20.juuni – Lootused ootused

Kaks päeva tagasi kuulsime kodu ukse taga vee solinat. Mõtlesime, et tulekahi on lahti ja tuletõrje kustutab seda. Kui hakkasime uksest välja minema, siis nägime hoopiski rõõmsat vanemat naisterahvast, kellel oli hari ühes käes ja voolava veega voolik teises käes. Tädi pesi trepikoda, ohtra veega. Näitas meile, et paneksime mingi kaltsu endale ukse alla, et muidu tungib vesi tuppa. No mõtlesime, et vahet pole, saabki tuba puhtaks :) Kui läksime trepist alla, siis meeletu ettevaatlikusega, sest muidu oleksime põrandapesu kose all end kasta saanud. Et siis taaskord, midagi uut Kreeka maailmast. Veel Kreeka maailmast niipalju, et nägime tänaval silti solaarium. Nagu tõsiselt räägite vää? Siin ja solaarium. Pole nagu rohkem sõnugi sellise asja kohta.. Reedel käisime Stalises, mis on siis linn Malia ja Hersonissose vahel, et vaadata olukorda seal. Kas on rohkem liikumist ja saab ehk sealt tööd. No kuna kõik on hetkel jalgpallimaailmas omadega, siis väga liikumist polnud. Aga siiski otsustasime sisse astuda ühte suurde hotelli ja küsida, ehk on miskit pakkuda. Monika küsis, aga receptioni inimesed said aru nagu me küsiks miskit animatsiooni kohta. Seega meie õnn :) Animaator Mimo tuli meiega siis kohtuma ja seletas, et neil ilmselt on vaja töötajaid, et tulgu me õhtul tagasi ja ta kutsub oma bossi hotelli ja siis saame tollega rääkida. Vahepeal käisime korra ka Malias, et kokku saada kahe eesti tüdrukuga, kellega koos seal restos töötasime ning gossipit kuulda :) Tee sinna oli meeletult pikk ja kuum. 40 kraadi ja päike lagipähe. Kohalejõudes selgus, et väga gossipit polegi. No sõitsime siis tagasi koju korra, et õhtul sinna hotelli tagasi minna. Kohtusime selle bossiga. See vend rääkis endale nii vaikselt põske, et mitte mõhkugi ei kuulnud, mis ta rääkis. Selgus, et hetkel pole animaatoreid vaja, aga tal on meile üks teine tööots pakkuda, millest me väga sotti ei saanud, kuid seisnes see mingite CD’de kopeerimises. Talt tuli veel küsimus, et kas me arvuteid oskame kasutada. Vastasime muidugi, et oskame, sama hästi kui oskame vene keelt :) Rääkis veel, et tal pidid olema kiired kirjutajad. No hästi, vahetasime numbreid ja tüüp lubas täna helistada, aga kõnet ootame siiani. Tundub, et see kreeklane lasi meid leebega üle. Aga hetkel veel on lootust, et ehk võtab homme ühendust, sest täna on ikkagi ju pühapäev. Ise mõtlesime veel, et mis siidiisid me siis kopima peame hakkama. Kas on tegu ränga piraatlusega ja tüübil on mingi muusikapood vms? Teine variant oli, et tegu on raudselt mingi pornotööstusega ja tegelt peame sinna hoopiski miskeid hääli peale tegema. Kolmas variant, mis meie meeletu fantaasia välja mõtles oli see, et tegu on lõdvestusmuusikaga ja peame ikkagi hääli tegema, siis merekohinat. Midagi sellist.... shhhhhhhhhhhfffhhhh :) No ei tea, eks siis ole näha..kui ikka on näha.. Animaator, Britta, Malia Beach Hotelist käis meil külas ja palusime, et ta küsiks ka oma bossi käest, kas on vabu töökohti. Ralphil on siin Kreekas 50 hotelli, kus on tema animaatorid, seega tundusid võimalused päris head olema. Helistasime Ralphile ja saame temaga homme kokku, et siis rääkida. Aga telefonis saime teada, et tal on kohe vaja vene ja ingliskeele oskusega animaatorit kuskile siinsamas Hersonissose hotellis. Aga eks paistab siis homme. Vene keelt me ju oskame oskame oskame oskame :) Nonii, see põserääkija helistas meile nüüd just 5 minutit tagasi ja rääkis, et võibolla tal on meile ikka miskit tööd, aga see selgub nädala jooksul. Ja hoiame ikka ühendust. No hoiame siis..:) Homme kohtume Ralphiga ja loodame sealt ka miskit head kuulda siis. Teie hoidke meile ikka pöialt ja varvast, sest seda läheb vaja :) K&M

14.juuni – Mu koduke on tilluke..

ALEXANDRA Suurim uudis on see, et Ungarist pärit tüdrukul, Alexandral, kes koos meiega restos töötas, on 34nr. jalg. Lastepoe kaup on temale kõige minevam :) Ka tema lahkus päev peale meie lahkumist sealt hotellist. Käis ja rääkis manageriga, et ilma meieta ta väga töötada ei taha, sest sealsed kreeka inimesed ei seleta asju jne. Öeldi, et mine. Läkski!! Hetkel peatub ta ka Herossonissoses. Saime temaga täna kokku ja tuli välja, et seal restos levivad jutud nagu mina ja Monika oleksime resto bosside kohta miskit klientide kuuldes halvasti ütelnud ja kliendid olevat käinud managerile kurtmas, et resto töötajad räägivad oma otsestest ülemustest halvasti. Me olevat seda veel teinud oma emakeeles ning eesti keelt kõnelev klient olevat siis see koputaja olnud. No esiteks, kui palju eesti kliente oli seal hotellis? Me kohtasime kuu aja jooksul 6 inimest. Teiseks, kas eestlase mentaliteet ikka on selline, et läheb mingi hotelli bossi juurde ja räägib,mida tema restos kuulis? Ning kolmandaks, meil polnud seal töötades aegagi, et üksteisega vestlust arendada. Seega kreeklastel on ikka suuremad suud kui meil ja veel suuremad ajud, mis genereerivad huvitavaid ideid, mis kahjuks pole vettpidavad. Ühesõnaga midaiganes nad ka välja ei mõtle, et oma enesetunnet parandada, meid see enam ei puuduta ning huvitagi. Ja nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Vahepeal tegelesime terve päeva omale elukoha otsimisega. Käisime vaatamas mõnda ja mõnes öeldi ära, et vabu tube pole jne. Kuni lõpuks kohtasime Leedust pärit tüdrukut, Ievat, kes töötas siin eelmisel aastal. Hetkel on ta lihtsalt puhkusel. Ta pakkus abi, et näitab, kus ta ise eelmisel aastal elas. No see koht oli OK, aga pliiti polnud ja sealsed toad olid tegelikult mõeldud vaid hollandlastele. Omanik oleks küll silma kinni pigistanud, et me natuke siiski eestlased oleme, aga siiski otsustasime veel edasi vaadata. Ta näitas meile ühte korterit, kus ta Moldovast pärit sõbranna, Maria, elas. See oli ikka väga ilus stuudio, kahe rõduga. Helistasime omanikule ja saime teada odava hinna ning kohtusime temaga kohe järgmisel päeval. Ta näitas meile tuba, kus on kööginurk, üks rõdu, suur vannituba, koos vanniga ja palju ruumi. Tee või tantsupidu. Ja nüüd me siin siis elamegi. Ise oleme hetkel küll rahul. Ostsime veel värviliste triipudega linad voodisse ja ka padjapüürid, et tuba lõbusam oleks. Muidugi oli ka vaja nõudepesu käsna ja tolmulappi. Oii blin, poleks ealeski arvanud, et üks lapike võib maksta 3 euri. Nagu 46 krooni sentidega. Vaatasime poest, et isegi jalanõude varutallad on odavamad. Lõpuks ostsime Spar kaupluse omatoodangu käsna, mis oli nats üle 1 euri. Eestist saab 10 eegu eest terve käsnaperekonna endale soetada. Aga nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Rõdelt on meil vaade mäele, mida ülevaltpoolt näeme ilusti ning altpoolt läbi ehituslikult pooleliolevate majade. Seega terve mägi :). Veel paistab meile peatänav ning seal olev Kinderland ning Vodafone telefonipood. Otse rõdelt alla vaadates on siin üks kuur, mille ees pargib Bulgaaria numbrimärgiga must BMW. Tekkis selline tavalise Eesti väikelinna tavaline tunne. Seal on ju ikka maja ees bemm ja väike kuurikene selle kõrval. Eiii, mitte paha pärast, vaid ikka kodutunde pärast, selline jutt. Koerad hauguvad ka ja lapsed mängivad ajuvabasid kreeka pallimänge. Siinne õhkkond on parem, kui see oli Malias. Inimesed on natuke reserveeritumad ja ei tülita sind igal tänavanurgal. Võime hetkevalikuga täitsa rahule jääda. Ja veel saime omale stuudio koos rõdega ning herilasepesaga. Mis pole just kõige rõõmsam. Küsisin emult nõu, et kuidas oleks kõige mõtekam nendest väikestest tegelastest vabaneda? Emu hellas vanaemale, aga too ei vastanud. Teine valik oli onu Jaak :), kes vastas kenasti telefonile ja andis paar nippi. Esimene variant oli, et pesa tuleb panna riidest kotti ja seejärel tümitada seda kotti kuni kõik seal sees olevad olevused on oma otsa leidnud. Kilekotist pidid need sindrid end läbi hammustama. Teine variant nägi ette, et paned sellele pesale tule otsa. Kuna see, asus õhukonditsioneeri boksi all, siis poleks see väga hea mõte ilmselt olnud. Plastmass oleks sulama hakanud ja võibolla oleksime pidanud pärast plekkima selle eest. Seega kasutasime esimest varianti. Ohh seda kiljumist ja paanikat, aga pannilabidaga tõmbasime pesa kotti ja plätuga tagusime, kuni tundus, et suminat enam ei kosta. Kolm herilast pääsesid põgenema. Kaks nendest saime hiljem plätuga kahjutuks teha, aga see üks on ikka veel kadunud. Algul arvasime, et ta läks mingit mansat kohale kutsuma, et meile siis üks null teha või siis üks üks, aga õnneks pole ta uuesti välja ilmunud. Seega pesa kahjutu ja me õnnelikumad. Ilmad on konstantselt ilusad nüüd olnud. Päeval 29 kraadi sooja ja sirav päike. Õhtuks küll läheb pilve, aga tavaliselt on hommikuks taas selge.. Ükstaspuha, kuhu maailma otsa sa ka ei lähe peamine on, et sa oskaksid vene keelt, siis oled omadega mäel ja kõik saavad sinust aru. Üsna paha hakkab. Arvasime, et kui Eestist siia tuleme, siis vene keele oskus ei oma suurt tähtsust. Aga nüüd nendes kohtades, kus oleme tööd otsimas käinud on esimene küsimus, et ouuhh you speak Russian as well? No ja nagu ausad Eestlased ikka vastame, et mudugi räägime vene keelt :P Ilma mingisuguste probleemideta. 7 aastat koolis seda ju õpitud :) Naljatilgad, siin kõik koos, sest tegelikult vene kliente polegi siin Herossonissoses nii palju. Pigem ruulivad seda kohta belglased, hollandlased ja sakslased.. Ükspäev tahtis mingi rendifirma meile hirmsasti rollerit pähe määrida. Kreeka mees peatus ja kutsus meid enda juurde ning rääkis, mis rollerid tal on jne. Kui me lõpuks ka midagi öelda saime, siis oli see see, et sorry, aga meil pole sõidulubasid, seega ei saa me midagi rentida. Tema tegi imestunud näo ja ütles, et milleks teile load. Et see pole mingi probleem. Lihtsalt sõidate aeglaselt. No selge siis, et kui puuduvad load ja sõidad aeglaselt, siis pole lube vajagi....KREEEEEEKAAAA...ALLLEEEAAAAA.. Siis veel selline tähelepanek, et kui sa oled vana kreeka naine ja sa ei kanna musta värvi riideid seljas, siis pole sa keegi. Sokkidest kuni jalutuskepini, isegi juuksekumm või olgu see loor peab olema must. McGuyver on ka ilmselt Kreetal, puhkusel Nüüd siis tuleb vaid töö leida. No nagu ma eelmises postituses ka mainisin, et nüüd saab vaid ülesmäge minna. Hetkel olemegi poole mäe peal tippu. Me ei anna alla ja aina ronime. Näiteks hetk tagasi värvisime Monika juuksed ilusti blondiks, et paremini tööd leida. Sellega liikusime umbes meetri võrra mäel edasi :) Arbuusid on võrratud!! Mägironivad, Kaili & Monika

4.juuni - Harjumine / 7.juuni -

4.juuni Juba ongi juunikene kätte jõudnud. Üsna ootamatult ning ega siin väga vahet pole mis päev või kuupäev on. Kõik on sama iga päev. Samad inimesed, samad tööd, sama päike, sama hotell, sama tänav, samad klubid jne. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Ei, hetkel veel küll mitte. Just hea on elada maailmas, kus mingi kuupäevaline number ei oma su elus vähematki tähtsust. Internett jukerdab meil siin viimasel ajal. Näiteks täna üritasin tund aega netti saada, tulutult. Ei tea, mis neil seal jampsib. Kahjuks pole ma pika patsiga IT-guru ka, kes oskaks asju parandada. Selle väikse erandiga, et pika patsiga olen ma juba küll. Tuka lõikasin vahepeal küll lühemaks, aga see oli ka ainuke juustekärbe, mida siiani teinud olen. Aaa, ei ei Monikal lõikasin ka vahepeal juuksed lühemaks. Tavaliste paberi kääridega. Tulemusega jäime rahule :) Nii suuri dushigeele ostamegi.Pärast ehitame pudelisse uue maailma :) Hotelli manager aga aina palkab tööjõudu juurde. Restorani töötajate ridadesse on lisandunud Alexandra 21.a., Ungarist ja Aurelia 20.a., Luxemburgist. Alexandra on töö juures Angela :) Noh nagu mina olen endiselt vahel Haidi ja Monika on häälduselt Munica :) Alexandra on hästi rõõmsameelne ja hakkaja tüdruk. Tuli mingi agentuuri kaudu siia tööle. Aurelia, aga teeb ülikooli praktikat. Ja ta 2 esimest päeva põhimõtteliselt nuttis hommikust õhtuni, kuna siinsed elamistingimused ei vastanud vabsee tema ootustele. Muidu õpib ta Pranrsusmaal ja elab ülikooli lähedal korteris. Arvata on, et kui on harjunud mugava eluga ja pole kunagi kuskil kasvõi telkimas käinud, siis selline Coco-Džambo ehmatab ära küll. Lisaks läks tal ka pagas kaduma, mille ta nüüdseks on küll tagasi saanud. Täna oli tal ka esimene tööpäev. Eks näis, kas ta jääb siia või mitte. 2 päeva tagasi mõtles ta vaid kojusõidu lennupileti peale. Veensime ta ikka ümber, et ta kasvõi prooviks, sest käed rüppes otsustada, et see töö ei ole sobiv, on ju ka ajulage. Nüüdseks lubas nädalalõpuni töötada ja siis otsustada. Sõber Manos, Molly Malone's baari omanik Võtsin ikka selle riski ja pesin pesu meie kohaliku Sofia pesumajas. Nojahh, Liisu, eks ta tõsi ole :) Mu kollased lühkarid polegi enam nii kollased ja 2 roosat pluusi on ka pigem sinakad. Milledest ühe vöö on kohe kindlasti sinine. Aga samas, oleksin läbiteinud nagu garderoobi vahetuse ja jällegi, asendatavaid asju ei viitsi taga nutta. Ühed rihmikud kipuvad ka katki minema kohe, aga ehk ongi need 4 aastat tagasi ostetud maailma head jalavarjud asendada mõnede uute pläffidega. Mitte, et ma palka oleks saanud veel :) Pingikunnid Nüüdseks on töö selge ja ei tundugi nii hull. Inimene ikka harjub tõesti kõigega. Ka keldris elamisega..Kohvrid oleme nüüdseks enamvähem lahtipakkinud. Aga sellegipoolest vedelevad need meil avatult põrandal. Me pole suuremad asjad koristusmutid, aga nii on meile kodune..Aga tööst veel niipalju, et päris selge veel kõik ei ole. Ikka tuleb ette üllatusi, mida ei oskaks ette kujutadagi, et teha tuleb. Eelmisel pühapäeval sain hommikul vara teada, et pühapäevad on soola- ja pipratooside täitmise päevad. Peale 3 nädalast töötamist siis. Paar päeva tagasi, kui olin kell 22:00 lõpetanud oma tööpäeva ja õhtusöögilauas istet võtnud tuli Suur Boss mu juurde ja ütles. „Kaili, windows!!“. Äää??? Küsisin, et mis aknad? Sain vastuseks, et restorani aknad. Noo?? Et nagu, mis nendega siis on?? Tuleb sulgeda!!! Ahsoo, ja sedagi sain teada peale 3 ja poole nädalast töötamist, et igal õhtul tuleb oma osakonna aknad ilusti sulgeda. Väga ,meeldiv teadmine :) 7.juuni Eile sai meil kuu aega tööle asumisest. Täna nägin unes, et ma mädanen seestpoolt. Karoliine ja Monika üritasid mind artsideni toimetada, aga see ei õnnestunud kuidagi. No ja siis pidin ärkama, jube raske oli. Võtsin duši ja panin oma uniformi selga ning läksin unisena tööle. Sealt saime esimese asjana käsu minna manageri jutule. Läksime siis. Ootasime receptionis mingi 10minutit ning siis kutsus manager meid oma kontorisse. Kuid mitte päris. Ta peatus oma kontori ukse taga ja rääkis seal meiega. Ütles, et minge account officisse võtke oma raha ning pakkige asjad ja te olete vallandatud. Et te ei lähe ise minema vaid ma vallandan teid. (inglise keeles kõlab see paremini..you are not leaving, you are fired!!). Malia 2010, Pauli kingitus meile See väike munapeast türann tahtis, et viimane sõna jääks temale. Ma suutsin šokiseisundis küsida, et kas ta saaks meile seletada, mida me valesti tegime, et miks nagu? Tüüp kogeles hetke ja mõtles kohapeal välja sellise asja, et meie käitumine (behaviour) restoranis oli jätnud soovida ja töötajate vahelised suhted polevat ka kiita. No omast arust saime me kõikidega seal hästi läbi. Isegu umbkeelsetest nõudepesijatest saime aru. Veel näitas ta näpuga Monika peala ja ütles, et eriti sinu käitumine jättis soovida. Kuigi tegelikult olen alati mina see olnud, kes miskit plõksib, kui ei meeldi ja olukord on ülekohtune. Edasine käitumine manageri poolt oli, et ta ütles thank you ja sulges oma suurepärase kontori ukse seestpoolt. Me jäime väga nõutult ukse taha seisma. Mul kiskus isegi pisara välja sellise ülekohtu pärast, et paha hakkas. Tegelik asi oli hoopiski selles nagu me hiljem restorani ühe bossi käest kuulsime, et me käisime kaks korda raha küsimas. Kord ta helistas restosse ja palus bossidel meie käest küsida, kas me jääme sellise summa eest siia või mitte. Meie vastus oli, et kui me saame raha, siis otsustame, kas lahkume või mitte. Nagu siis nüüdseks selgus oli see vale vastus. Õige vastus oleks olnud, et jääme. Aga see munapea ütles, et meie käitumine oli olnud halb. No vähemalt meile jääb teadmine, et me olime head kiired töötajad. Ning nüüd on neil kõigil seal endil konkreetne sitakord kaelas, sest töötajad peavad tegema 12-st tunniseid vahetusi 8 tunniste asemel. Ja vaevalt, et puhkepäeva paistab. Lisaks lahkub homme ka Aurelie, kes tuli kooli kaudu Luxemburist ja ka Alexandra Ungarist plaanib lahkuda, kuna me lahkume. Sest tema jaoks muutus kogu see õhkkond väga ebameeldivaks. Seega 4 töötajat vähem ühe hetkega. No ma ei tea, kas kogu see asi oli ikka seda väärt. Maru ülekohtune teema. Ühesõnaga löristasime nutta natuke kogu selle šoki ja ülekohtu tõttu. Läksime võtsime oma raha, käisime restos hüvasti jätmas (kuigi tundus, et kõik teadsid juba ammu ja ei hoolinud sellest teemast väga), sõime seal veel korra mingit imelikku herne või oa suppi (nagu vastlad), pakkisime tunniga asjad. Käisime tiiru veel Malias, jõime kohvikus suurest tassist kodust kohvi, nägime Malia sõpru ja jätsime põgusalt hüvasti. Istusime bussi peale sõitsime 10-ne minutiga Herossonissosesse. Rentisime esialgu kaheks ööks hotellis toa. Homme läheme tööd otsima ja vaatame ka kuuks ajaks apartmente. Nüüd saab kõik ju vaid paremaks minna, eksju onju eksju!!! Me nagu tunneme kuidagi vabamalt enam, pole seda hotelli ranget valvet peal. Hetkel trimpame veini, et uus elu tuleb ju sisse õnnistada või mis? Rõde Muideks see hotell, kus oleme ja see tuba. Hmm, siin on rõde, mis on sama suur või natuke suurem kui oli meie Coco-Džambo kelderelamu tuba. Uskumatu!! Ja mu meelest on see tuba ka väiksem kui see rõde. Tõesti nüüd saab vaid ülesmäge minna.. :D No jaa tõesti kuu aega tööd on meile kasvatanud sellised käe ja selja lihased, et isegi Ott Kiivikas kahvatuks. Või nohh vähemasti ütlesks: „Ooo tüdrukud, teil on potensiaali!!“. Kuu aega jõusaali taldrikute ja klaaside tassimise näol. Aga siin Kreeta maailmas on hoopiski Kung Fu ja Taekwondo popid. Seega tundub, et oleme vale ala valinud, et siin kuskile jõuda :D Soovime siis kõik koos meile edu ja õnne ning kui kuskil sulg aken, siis kuskil peab avanema uks või vähemasti uus aken.. Uute postitusteni.. Kaili ja Monika