Kodutee

Ma ei saa aru mis värk mul nende lindudega siin Marokos on?!?! Ostsin endale mingi surfarite sooja mütsi (ise ka ei tea miks), kollase ja punase kirju ja need värvid isegi ei meeldi mulle. No see selleks. Point hoopiski selles, et mütsi pealt leidsin, 3 päeva pärast ostmist linnu kaka. Nagu sellest veel vähe oleks, et Agadiris bassu ääres päikest võttes suutsid need Maroko säutsujad mind 5 korral märgistada. Kolmel korral tabasid nad mu lamamistoolil olevat rätikut ja kahel korral mind ennast. Ei kujuta ette, mis sihtmärki nad minus nägid, aga märgistatud ma sain. Muidugi suutsin ma endale veel asju kokku osta. Ilusa lilla pashmina ehk siis salli. Kauplesin hinna ikka päris alla. Alghind oli sel 250 dirhamit. Kätte sain selle aga 120-ga. Müügimees oli hämmingus, küsis lausa, et mis maalt ma pärit olen, ma kauplevat nagu berber. Veel ostsin kauni hõbedast käevõru, ise olen rahul :) Eile hommikul sõime hotellis, pakkisime asjad ja sõitsime Essaouira bussikasse. Eelneval päeval olime piletid juba ette ära ostnud. Bussis end maha istutanud, võis sõit alata. Jällegi veetsin aega magades, kuna enesetunne polnud kõikse parem (kõht keeras ja valutas) ja seega oli tegu kiirtripiga. Marrakeshist võtsime takso keskväljakule, et veelkord saaks seda head apelsini mahla juua. Ka suutis üks araabia naine mind enda boksi sikutada ja juba ta kukkuski mulle hennat käe peale joonistama. Oleks ta siis joonistada osanud eksole. Mingi kritseldusega maha saanud küsis ta mu käest 300-400 dirhamit. Nagu HALLOO, naine, sa teed 2 minutit tööd ja tahad selle koleda joonistuse eest saada 40 euri. Andsin talle 40 dirhamit ehk 4 euri ja kõndisin minema, et eemal rahulikult apelsini mahla trimbata, röövel selline.. Tegime ka pisikese lõuna tänavakohvikus ning oligi aeg hakata lennujaama poole liikuma. Lennukas on neil ilus! Saabusime ju pimedas ning seega ei olnud kogu see kaunis disain näha. Kõigele lisaks olid seal eraldi meeste ja naiste turvakontrolli järjekorrad. Polegi sellist nalja veel näinud. Lend ise oli pikk või tundus see siis nii pikana, 4 tundi kopikatega. Weeze lennujaamast võtsime ühtede sakslastega takso kahasse, et Weeze linna sõita, mis asus 4km kaugusel. Seal leidsime kohe ka hotelli üles. Õhtusöögi tegime üle tee asuvas türklaste kebabi kohas. Hommikusöögi magasime aga maha kuna automaatne kellavahetussüsteem mobiilides ei töötanud nii nagu oleks pidanud. Seega jäime kõigest tunni jagu hommikusöögile hiljaks. Tegime siis kiirelt check-out'i ja tõttasime bussile, mis meid lennukasse tagasi sõidutas. Seal siis sõime ka kiirelt ning nüüd istungi juba Ryanairi lennukis ja sõidan Eesti poole. See ots on õnneks lühike, kõigest 2h 10min. Kokkuvõtteks võin öelda, et Maroko on lahe. Oleksin valmis sinna iga kell tagasi lendama, et nautida hullumeelset tänavamelu, pöörast kauplemist, võikaid lihamüüjaid, magusat apelsini mahla, paitavat Päikest, huvitavaid inimesi, tühje liivarandu, külalislahkust, münditeed ning otseloomulikult imekspandavat kohalikku loogikat. No kuidas saab lehmakari autobussi katusele?? Kust nad oma kõikvõimalike koormatega tulevad ja lähevad?? Koorem täis toole, koorem täis palme, koorem täis vanarauda jne jne.. Lõpetuseks peab ütlema, et mul oli ka väga hea reisikaaslane, kes ei lasknud mul ära kaduda selles kiires-kiires hullumeelses linnas, rääkimata mind kaamlite eest maha müümisest. Paaril korral küll pakuti diili umbes 50 000 kaamli eest, kuid tema pidas seda jamaks äriks. Tahtis hoopiski mingit head autot mu eest saada, aga seda ju kohalikel pole. Neil on vaid kärud, kaarikud, eeslid, hobused, kaamlid või kõikvõimlikes variantides mootorratta nimetuse alla kuuluda võivad kaherattalised sõbrad. Seega ei saanud te minust veel lahti, naasen nüüd õnnelikult tagasi kodumaale. Kaili

Agadir & Essaouira

Agadiri bussijaama jõudnud, võtsime takso kesklinna. Kõndisime seal nats ringi, et ehk leiame mingi pisikese hotelli, et sinna sisse astuda ja tuba küsida. Meil olid hotellid broneeritud 3-ks esimeseks ööks – 1 Gironas ja 2 Marrakeshis – edasine oli lahtine. Seega lihtsalt matkasime ringi ja hoidsime silmad lahti. Kuna aga pika bussisõidu peale ja ka kõmpimise tagajärjel me kurgud kuivasid, otsustasime hetkeks aja maha võtta ja pubi pausi teha, koos väikse külma õllega. Leidsime koha, kus oli ka wifi, et vaadata netist mõningaid hotelle. Väljavalituks osutus Tagadirt. Küsisime ettekandjalt, et kus see asuda võiks. Vastuseks tuli, et see on selle sama pubi pealne hotell, tuleb vaid treppidest üles minna ja kohal me olema pidimegi. Kohale jõudes küsisime tuba ja ka toa hinda. Kuri vastuvõtu tädi ütles toa hinna ikka väga ulmeliselt suure. Olime ju just netis vaadanud hinda. Ega siis midagi kui bookisime seal samas receptioni leti peal endile hotellitoa. Ka sellest veel ei piisanud, pidime selle reserveeringu saama kuskil välja printida. Saatis siis, see pisike kuri araabia naine meid kuskile netikohvikusse. Printimine tehtud, naasesime tagasi hotelli ja alles siis saime endile toa, milles oli seekord isegi soe vesi :) Tegu oli väga hubase hotellikompleksiga, kus oli ka 2 bassut, mida keegi külma (16 kraadi) vee tõttu kasutada ei soovinud. Õhtul tegime tiiru linnas, kraadisime kätega ookeani vee soojust ning sõime väljas. Jõudsin järeldusele, et Agadiri puhul on tegu täiesti tavalise kaasaegse kuurorti tüüpi linnaga. Võiksin paralleeli tõmmata Sharm el Sheikhi ja ka Türgi mõne puhkekohaga, seega ei miskit erilist. Mõnus muidugi, melu käib, palmid kasvavad, ookean kohiseb, aga üldjoontes kõik, mis seal tehakse on suunatud ikkagi valgele turistile. Ise ka ei usu, et olen siit nii palju janti kokku ostnud, olenemata sellest, et pagasiks on mul vaid seljakott, mis peab mahtuma kindlatesse mõõtudesse. Õnneks ei ole ma soetanud miskit suurt - paari Roberto Cavalli päikseprille, lilla pashmina ja Guessi käekella. Point on selles, et ma ei ole kunagi kuskilt sellist brandide janti kokku ostnud, aga siin Põhja-Aafrikas nõrkesin ka mina. Vähemalt päikseprille oli mul kohe kindlasti vaja, unustasin enda omad koju, aga kas just Roberto Cavallit - no ei tea :) Nii seal siis 2 päeva lebotanud, pakkisime taas seljakotid ja asusime uue linna, Essaouira poole teele. Agadiri bussijaamas tabas meid veel väike kildudega üllatus. Küsisime ühe kohaliku bussimehe käest, et mis siin toimunud on, et killud põrandal ja seinaklaasid kõik sodiks, et kas pomm on öösel plahvatanud? Mees tõsimeeli noogutas, et pomm jahh, pomm. Tegelikult aga oli tegu kohalike mässuga. Nad olid prügikastid põlema pannud ja kividega maja klaasid sisse peksnud, muud miskit. Ostsime siis sellest prügisest bussijaamast endile piletid, miski kohalikke täis bussi peale. Me olime ainukesed valged ja ma ainuke blond. 3 tundi sõitu möödus ebamugavast bussist hoolimata suhteliselt kiiresti. Olime endile eelmisel päeval hotelli, neti teel bronninud ja seega ütlesime taksojuhile vaid vaid hotelli nime ja kohal me juba olimegi. See on uus hotell ja seega väga modernne, võrreldes kõigi teiste hotellide ja riaadidega, kus siiani ööbinud oleme. See mere äärne linn ise on kui Marrakeshi väike õde, kuid paremini haritud. Ka siin on Mediina ehk vanalinn koos kauplemiste ja kõige selle juurde kuuluvaga. Tänavad on suhteliselt räpased, kuid kõigel on hoopis teine feeling. Juba see, et linnamüüride vahelt võib leida liivahunnikuid, mille tuul on rannast sinna keerutanud. Tegu on surfarite pealinnaga, Põhja-Aafrikas. Ookeani kohal näeb lohesurfi harrastavate meeste purjesid ja tänavatel ikka igasuguseid lõngus-hipi-hoiakuga inimesi. Hinnad on siin linnas üldjoontes odavad. Näiteks taksosõit maksab 6 dirhamit, mis on umbes 0,50 eurosenti. Ka söögikohti leiab väga mõistlikke hindadega. Niisiis oleme siin 3 ööd, võtame päikest ja vaatame ringi. Teisipäeval sõidame tagasi Marrakeshi ja sealt siis otse lennukile, mis toob meid Euroopasse tagasi, nimelt Saksamaale, Düsseldorfi. Seal ööbime, ühes juba broneeritud hotellis ning siis kolmapäeval peaksime taas Eestimaa pinda, oma pruunimate kehadega kui enne, katsuma. Päikest, Kails

Mõnna

09.02 Eile õhtul käisime veel tiiru peaväljakul, kus raamatute järgi peaks õhtuti olema vägevad showd - plats täis elu ja melu. Õhtuks oli läinud juba suhteliselt külmaks. Jalutasime läbi kitsaste turutänavate platsini, kus võrreldes päevase meluga oli rahvast ja liikumist ikka tunduvalt rohkem. Platsi äärtes müüakse ratastel müügilettidel värskelt pressitud apelsinimahla. Päeval ostsime päris mitu mitu klaasi seda magusat C-vitamiini pommi, kõigest 4 kohaliku eest. Õhtul, lettidest mööda jalutades, kutsusid suured müügimehed meid taas mahlale. Pakuti mingit mix-variandis mahla (apelsin, sidrun, greip või oli see pomelo). Davai, võib ju proovida. Tuli välja, et kuna müügimees oli ühe kannu asemel pidanud tõstma kolme mahlakannu, siis oli ka hind üle poole võrra krõbedamaks muutunud – 10 dirhamit. Küsisin, et kuidas siis nii, et mahlakogus jäi ju samaks. Siis tuli vastuseks, et umbes isegi odavalt saite, jääd ma teile ju ei lisanud. Ahahh no selge! Platsile olid moodustunud erinevad inimringid, millede keskel toimus lõbustav tegevus. Nägime muinasjutu vestjaid, koos naisteks maskeeritud kõhutantsijatega, erinevaid muusikalisi etteasteid, lambimüüjaid jne. Käisime paljudes kingapoodides, et saada sotti kohalikust moest. Tuli välja, et ega kõik see kaubandus on suunatud ikka turistile ning müüakse kaasaegses võtmes kõikvõimalikke jalavarje. Hinnad aga olid üliodavad. Kui poleks kindlat pagasimäära, siis oleks endalegi paar paari kingi ligi tõmmanud. Kohalike jalanõudest rääkides, on nende hetke moeröögatus, liikuda oma tolmustel tänavatel tavalise toasussiga. Kellel roosad, kellel rohelised lillade lilledega. On muidugi ka traditsioonilisemat tüüpi, eri värvilisi, terava ninaga, tagant lahtiseid papusid. Fakt on aga see, et kui tahad massi sulanduda, siis võta sussid Marokosse tulles kaasa, pole vaja plätusid või sandaale vaid lihtsalt edevaid kodususse. Muidugi pean veel ära mainima, et selles riaadis, kus me 2 ööd nüüd olime, puudus soe vesi. Oli leige vesi, mis saabus vaid umbes 20-ks sekundiks, kuid asendus peagi jääkülmaga. Nii ma seal täna hommikul selle külma veega lögistades juukseid pesingi, peakoor jääs. Hiljem tuli hotelli manager aka sooja-vee-võlurimees ja pani kraani enda kasuks miski hookus-pookusega tööle. Kraanist tuli lause aurav, keev vesi. Mees ikka tunneb oma maja kraane. Mainisin eelnevalt, et tuba oli nagu koobas, kuid unustasin kirjutada, et toa ja vannitoa vahel puudus uks. Oli vaid tore kardin. Vaat siis kuidas riaadides asjad käivad :) Hommikusöögiks anti keedumuna ja mingi saiakann. Peale söömist pakkisime kiiruga asjad ja sõitsime taksoga bussijaama. Ostsime 200 kohaliku eest 2 bussipiletit Agadiri ning nüüd siin bussis olles tiksumegi, 3 tundi. Vahepeal tehti kuskil kiirtee kõrval bensukas väike peatus ka. Jube tuuline ja külm oli. Loodan, et Agadiris, ookeani ääres, on vähe soojem. Siin, Agadiris ongi soe, bassein ja Päike. Täna päevitasime mõnusalt terve päeva ja homme siis juba Essaouira poole teele. Buss lahkub kell 8 hommikul seega varajane ärkamine ja minek. Eks siis bussisõidu ajal kirjutan pikemalt ka Agadirist. Olge mõnusad Kails

Väike Maroko ots

Et siis oli lamp plaan, 10'ks päevaks, sõita Marokosse, odavlennu firma, Ryanairiga. Hinnad üliodavad ja plaanid mõnusad. Minek läbi Girona (Hispaanias) ja tagasitulek läbi Düsseldorfi (Saksamaa). Lennuhinnad olid ikka utoopiliselt sooduka peal. Kui sõita Sebe bussiga 2x Tartust Tallinnasse ja tagasi ning maksta selle eest 40 euri, siis Gironasse saab täpselt sama hinnaga, piinlik, kas pole?! :) Muidugi eraldi hotellide broneeringud pluss söömis-joomis vajaduste rahuldamine. Kottide pakkimine oli ikka ka omaette tegu. Kuna ei tahtnud pagasi eest ekstra maksta, siis otsustasime reisida vaid käsipagasiga, mille mõõdud on naisterahva jaoks ikka vastikult pisikesed. Oleks ju tarvis kehakreemi, kätekreemi, näokreemi, kannakreemi...jne!!!! Kaasa sai võtta vaid 1L vedelikke ja iga pudel ei tohtinud olla suurem kui 100ml. Otsustasin siis juba üldse mitte kreeme pakkida ja kõik hoopiski kohapealt soetada. Minu kott nägi välja nagu gloobus, aga sain ikka turvaväravatest edukalt läbi. Hingasin kergendatult! Muidugi oli väravas see sama kutt (Marko), kes on olnud peaaegu iga lennu juures, kuhu ma eelmisel aastal lennanud olen. Vaatab juba kahtlaselt, umbes „jälle sa siin, Kaili Viigipuu“, aga, mis teha, kui tung reisida on suur :) Lend, Tallinn-Girona läks ilusti. 3 tundi ja kohal! Lootsime, et jõuame bussile, mis viiks meid Gironasse, kuid kahjuks jäime sellest maha ning järgmise bussini oleks olnud juba liialt pikk aeg, et oodata. Võtsime takso, mis pidi maksma 28 euri Gironasse, meie hotellini. Sõidu ajal küsis hispaanlasest, tüsedavõitu taksojuht, et kas oleme puhkusel, saades vastuseks „jah“, keeras ta hinna kohapeale jõudes 30 euri peale. Seega 2 euri puhtalt tema taskusse. Loodan, et ta vähemalt ostis teenitud raha eest midagi ilusat oma kahele pojale, kelle pilti ma taksos ilutsemas nägin!! Hotell oli OK! Tuba nagu ikka vannitoa ja rõduga. Seal hotellis oli isegi mingi oma ZEN keskus, kahe tooli ja ühe laua ning tuhatoosiga, mis kohe kindlasti talveperioodil ei tööta, eksole! Hommikusööki, me ei võtnud, sest pidasime targemaks kuskil lahedas Girona kohvikus einestada. Leidsimegi ühe hea koha, kus pakuti ka pizzat!! Kõhud täis jalutasime vanalinna suunas ning äkki jäi pilk pidama ühel kingapoel. Astusime sisse, proovisin mitmeid saapaid, aga ühedki polnud päris need, minu omad. Viimasena proovisin pruune, kulutatud, neetidega saapaid, mis sobisid imehästi ja maksid imevähe - kümpa. Niisiis uued saapad jalas ja mu 5 aastat vanad Väikse-Muki saapad prügikastis, asusingi Girona vanalinna vallutama. Treppidest üles, katedraali juurde, vaateplatvormile ning tagasi alla. Väike hispaanlastele omane veinike kuskil kohvikus ning jälle edasi. Jõudsime käia veel shoppamas H&M's, kus olid taaskord ulmelised aled. Ilm aga kiskus seal minut minutilt tuulisemaks ja ka bussi kellaaeg hakkas peale tiksuma. Seega käisime toidupoest läbi, ostsime lennujaama pikniku tarbeks maitsvat õhukest hispaania sinki, emmentali juustu ning maasikaid. Bussijaama jõudes polnud Hispaaniale kohaselt bussi ees. Ka täpselt 16:00 nagu see oleks pidanud saabuma polnud veel bussi. Buss tuli manjaaaaaana, hilinemisega. Pool tundi sõitu ja lennukas me olimegi. Kuna oli aega, tegime plaanitud pikniku, juustu ja singiga. Maasikad maitsesid ikka ka väga ilusti, veebruari kuus :) Lend möödus väikeste raputamistega, kuid kiiresti. Marrakeshi jõudes võtsime bussi nr. 19 kesklinna ja sealt edasi takso oma hotellini. Hotelliks oli riaad ehk siis traditsiooniline maroko maja või palee koos aia või õuega. Meie toaks sai konkreetne pime ning jahe kindlus või lausa koobas. Toal on 4 ust ning need saab lukustada kuldse tabalukuga. Olles asjad tuppa ära pannud, otsustasime minna sööma. Keerlesime siin tolmustel tänavatel kuni leidsime mingi koha. Sõime ja asusime tagasi hotelli poole ning tuttu. Noh, mõtlen siin endamisi Kadri peale, kes käib vaid 5* hotellides ja tarbib kõike, mis on All Inclusive, et kui ta peaks sellises jahedas koopas ööbima, siis ilmselt ta ei ööbikski vaid jalutaks öö läbi linnas ning ootaks kannatamatult tagasilendu (no offence). Ja Kadri, sulle veel teadmiseks, et hotelli sissepääsu ees ei ole ühtegi purskkaevu ning maja taga pole ühtegi bassut. Siseneme kitsalt tänavalt otse punase müüri sisse, kuhu on kunagi juhuslikult ehitatud uks :) Täna siis sõime hommikusöögi ning kablutasime linna peale. Tolmune kuid soosu. Sattusime ikka väga huvitavatesse kohtadesse, mida minu silmad veel polnud näinud – kõige meeldejäävamaks osutus kanade muna- ja tapamaja, kus ühest putkast saad osta kaaluga 2 kana ja järmises putkas tehakse see tiivuline hetkega lihaks. Märksõnaks võiks olla ökonoomne majandamine. Tegime ka paar ostu, jõime värskelt pressitud apelsini mahla, sõime kohvikutes ja pildistasime palju. Nüüd siis olemegi läbi väikeste eksimiste, kus iga kohalik puberteediealine poisike tahtis meile teed juhatada, öeldes stamp lauseid - “there is nothing”, “street ends there”, “follow me”, “I know!!”. Tead sa jeeee - mees!!! Tahad vaid väikest taskuraha teenida. Nüüd siis tagasi hotellis, aia tsill. Homme plaan võtta buss ja Agadiri poole ajama! Kirjutamisteni, Kails PS!Piltide lisamiseks on nett liiga aeglane, kahjuks! Viva la Morocco :)