03 November, 2010

Siin Türgis tunnen ennast ikka väga hästi võibolla, et liigagi hästi..

Eelmine reede oli siin suur püha. Inimesed tööl ei käinud ja linn oli rahvast täis. Eelmisel väga vihmasel päeval leidsid Natti ja Erdogan endale lõppude lõpuks uue üürika. Eelmisest, kus nad olid elanud aasta ja pool, pidid nad välja kolim kuna omaniku naine soovis sinna elama asuda. Põhjuseks abielulahutus. Nii me ärkasime pühahõngulisel reedel (ja tegelikult on siin islamimaal reeded alati pühapäevad) sõime hommikusöögi ja kellelgi polnud plaanis kuskile kolima veel hakata. Nagu ikka, aega on selle kiire asjaga. Kuid siis, endilegi üllatuseks hakkasime me Nattiga kogu köögikraami entusiastlikult pakkima. Oli tunne, et läheb vist kolimiseks. Kell 17:00 sõitis maja ette suur kastiga auto (pealt lahtine). Hakati siis kogu seda janti auto peale laduma. Peale autojuhi tuli appi veel üks kõhna mees ja Erdogani lapsepõlve sõber. Meie Nattiga juhtisime ainult tähelepanu õrnadele kastikestele, mis olid täis klaase ja taldrikuid. Eks selle pooleteist aastaga ole kogunenud palju asju! Mööblit ja kodumasinaid. See kõhnake mees tassis, meie suureks üllatuseks, need kõige raskemad asjad. Külmkapi, pesumasina ja pliidi võttis onu endale lihtsalt selga. Kinnitas need enda ümber mingi nöörijupiga ning lihtsalt tassis. Muidugi ükshaaval :) Kui auto sai asju täis, pidid ju aitajad ka end kuskile mahutama. Kõhna mees sõitis meie uue kodu ette oma elekrilise võrriga. Kastiauto esiistmele mahtus vaid 3 inimest. No me pressisime 4 – autojuht, Erdogan, Natti ja mina. Kuid üle jäi veel Erdogani sõber. Nagu siin vist kolimisel tavaks võivad inimesed ka kastis sõita. Seega upitas tema end kogu kupatuse peale istuma ning sõit võis alata. Kuna uus kodu ei asunud väga kaugel vanast, siis maanteekiirust me üles võtma ei pidanud. Ilmselt kastisistuja õnneks :) Kohale jõudes laadisime auto tühjaks ja hakkasime asju lahti pakkima. Pakkimine võttis aega 1 päev. Vahepeal me muidugi magasime ka. Uus kodu asub eestimõistes umbes 1,5 korruse kõrgusel. Enne elasid nad 0-korrusel, mis tähendab maaga samal tasapinnal. Türgi mõistes elavad nad nüüd esimesel korrusel. Kodus on koridor, kolm tuba, köök, 2 WC-d ja umbes 20 meetrit rõdu. Suurim tuba on nüüd siis elu-ja söögituba, kaks väiksemat magamistoad (üks kuulub mulle :)). Korteril on 2 WC-d, sest üks neist on euroopastiilis ja teine türgistiilis tualett. Türgistiilis tähendab siis auku põrandas. Kuna selle wc uks oli kahtlaselt katki, siis Natti keelas tolle kasutamise, mitte, et me Nattiga kasutaks seda. Ooo siia vahele tuli üks jutt meelde. Käisime Nattiga kesklinnas ükspäev ja mul oli tungiv vajadus WC-sse minna. Just enne oli An-le öelnud, et ma loodan, et kui vetsu leian, siis mitte selle augu. Ja nooo muidugi, küsisin ühest kebabi kohast tualetti, mis tuli välja, et oli see türgi variant. Hädaldasin seal natuke Nattile, et ma ei oska seda kasutada, et otsime uue koha. Aga mis seal ikka, sain paar julgustavat sõna ja instruktsioonid ning „sõit“ võis alata. Pärast tänasin kebabionu, endal irve näos, et ära tegin :) Laupäeval tulid külalised – Erdogani õde Selma ja ta boyfriend Mehmet. Neil oli pühapäeval ülikoolis mingi õpetajatele mõeldud eksam. Laupäeval oli meil pühasöömaaeg kõik koos ja varajane magama minek, sest eksamiks peab ju välja puhkama. Meie käisime Nattiga pühapäeval turul, sest nüüd uue kodu lähedal on bazaar iga jumala päev avatud. Turult tagasi tulles, nägime, et ka külalised on juba eksamilt tagasi, kuid üks neist on kadunud ning teine ja Erdogan pusivad türgistiilis WC ukse kallal. Mm ...Selma jäi sinna kinni!! Peale pikka, umbes 45 minutilist muukimist, saadi uks lahti ja külaline välja. Nüüd siis veidi teist juttu. Kui nüüd väga aus olla, siis mind võib arvatavasti kodumaa pinnal näha järgmisel nädalal. Eeldatavasti juba esmaspäeval. Lend on mul hetkel vaid kuni Istanbulini, ses suhtes, et eks ma siis vaatan, kuhu ma sealt edasi lendan :) Algselt oli mu plaan Brüsselisse lennata, kuid see plaan jäi nüüd katki hetkeks, seega pidasin paremaks korraks koju kiigata. Nüüd kui veel veidi ausam olla, siis ma ei taha veel koju tulla. Külm, ilmselt ka teadmatus ja eestlased hirmutavad! No offence nagu, aga nii see kahjuks on.. Ja kui ma nüüd natuke veel ausam üritan olla meie kõigi vastu, ka enda, siis ega see reisimis- ning seiklusjanu veel kustutatud pole..eks näis kui kaua ma ühes kohas vastu pean :) Aga siis järgmisel nädalal võib minuga telefonitsi taas ühenduses olla. Võib mind külla kutsuda ja ise vaatama tulla :) Võtan Päikese kaasa!!! Kaili Pılte pole kahjuks :(