14 October, 2012

Gruusia


Ohh praeguseks on meil kõigil kopsud ja maksad kõhuõõnes segamini, neerud lahti rappunud ja Silja hambakaunistuseks olnud kivi peaaegu, et liimist lahti loksunud. Sellel Mercedes Sprinteril, mis meid lennujaamast koos juht Gennadiga peale korjas, puudub korralik vedrustusvarustus. Seega loksume siin ikka päris korralikult. Õnneks pole meil kellelgi süda veel pahaks läinud.



Niisiis algusest peale rääkides, siis Gruusiasse hakkasime minema öise lennuga Tallinnast.23.40. Kaili, Silja, Margus ja Kaisa. Tbilisis maandusime nelja paiku hommikul..Juba Eestis olles tellisime endale Gruusia mehe vastu, kes meid siin nelja päeva jooksul ringi sõidutab ja ilma näitab. Mehe nimi on Gennadi, aga meie kutsume teda Genkaks :) Genkal on Mercedes Sprinter, Adidase dressides naine, tütar Miranda, palju karvaseid ja sulelisi nõbusid, 3 hektarit veini aedu, suur maja suure rõduga, lehmad, pullid, sead ning palju kaki puid. Ema ja isa ka muidugi. Aga sellest kõigest natuke hiljem.


Genka oli meil lennujaamas vastas nagu lubatud, sildiga „Margus“. Istusime ta amortideta bussi ja sõitsime Thbilsi hotelli „Lile“ mille me Eestis olles endile juba bookisime. Muide passikontrollist läbi tulles antakse igale riiki sisenejale väike suveniirpudel punase veiniga. Hotelli jõudes degustisimegi Margusega selle veini ära. Märjukesel oli mingi spetsiifiline maitse, millele me siis veel ei osanud vastata ning nimetasime selle lihtsalt Gruusia maitseks. Nüüdseks olles ära käinud ühes veinimõisas ja ka Genka kodus, teame, et see maitse tuleb sellest, et nad kääritavad veini maa all olevates suurtes savi pottides. Seda meetodit kutsutakse Khaheetian style ning ka pudelite peale märgitakse see sellisel kujul ära.





Järgmisel hommikul lubasime endil rahulikult umbes 11-ni magada. Seejärel läksime Thbilisi linnaga tutvuma. Muidugi tegime ka väikse hommikuampsu ühes kohvikus. Ilm oli soosu, kohati isegi palav. Linn ise on paljuski ehitamisjärgus. Uued klaasist sillad ja muud ehitised. Linna kohal jooksevad köisraudtee liinid. Sain ka ära proovida selle gondlisõidu, ilma et oleks pidanud minema kuskile külma suusa kuurortisse. Nelja peale maksis üles ja alla sõit 10 kohalikku. Gondel viis meid mäe otsa, kus asub alumiiniumist kõikide Grusiinide ema, kandes ühes käes mõõka ja teises käes veinipeekrit. Ema vaadatud läksime tagasi alla ja veetsime oma ülejäänud õhtu restoranitänaval.





Gruusia vetsudes on keraamiline auk põrandas või siis on nad WC-poti maa alla kaevanud, et oleks auk põrandas. Kaisa, kes on varem käinud vaid Iirimaal, ei suuda veel neljandaks päevakski oma silmi ja ka poti peal käimis asendit uskuda :) Tegelikult on siinsed vetsud ikka väga mustad ja korrast ära. Õnneks hotellis on vetsuga vähemalt sama hästi kui oma koduski. Ainult veeboilerist tulev vesi on kuumem kui põrgus. Pakun, et umbes 10 kraadi jääb alla keemistemperatuurile. Noh, aga parem ikka kui külm vesi.





Järgmisel päeval oli Genka kell 10 meil hotelli ees, meie jõudsime 11 ajal. Sõit võis alata. Kuna meil hommikusööki hotellis polnud, siis tahtsime esmalt kohvi ja süüa.Genks viis meid kuskile väga kohalike kohta, kus olid tilkuvad katusealused ja logisevad toolid. Söök ise maitses muidugi hästi. Siis peale sööki algas niiiiiiiii pikk sõit mööda auklikke teid, et lõpuks oli kops kurgus ja neerud abaluudel. Kruiisisime mägede aukudes ja orgude aukudes kõrbeni välja. Gruusia kõrb on punakas roosa. Muidugi läksime me mingisse kloostrisse, mis oli kalju sisse ehitatud. Ma isiklikult pole väga kindel, kas see kogu auklik porine mägismaa oli seda sõitu väärt, et näha parasjagu renoveeritavat kirikut või kloostrit. Pealegi, olles kannatanud väga pikka sõitu, oli meil tekkinud suur pissihäda. No mis sa keset kõrbe teed?? Pissid bussi taga onju! Natuke piinlik. Aga Genka ütles, et it's normal. Ta olevat varem ka pissivat eestlast näinud.





Edasi läks reis Genka koju. Genka elab või tegelikult tema vanemad elavad ikka väga, oiiii kui maal. Küla, 3000 elanikuga. Üks peatänav ja väidetavalt ka kõrvaltänavad (pole näinud,ei usu!!). Maja oli kahekordne, suure rõduga. Mis sest, et pool rõdu oli täis kuivavaid maisitõlvikuid, väidetvalt loomadele, talveks.


Kodu väga ei näinud. Olid toad, kus käisime ja kus mitte. Õnn oli näha umbes 500 meetrist peatänavat, söögituba, magamistuba, kööki ja pesuruumi ning muidugi aeda. Aed oli veidi teistsugune kui ikka meie silm harjunud on. Väga sopane, võssa kasvanud, lehmade, sigade ja pullidega ning isa sinise 36-aastat vana Volgaga, mis ka seal seisis.




Niisiis mõtlesimegi, mis nüüd siis saab. Kell oli 5 paiku õhtul ja kas tõesti tänaseks programm läbi? Tuligi nii välja. Kavas oli vaid õhtusöök, sealiha tükist, mille giid tee pealt konksu otsast kaasa ostis. Mina märkasin müügimehe laua peal ka viilutatud tomateid ning näppasin sealt tüki, mispeale onu mulle kohe juurde lõikas ja oma parkunud näppudega soola ka peale raputas. Kiitsin tomateid, mispeale sain abieluettepaneku. Keeldusin viisakalt ning taandusin ruttu bussi.



Sealiha käntsakast pidi tulema BBQ sašlõkk, mis on küpsetatud viinapuu okstest süsil. Kui ma veini baaskoolitusel käisin, siis õpetaja Mati kiitis alati viinapuu süsil grillitud erinevaid lihasid. Olin kohe rõõmus, et sain nüüd ise ära proovida. Genka isa tegigi kuuri alla lõkke ja lasi riuklikel okstel söestuda. Giidi naine ja ema lõikasid samal ajal liha parajateks tükkideks ja ajasid vardasse. Maitsestati vaid soola ja pipraga, ei mingit marinaadi.



Hiljem kui liha valmis sai, segati see toore mugulsibulaga segamini. Nii uskumatu kui see ka pole - maitse oli võrratu!! Silja ja Kaisa arvates oleks võinud liha taisem olla, aga meile Margusega just meeldiski see mõnus pehme grillitud peki osa. Laud oli lookas erinevatest suupistetest.


Ainukesed asjad, mille me ära tundsime oli marineeritud peet, kartulisalat, mingid baklažaani asjad ja pekk. Laual oli palju asju, millele isegi kohalik ei osanud nime panna. Ju siis gruusia mees lihtsalt ei käi köögis ja kui käib, siis ainult veini või chacha't toomas.


Gruusia igas majapidamises tehakse ise veini. Selleks on maa alla kaevatud erilise koonusja kujuga savist pott, kuhu pannakse viimarjad sisse, tambitakse katki ja lastakse neil seal käärida. Lõpuks pumbatakse see suurtesse tünnidesse, kus see veel omakorda seisab ning lõpuks pannakse pudelisse. Sellist veinivalmistus stiili kutsutakse Khakeetian style.


Saime proovida selle aasta valget veini, mis oli sogase kollaka värvusega, rääkimata selle hapukusest. Ka oli punast veini, mis alles kihises ja „elas“ ning seetõttu eestlastele kohe üldse ei maitsenud. Jäime selle kollase juurde. Veel laseb iga peremees endale teha kodust puskarit ehk chacha'd. Seda valmistatakse viinamarja kestadest. Selleks tuleb viia veinivalmistamisest järgi jäänud viinamarja kestad chacha meistrile, kes siis sulle puskari valmis teeb ja pudelisse paneb. Maitsesime ka seda – kange, kuid mekib pehmemalt kui tavaline viin.


Õhtusöök läbi, läksime magama. Turistidel lasti magada teise korruse tubades, kuid tegelikult ei olnud väga vahet kas esimene või teine korrus või üldsegi aed. Nimelt paistis esimese korruse valgus ning kostus hommikune potikolin põrandapragudest teisele ja lehmade ning kanade hääled olid niiii hästi kuulda, et näiteks Siljal tekkis läbi une tunne nagu oleksid kõik selle küla loomad just tema voodi kõrval häälitsenud :) Meil Margusega olid vanad reformvoodid. Ei mäletagi, kuna viimati selliste vedrude peal magatud sai. Lasteaias ehk! Ütleme nii, et noortel jäid puusad kangeks ning selg valusaks. Elamus omaette! WC ja dušš asusid aga esimesel. Selleks tuli minna uksest välja õue, rõdu trepist alla, mööda pisikest koridori läbi köögi (mis oli samaaegselt ka veinikelder ning ka lihtsalt kelder hoidistele) garaaži ja sealt avaneski uks duširuumi, kus oli ka euroopa stiilis keraamiline wc-pott. Kinnitatud nii nagu peab, maa peale, mitte maa alla :)

KAKI PUU

Järgmisel päeval sõime hommikust – muna, tomateid, kakisid, viigimarja ja muidugi saia. Kindlasti tekkis küsimus, et kuidas saab kaki hommikusöögilaual olla? See on lihtsalt selline oranž puuvili, mida keegi meist veel näinud ega söönud polnud. Suhteliselt kõva koorega, kuid seest pehmem kui õun ning magus. Genadi küsis meilt ka, et mis puuvilju teil siis Eestis kasvab, kui te isegi kakit näinud pole. Lugesime ette ning endalegi üllatuseks saime vaid – õun, pirn, kirss, kreek, ploom. Teeb kohe kadedaks, et ühele riigile on antud selline kliima, et rohelus lokkab ning erinevaid viljapuid on ikka väga väga palju.



Siis algas päeva programm. Käisime ühe ilusa järve ääres ning ühe järjekordse mäe peal ühte kloostrit vaatamas. Seejärel palusime Genkal oma plaanidest väljuda ning me soovisime minna mingitki veinimõisa külastama. Giid täitis meie soovid. Me läksime Suhchmanni veinikeldritesse, kus üks giid meile kõike sealset tutvustas.




Algul rääkis vanast grusiinide meetodist, kuidas nad seda kõike veini asja maaaluses savipotis teevad ning siis viis meid suurte kääritamiseks mõeldud anumate juurde. Selgitas ka vahuveini valmistamise protseduuri.



Ekskursioonile järgnes degusteerimine. Muidugi pidi selle eest maksma. Valida oli kas maitsta 3 veini või 5 veini. Mina ja Margus valisime viiese paketi ning Silja ja Kaisa kolmese. Seal maitsesime ära ka vast igale eestlasele tuntud Kindzmarauli veini – magus. Sellest veinist niipalju, et tegu on kindlatelt põldudelt, millel on teatud koostisega pinnas, korjatud viinamarjadega. Muidu valmistamise protsess ei erined teistest veinidest. Saime ka teada Saperavi viinamarjast, mis tõlkes tähendab must mari.Giid väitis, et teist nii tumedat veini ei ole maailmas olemas. Üsna tume oli tõesti. See veini ongi siis üks Gruusia spetsialiteete.



Edasi sõitsime ühte majamuuseumi Delavi linna lähedal. Ma kahjuks ei suuda meenutada selle mehe nime, kuid tegu oli vene rahvusest mehega. Muuseum nagu muuseum ikka oma vanade esemetega. Selle erinevusega, et majamuuseumi ümber oli suur botaanikaaed. Seejärel palusime bussijuhil meid kuskile turule viia. Leidiski marketi Delavi äärelinnast. Ostsime kohviuba ja mõne maitseaine.



Margus leidis endale turult pussnoa, mis meil hiljem kohvreid pakkides kadunud oli. Olles koju jõudnud, tühjendasin oma käekotti, mis oli mul Gruusiast lennu peale minnes käsipagasiks olnud. Arvake ära, mis ma leidsin, millega ma läksin läbi turvaväravate nii, et keegi miskit ei märganud. Lennukas oli veel kaks turvakontrolli??


Genka juurde tagasi jõudes ootasid meid ta naise valmistatud hinkaalid. Ehk siis gruusia pelmeenid, aga nii ei tohi ütelda, sest siis grusiinid solvuvad. Kuigi kui aus olla, siis need näevad sarnased välja. Hakklihaklomp taigna sees, sarnane maitse. Ainus vahe on selles, et Gruusia omadel on tutt tipus ning seda ei sööda isegi mitte, mis siis teebki temast vene pelmo sarnase. Hinkaali sees on lisaks hakklihale ka puljongivedelik, mis ei tohiks sealt süües välja voolata. Seega süüaksegi neid näppude vahelt. Maitsvad olid.




Järgmisel päeval oli kavas taaskord mingi kirik vms, taaskord 6-st sajandist. Vaadatud, võis sõit alata armastuse linna, Sighnagisse. Bussionu pani meid seal linnas maha ja küsis, et kaua me aega vajame umbes. Kuna olime talle eelmisel päeval öelnud, et turul läheb meil 20 minutit, siis ilmselt lootis ka nüüd varakult õhtale saada. Arvestades, et oli pühapäev ja ta oli sealt maa külast kaasa võtnud ka oma naise ja tütre, kes siis koos meiega pidid pealinna tagasi saama. Niisiis City Of Love – me küsisime ta käest 2 tundi, mille peale Genka silmi pööritas ja küsis really? Tegelt tegelt. Nii me seal jalutasime ja pildistasime. Ostsime vilditud susse ja sõime lõunat.




Edasi kahe tunni pärast käisime ühes veinikeldris, mille me ta programmi lisasime. Maitsesime nelja veini ja tegime väiksed ostud. Peale seda oligi kell nii palju, et Genks viskas meid me hotelli Thbilisis ja ise läks ilmselt koju hinkaale ja veini jooma kuna eestlased nõuavad nii palju. Õhtul tegime tiiru linnas, kuid läksime varakult magama kuna järgmisel ja ühtlasi ka viimase päeva hommikul pidi Genka meid me hotellist kell 10 peale korjama, et meile oma viimaseid vahvaid kirikuid tutvustada.




Hommikul oligi esimene peatus, kes seda enam mäletab, mitmendas kirikus. Vaade oli ilus! Edasi läks programm meie plaani järgi. Käisime hommikusöögil, mis oli siiski suht lõuna juba. Jehverdasime ühte koma teist.



Marguse BBQ pork võttis kõige kauem aega, see erutas natuke ka bussijuhti, kes ütles, et esimest korda juhtub sellist asja, esimest korda, kus sellises kohas unustatakse kellegi toit ära. Me ei hakanud talle rääkima, et kahel eelneval õhtul, kui käisime ühes Thbilisi Traditional Food restos, siis oli Silja see, kes mõlemil korral oma tellitud toitu ei näinud. Algul arvasime, et kuskilt peab see kasum ju tulema, aga nii palju kui me tšeki pealt gruusia tähestikku mõistsime, siis neid lihasid poldudki sinna märgitud.







Kõhud täis läksime Gruusia vanasse pealinna järgmist vaatamisväärsust, kirikut 6-st sajandist vaatama. Selles pidi olema ka mingi püha ikoon, mis sulle silmi pilgutab. Meie omad, kes sees käisid seda ei näinud.




Edasi tahtsime nats linnas ringi vaadata ning näha kuidas lavašši küpsetatakse. Olles kuulnud, et asi käib kuidagi taigna möksimise-viskamise teel vastu ahju seina, leidiski Genka meile ühe sellise resto kus tehtigi saiakest. Lisan pildid, need vast illustreerivad paremini seda kaku veeretamist ja vastu seina viskamist.




Tagasi bussi hakkasime sõitma eelviimase vaatamisväärsuse poole (vähemalt Genka arvas nii :)), milleks oli Gori linn. Tee peale jäid 4 aasta taguse sõja jäljed ehk põgenike laagrid. Samuti nägime Gori linnas sees maju, milledel olid kuulipildujate jäetud kuulihaavad. Linnas käisime kiirelt, vaatasime Stalini muuseumi (väljastpoolt) ning sõitsimegi viimase sihtkoha poole, milleks oli koobas linn, kalju sees.




Natuke rääkis Genka ka juttu juurde sellest iidsest linnast. Tee peal nägime ära ka gruusia ussi, millele Margus otsustas saba peale astuda, et kõigile väike ehmatusesabin sisse tuua. Lõpuks võiski sellele pikale päevale joone alla tõmmata ainult, et eesti pande tahtis veel Thbilisi suurimat ning uusimat kaubanduskeskust näha. Hea bussijuht viiski meid kohale. Veetsime pool tühjas suures majas pool tundi ja Genka viis meid tagasi hotelli. Muide selle kaubakeskuse parkimiskorruse laed olid nii madalad ehutatud, et Mercedes Sprinteri antenn kriipis laegesid – juht närvis.




Kuna lennuk läks hommikul 4:45, siis Genks tuli meile hotelli juurde järgi 2:45 ning süidutas meid ilusti viimasesse Gruusia sihtpunkti. Maksime talle suured rahad ja jätsime hüvasti. Lootis meid siiski veel oma elus näha, polnudki vast kõige kehvemad kliendid. Eestisse jõudsime 7:10 hommikul, rampväsinuna kohe koju tuttu ära..


Seoses Genka kiriku-programmiga tekkis meil jooksvalt ka uus mõiste, mille võiks täitsa ÕSS's ära trükkida :)

Turistlane – eesti turist, kes peab tänu kohalikule giidile, mööda kirikuid käima, kuigi tahaks veinimõisates käia. Lõpuks hakkabki kristlus pähe ja turistist saab turistlane.

Kirjutas: Kaili

Veel trippisid: Silja, Kaisa, Margus
10. oktoober - 16. oktoober 2012