Phnom Phen - TO - Siem Riep - TO - Koh Chang

selliseid pusasid on igal tänavanurgal

Tai ingliskeel on minu jaoks väga arusaamatu. Nad räägivad kurguhäälega ja söövad sõnade lõpud ära. Põhimõtteliselt nagu kurt-tummad räägivad. Kambodžas on ingliskeel paremini arusaadav. Veel on siin mingi hull mood käia ring öösärkides ja pidžaamades. Täiskomplektid koguaeg kõigil seljas, öömütsid on vaid puudu :) Kõige tähtsam on kohalikele, nii Tais kui Kambodžas, valge nahk ja selle säilitamise erinevad nipid. Põhiteema on päevavarjudega ringi käimine, teiseks variandiks on kanda kahte mütsi, kus siis üks on lühema nokaga ja teine pikema nokaga. Ka kindad pole siin võõrad. Ja meie eurooplased üritame iga hinna eest endid pruuniks päevitada. Tundub, et kõik me oleme valesse kohta sündinud.



Aga nüüd meist rääkides, siis järgmisel päeval Phnom Penh'is käisime turistidele avatud kuninga paleed vaatamas. Sinna sõitsime muidugi tuk-tukiga. Palee juures, nagu ikka turisti kohtades, käib meeletu raha kerjamine ja suvaliste suveniiride müümine. Ühele, umbes 5 aastasele, tüdrukule, kes kandis umbes poole aastast titte, andsin isegi 1 dollari. Muidugi eks see kerjamine siin ole ka suuremat sorti skeemitamine, kus ema, kelle kõik 4 last ka roller sõiduki peal on, paneb lapsed erinevatel tänavanurkadel maha ja kerjamine võib alata.



Paleesse jõudes selgus, et ma olin endale ikka väga ebasobivad riided selga pannud. Põlved ja õlad pidid olema kaetud. Õnneks on sellised turistimagnetid välja mõelnud turistiabi, aga seda kõike muidugi raha eest. Nii ma siis pidingi ostma endale 2 doltsise tavalise valge T-särgi ja rentima pikad püksid. Hiljem kui ma oma pükste tagatisraha järgi läksin, oli seal leti juures minusugune, palee jaoks, liiga paljas turist. Kuna mul polnud niikuinii selle T-särgiga midagi peale hakata, siis ütlesin talle, et ma just kandsin seda särkki, aga ta võib edasi kanda kui tahab. Tahtiski! Palee ja selle territooriumil olevad erinevad ehitsed olid võimsad. Palju kulda, hõbedat, pronksi, teemante, smaragde jne..




Palee sees oli pildistmine keelatud Igalpool olid ka sellekohased sildid väljas, vot ühes majakeses polnud. Seisime seal uksel ja vaatasime sisse, kuidas kolm meest ja Buddha kuju juttu ajasid. Äkki kuulsime, kuidas üks mees oma kõhutuuled valla lasi, mina aga tegin samal ajal pilti. Muidugi hakkasid need kõik kolm seal kätega vehkima ja „no photo“ karjuma. No huvitav, et pühas kohas Buddha ees peeretamine on okei, aga kui turist pilti teeb, siis on see kuritegu.


koht, millest mina pilti tegin ja onu lasi kõhutuultel rääkida

Edasi läksime Russian Marketit väisama. Üks tuk-tuki juht ütles meile, et me peame kiiresti tegema, sest market pannakse kell 5 õhtul kinni ja parasjagu näitas kellaseier poole nelja peale. Kohale jõudes avanesid väravad ja nendest läbi minnes, katuse alused müügikohad. Niisiis pidime tegema kiire ostlemise. Mina ostsin endale kaks maani kleiti, ühed hipipüksid, suure lilla seljakoti ja veel nipet näpet. Margus sai endale spordisärgi, kuhu oli peale kirjutatud Soccer :D Ise on rahul! Ja samuti pudi padi veel pealekauba. Sellel turul müüdi kõikide Euroopas tuntud brandide tooteid, mis lihtsalt kuidagi on vabrikutest välja kanditud. Paljude brandide tootmine ongi Kambodžas ja juuu need kohalikud siis teavad, kuidas turule kaupa saada, eks ikka smuugeldamise kaud. Kvaliteet tundus küll hea olevat. Veel saime mõlemad ka uued plätud. Ja kõik oli nii odav odav !! Kahe ja nelja dollariliste eest ostsime igast träni... Kui kell oli pool 5, siis hakkas hull sagimine ja kauba pakkimine pihta. Mõtlesime, et tohohh, meil nii paljud asjad veel ostmata ja nemad juba pakivad. Aga kui kell sai 5, saime teada miks, nimelt täpselt 17:00 lastakse turul tuled ära. Kes siis pimedas shoppab eksju!!


kilekott topsiku jaoks

Peale seda turgu tsillisime tänavatel, sõime jõime ja läksime vara magama kuna järgmisel hommikul 7:50 pidi tulema buss, mis meid Siem Riep linna viib. Muidugi tuli buss meie uneaja arvelt hoopiski veerand üheksa paiku, aga kuna sõit oli pikk, 6 tundi, siis me mõlemad põhimõtteliselt magasime kogu tee. Teepeal tehti üks, 20 min, peatus, kus siis bussirahvas sai kiiresti süüa, kui tahtis. Me ei tahtnud! Uuesti sõitma hakates nägin bambusest tellinguid, mis tundusid nii ebareaalsed, ja et ehitajad kuidagi nendel veel turnivad ka. Margus, aga rääkis mulle, et Hiinas tehakse niimoodi valmis ka kõige kõrgemad pilvelõhkujad. No mis mul muud üle jäi, kui uskuda. Pool bussisõitu oli auklikul kruusateel, kus igast august läbi sõit tähendas äratust :)Tee peale jäid ka postidel majad, kus siis kohalikud elavad. Ka riisi mahapanekut ja kookospalmi otsas turnimist nägin. Kui saabusime Siem Riep'i bussijaama, siis võtsime sealt kohe tuk-tuki ja sõitsime oma hotelli. Motikal sai vahepeal kütus otsa, aga kuna tänavatel müüakse coca-cola ja Jim Beami pudelites mingit kütust, siis juht lippas kiirelt ostma ja sõit jätkus kenasti.


bambusest tellingud

Kuna siin on praegusel ajal ametlikult vihmahooaeg, (mida me ennem Siem Riepi jõudmist kuidagi uskuda ei saanud ega tahtnud), siis hottelli õudes hakkaski sadama. Umbes tund aega tuli kõva paduvihma, müristas, lõi välku ja tuul oli tugev. Kuid äkki pandi kõik see sadu pausi peale ja ilm selgines. Kohe peale sadu läksime kesklinna tuk-tukiga, jalad pahkluudeni vihmavees.



Kuna meie hotell asus keskusest natuke eemal, seal kus kohalikud elavad, siis olid enamus tänavad auklikud kruusa-savi teed. Oii kuidas raputas. Linnas sõime, ostsime postkaarte ja panime need teele ka. Kui Phnom Penh'is pannakse turg kinni kell 5, siis Siem Riep'is avatakse see alles selle kella paiku, turu nimeks, Night Market. Oiii jälle sai igast kraami kokku ostetud, sealhulgas nt. lilla võrkkiik 4,5 dollarit :) Kleite jälle ja igast muud nänni. Arvasime, et peale suurt ostlemist, vajaksid me kehad kosutavat massaaži. Nii otsisimegi koha, kus siis kaks pisikest khmeeri (kohalik rahvus, elavad Kambodžas ja natuke on neid ka Tais) meid mudisid. Siin on nii, et mida rohkem õli su kehale mahub,seda parem. Õliga see tüdruk tõesti ei koonerdanud. No ei tea, võibolla mulle selepärast Eestis massaaž ei istugi, et kõik koonerdavad õliga :)



Pärast istusime veel Pub Street'l nats, aga umbes 23.00 paiku hakati kohti sulgema ja siis läksime ka meie koju ära. Vahepeal olime sebinud endile veel transpordi (tuk-tuk) järgmiseks päevaks, et minna 12saj ehitatud kivist linna Angkor Wat'i vaatama. Leppisime juhig kokku 14$ peale.



Hommikul kell 8 oligi mees oma „kaarikuga“ meie hotelli õuel ja sõit võis alata. Angkor Wat on siis müstiline kivist linn, erinevate templi rajatistega ,mis on eritatud erinevate valitsejate poolt 12sajandil. Huvitav on see, et kohas kus see asub pole looduslikult kive läheduses. Seega on kõik kivid sinna transporditud elevantide seljas või toodud sinna paatidega mööda jõge, ja seda kõie 62km kauguselt. Kividesse on puuritud augud, et sealt saaks köied läbi panna ja niimodi need elevandi selga tõstetud. Kivid on kaunistatud ulmelise täpsusega ja seda kõike 12sajandil!!! Pole teada, miks see linn maha jäeti, kuid kui see 19 sajandil avastati, oli linna peale tihe džungel kasvanud. Puude juured olid paljudest templitest läbi kasvanud ja niimoodi ka seda kõike lõhkunud. Nüüd üritatakse kõike restaureerida ja konserveerida.



Margus külastas seda linna umbes 10 aastat tagasi. Kusjuures tol ajal oli see täesti turistivaba koht. Nüüd kui käisime, siis oli raske fotografeerida nii, et ühtegi teist turisti su pildi peale ei jääks. Enamus, kes ka kivide vahel tuiasid, olid kinni kaetud Hiina, Jaapani ja Korea turistid. Paiguti kuulsime ka vene keelt. Hetkel võib vist võrrelda küll nagu Egiptuse püramiididega ja sealse turistide hulgaga.Uskumatu, selline koht nagu Kambodža, kuhu lendab nii vähe lennufirmasid, on saanud nii populaarseks sihtkohaks.



Templis peavad olema põlved ja õlas kaetud. Selleks puhuks olin selga pannud maani kleidi, isegi pahkluud ei paistnud ja õlgade peale panin salli.Selgus, et taas panin natuke puusse. Nimelt ei lastud mind kõige kõrgemat kohta seal templis vaatama. Margus küll arvas, et ma võiks susservusser sinna ikkagi trügida, kuid nagu ma juba korduvalt olen maininud, siis Jumal jukerdamist ei salli ja seega võtsin ma hoopisiki oma salli ja me läksime järgmisse templisse.




Ühes templis haakis meile külge puukgiid, kes hakkas meile seletama antud templi ajalugu. Küsisime, et miks ta siin on, mitte koolis, siis ütles, et ta läheb alles kella kaheks kooli. Koolis õpib jaapani keelt ja selle samuse templi ajalugu. Jutustas seal igast asju ja lõpus viskas meile kätte mingi paberi, et toetage lapsi, kellel pole võimalik koolis käia. Siis andis järgmise paberi, kus olid kirjas erinevate inimeste annetatud summad, kust riigist nad pärit on, nimed ja veel mingid andmed. Vaatasime, et inimesed ikka väga helded olnud ja lihtsat ühe allkirja vastu ära andnud 10-70$ summasid. Poisl polnud ühtegi sertifikaati, et ta giidina töötaks või, mis organisatsioon vms. Me ütlesime talle, et me oleme ka üliõpilased ja, et me tuleme väga väiksest riigist ning raha meil pole. Andsime talle 1$, mille peale poiss tegi nägusid ning kui müüri varju läks, siis lasi valla ka rahulolematu pisikese kapriisse karje. Novot, minu meelest peaks annetuste vastuvõtjad olema õnnelikud iga anetatud raha eest, mitte nägusid tegema ja tujutsema. See pani meid veel rohkem kahtlema, et tegu on õige värgiga..



Niikaua kui me erinevates templites käisime lepsis meie tuk-tuki juht võrkkiiges, mis siis oli kinnitatud istmete kohale. Esimesest, kõige suremast templist välja tulles, nägime ära ka Kambodža pulma. Peale paaritunnist ekskursioni, palusime tuk-tuki vennal meid viia kuskile kohvi jooma ja siis tagasi hotelli. Kui kohvi joodud, siis proovis Margus ka natuke tuk-tukiga sõita. Tuli välja küll!



Hotellis läksime kiirelt bassu äärde päevitama. Ilm oli juba natuke pilve läinud. Ja nagu arvatud, siis umbes 30 minuti pärast hakkas ka vihma sadama. Aga jätkus seda vaid 30-ks minutuks. Õhtul käisime taas linnas, ostsime marketilt ühe maali, sõime steiki ja ostsime privaat takso piletid Kambodža piiri äärde, 25$ auto. Leppisime kokku, et hommikul kell 8 on nad meil hotelli ukse ees..


piima vasikad tänaval

Väike jutt jälle kerjustest, et kõndisime tänaval ja külge haakisid lapsed sülelastega, teises käes tühi lutipudel. Ütlevad, et ma ei taha raha, ma tahan piima. Ütlesin neile, et mul ei ole piima, et ei saa kahjuks aidata ja kõndisime edasi.



roosa pott :)

Pakkisime oma asjad ära eile, et saaksime täna kauem magada. Täna siis ärkasime, sõime ja juba takso ootaski. Sõitu oli 2 tunni jagu. Piiril ei saanud me veel autost väljagi ronida kui juba uus tüüp meile uut taksot pakkus, aga seda siis teiselpool piiri, Tais. Hind 2200 kohalikku, mis on umbes 50euri,aga seda 3,5 tunni autosõidu eest. Olime nõus! Piiriületus võttis aega umbes tund aega, sest üks mees otsustas lõunale minna ja oma putka kinni panna. Kui Eestis olime, siis uurisime, kas on võimalik viisat osta ka piiri pealt, kuid keegi ei osanud meile vastata. Seega saatsime oma passid Soome ja lasime ühe viisa igaksjuhuks seal passi ära panna. Tegelikult tuli välja, et viisa saab osta ka piirilt ja see saba liikus veelkõige kiiremini edasi.


veevarud bensukas

Tai poole peal ootas meid see sama tai poiss, kes meile ennist taksot oli pakkunud. Ütlesime, et meil on kiire, kuna sihtpunktist läheb kell 15:00 praam Elevandi Saarele. Olime sõitma saanud hakata kui taksouhil tuli meelde, et ta oli oma telefoni maha unustanud. Sõitsime tagasi. Muidugi ei olnud tal auto tangitud, noo tankisime siis. Siis vahepeal hakkas vihma sadama, mis tähendas, et kiirus langes poole võrra. Auto kojamehed ka natuke katki, kiilusid kinni paar korda. Taksojuhi vana pistis siis käe aknast välja ja lükkas kojameeste kiilu jälle lahti.
Nüüd on kell 14:14 ja meil pole aimugu, kui kaugel me veel sadamast olema, seega ei tea, kas jõuame sellele praamile või mitte....

PS! Nett nii paha, et pilte kahjuks lisada ei kannata, aga saime praamile..nibin-nabin ;)
...JÄTKUB...

Kaili