mis tal suust välja tulid oli üks üldine ööö ja ääää joru. Nii kurb on ikka, kui mõni laps lahkub peale kahte nädalat, mis ta miniklubis on veetnud. Nad saavad nii omaks jopeks minuga ja siis lahkuvad, aga ma jään ikka siia. Muidugi tulevad uued lapsed, aga ikka mõni on kohe nii tarmukas ja nunnu, et ei tahaks lasta neil üldse minna. Aga nemad lähevad siiski. Siis veel selline jutt, et eile läksid Jessie ja Anka (me tiimiliider) nii lõplikult tülli, et ei teagi, kas sellest enam asja saab. Meil pidi eile olema Rama Lama Ding Dong show. Ja oli ka, kuid läbi raskuste. Nimelt 45 minutit enne etendust palus Anka Jessiel kogu tiimile etenduse ajaks jooke tuua baarist. Kuna Jessie polnud veel valmis oma make upi ja kostüümidega, siis ütles ta seda Ankale ja palus, et keegi teine seda teeks. Seejärel lajatas Anka, et Jessie pole mingi animaator (sest, ta ei too jooke??!!)ja kui tema palub jooke tuua, siis seda tuleb ka teha, sest kõik toovad aegajalt jooke jne. Jessie ütles, et see pole tema töö. Ja tegelikult ka pole, sest iga kahe nädala tagant vahetub meil inimene, kes tegeleb jookidega. Sel nädalal pole see Jessie töö. Sellele kõigele järgnes meeletu arutelu ja sõimlemine. Läpuks Jessie küsis Ankalt, et kas ta taheb, et Jessie lahkuks. Ja Anka vastas, et jaaaaa. Seejärel pakkis Jessie oma asjad kokku ja tõmbas lavatagant minema. Ja tema pidi mängima ühte peaosa siis jah. Kui aus olla, siis pole ma varem näinud, et sakslased nii kiiresti siin hotellis mõtleksid ja organiseeriksid. Anka kukkus kõikide tantsude plaane ümber tegema. Andis poolakale Olale peaosa, mille too u 7 minutiga pidi selgeks õppima ja üritas ise seejuures maru rahulik olla. Seesmiselt ta põles. Nüüd siis ongi meil olukord, kus Jessie pole enam tiimis ja Anka on enam kui veendunud, et Jessi läheb koju. Aga seda me veel keegi ei tea, sest teadupärast mina ja Jessie töötame hotellile ning Anka ei saa meile öelda, kes läheb koju ja kes jääb. Nüüd kui kliendid küsivad, kus Jessie on peame vastama, et puhkusel??!! Arulage või jaa? Ses suhtes, et Jessie liigub ikka hotellis ringi. Sööb restoranis, istub baaris ja suhtleb klientidega. Aga Jessie on puhkusel :p Kõige täbaram lugu selle asja juures on veel see, et meie bossi Ibot on võimatu telefoni teel kätte saada. Ta töötab teisel saarel, seega ei saa talle töö juurde või koju ka minna vms. Seega oleme kõik ootel ja ärevuses. Ja mis veel hullem. Täna helistas Jessiele ta õde ja ütles, et Jessie ema on haiglas, suhteliselt ränga haiguse tõttu. Seega, nüüd Jessie isegi tahab koju minna. Aga eks näis, mis sellest kõigest saab..Päris korras siinne olukord just ei ole.. Muidu ikka rõõmsalt edasi, kuigi mu keha on maru väss kõikidest proovidest ja pikaldastest öödest, mis on veedetud harjutades uusi showsid. Ja vehepeal mõtlesin isegi loobuda kõikidest nendest showdest, aga eks näis, mis siin Kreekamaal saama hakkab. Kolm kuud veel jäänud. Olgem siis rõõmsad ja tegutsegem ikka eesmärkide nimel :) Kails