4.juuni - Harjumine / 7.juuni -

4.juuni Juba ongi juunikene kätte jõudnud. Üsna ootamatult ning ega siin väga vahet pole mis päev või kuupäev on. Kõik on sama iga päev. Samad inimesed, samad tööd, sama päike, sama hotell, sama tänav, samad klubid jne. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Ei, hetkel veel küll mitte. Just hea on elada maailmas, kus mingi kuupäevaline number ei oma su elus vähematki tähtsust. Internett jukerdab meil siin viimasel ajal. Näiteks täna üritasin tund aega netti saada, tulutult. Ei tea, mis neil seal jampsib. Kahjuks pole ma pika patsiga IT-guru ka, kes oskaks asju parandada. Selle väikse erandiga, et pika patsiga olen ma juba küll. Tuka lõikasin vahepeal küll lühemaks, aga see oli ka ainuke juustekärbe, mida siiani teinud olen. Aaa, ei ei Monikal lõikasin ka vahepeal juuksed lühemaks. Tavaliste paberi kääridega. Tulemusega jäime rahule :) Nii suuri dushigeele ostamegi.Pärast ehitame pudelisse uue maailma :) Hotelli manager aga aina palkab tööjõudu juurde. Restorani töötajate ridadesse on lisandunud Alexandra 21.a., Ungarist ja Aurelia 20.a., Luxemburgist. Alexandra on töö juures Angela :) Noh nagu mina olen endiselt vahel Haidi ja Monika on häälduselt Munica :) Alexandra on hästi rõõmsameelne ja hakkaja tüdruk. Tuli mingi agentuuri kaudu siia tööle. Aurelia, aga teeb ülikooli praktikat. Ja ta 2 esimest päeva põhimõtteliselt nuttis hommikust õhtuni, kuna siinsed elamistingimused ei vastanud vabsee tema ootustele. Muidu õpib ta Pranrsusmaal ja elab ülikooli lähedal korteris. Arvata on, et kui on harjunud mugava eluga ja pole kunagi kuskil kasvõi telkimas käinud, siis selline Coco-Džambo ehmatab ära küll. Lisaks läks tal ka pagas kaduma, mille ta nüüdseks on küll tagasi saanud. Täna oli tal ka esimene tööpäev. Eks näis, kas ta jääb siia või mitte. 2 päeva tagasi mõtles ta vaid kojusõidu lennupileti peale. Veensime ta ikka ümber, et ta kasvõi prooviks, sest käed rüppes otsustada, et see töö ei ole sobiv, on ju ka ajulage. Nüüdseks lubas nädalalõpuni töötada ja siis otsustada. Sõber Manos, Molly Malone's baari omanik Võtsin ikka selle riski ja pesin pesu meie kohaliku Sofia pesumajas. Nojahh, Liisu, eks ta tõsi ole :) Mu kollased lühkarid polegi enam nii kollased ja 2 roosat pluusi on ka pigem sinakad. Milledest ühe vöö on kohe kindlasti sinine. Aga samas, oleksin läbiteinud nagu garderoobi vahetuse ja jällegi, asendatavaid asju ei viitsi taga nutta. Ühed rihmikud kipuvad ka katki minema kohe, aga ehk ongi need 4 aastat tagasi ostetud maailma head jalavarjud asendada mõnede uute pläffidega. Mitte, et ma palka oleks saanud veel :) Pingikunnid Nüüdseks on töö selge ja ei tundugi nii hull. Inimene ikka harjub tõesti kõigega. Ka keldris elamisega..Kohvrid oleme nüüdseks enamvähem lahtipakkinud. Aga sellegipoolest vedelevad need meil avatult põrandal. Me pole suuremad asjad koristusmutid, aga nii on meile kodune..Aga tööst veel niipalju, et päris selge veel kõik ei ole. Ikka tuleb ette üllatusi, mida ei oskaks ette kujutadagi, et teha tuleb. Eelmisel pühapäeval sain hommikul vara teada, et pühapäevad on soola- ja pipratooside täitmise päevad. Peale 3 nädalast töötamist siis. Paar päeva tagasi, kui olin kell 22:00 lõpetanud oma tööpäeva ja õhtusöögilauas istet võtnud tuli Suur Boss mu juurde ja ütles. „Kaili, windows!!“. Äää??? Küsisin, et mis aknad? Sain vastuseks, et restorani aknad. Noo?? Et nagu, mis nendega siis on?? Tuleb sulgeda!!! Ahsoo, ja sedagi sain teada peale 3 ja poole nädalast töötamist, et igal õhtul tuleb oma osakonna aknad ilusti sulgeda. Väga ,meeldiv teadmine :) 7.juuni Eile sai meil kuu aega tööle asumisest. Täna nägin unes, et ma mädanen seestpoolt. Karoliine ja Monika üritasid mind artsideni toimetada, aga see ei õnnestunud kuidagi. No ja siis pidin ärkama, jube raske oli. Võtsin duši ja panin oma uniformi selga ning läksin unisena tööle. Sealt saime esimese asjana käsu minna manageri jutule. Läksime siis. Ootasime receptionis mingi 10minutit ning siis kutsus manager meid oma kontorisse. Kuid mitte päris. Ta peatus oma kontori ukse taga ja rääkis seal meiega. Ütles, et minge account officisse võtke oma raha ning pakkige asjad ja te olete vallandatud. Et te ei lähe ise minema vaid ma vallandan teid. (inglise keeles kõlab see paremini..you are not leaving, you are fired!!). Malia 2010, Pauli kingitus meile See väike munapeast türann tahtis, et viimane sõna jääks temale. Ma suutsin šokiseisundis küsida, et kas ta saaks meile seletada, mida me valesti tegime, et miks nagu? Tüüp kogeles hetke ja mõtles kohapeal välja sellise asja, et meie käitumine (behaviour) restoranis oli jätnud soovida ja töötajate vahelised suhted polevat ka kiita. No omast arust saime me kõikidega seal hästi läbi. Isegu umbkeelsetest nõudepesijatest saime aru. Veel näitas ta näpuga Monika peala ja ütles, et eriti sinu käitumine jättis soovida. Kuigi tegelikult olen alati mina see olnud, kes miskit plõksib, kui ei meeldi ja olukord on ülekohtune. Edasine käitumine manageri poolt oli, et ta ütles thank you ja sulges oma suurepärase kontori ukse seestpoolt. Me jäime väga nõutult ukse taha seisma. Mul kiskus isegi pisara välja sellise ülekohtu pärast, et paha hakkas. Tegelik asi oli hoopiski selles nagu me hiljem restorani ühe bossi käest kuulsime, et me käisime kaks korda raha küsimas. Kord ta helistas restosse ja palus bossidel meie käest küsida, kas me jääme sellise summa eest siia või mitte. Meie vastus oli, et kui me saame raha, siis otsustame, kas lahkume või mitte. Nagu siis nüüdseks selgus oli see vale vastus. Õige vastus oleks olnud, et jääme. Aga see munapea ütles, et meie käitumine oli olnud halb. No vähemalt meile jääb teadmine, et me olime head kiired töötajad. Ning nüüd on neil kõigil seal endil konkreetne sitakord kaelas, sest töötajad peavad tegema 12-st tunniseid vahetusi 8 tunniste asemel. Ja vaevalt, et puhkepäeva paistab. Lisaks lahkub homme ka Aurelie, kes tuli kooli kaudu Luxemburist ja ka Alexandra Ungarist plaanib lahkuda, kuna me lahkume. Sest tema jaoks muutus kogu see õhkkond väga ebameeldivaks. Seega 4 töötajat vähem ühe hetkega. No ma ei tea, kas kogu see asi oli ikka seda väärt. Maru ülekohtune teema. Ühesõnaga löristasime nutta natuke kogu selle šoki ja ülekohtu tõttu. Läksime võtsime oma raha, käisime restos hüvasti jätmas (kuigi tundus, et kõik teadsid juba ammu ja ei hoolinud sellest teemast väga), sõime seal veel korra mingit imelikku herne või oa suppi (nagu vastlad), pakkisime tunniga asjad. Käisime tiiru veel Malias, jõime kohvikus suurest tassist kodust kohvi, nägime Malia sõpru ja jätsime põgusalt hüvasti. Istusime bussi peale sõitsime 10-ne minutiga Herossonissosesse. Rentisime esialgu kaheks ööks hotellis toa. Homme läheme tööd otsima ja vaatame ka kuuks ajaks apartmente. Nüüd saab kõik ju vaid paremaks minna, eksju onju eksju!!! Me nagu tunneme kuidagi vabamalt enam, pole seda hotelli ranget valvet peal. Hetkel trimpame veini, et uus elu tuleb ju sisse õnnistada või mis? Rõde Muideks see hotell, kus oleme ja see tuba. Hmm, siin on rõde, mis on sama suur või natuke suurem kui oli meie Coco-Džambo kelderelamu tuba. Uskumatu!! Ja mu meelest on see tuba ka väiksem kui see rõde. Tõesti nüüd saab vaid ülesmäge minna.. :D No jaa tõesti kuu aega tööd on meile kasvatanud sellised käe ja selja lihased, et isegi Ott Kiivikas kahvatuks. Või nohh vähemasti ütlesks: „Ooo tüdrukud, teil on potensiaali!!“. Kuu aega jõusaali taldrikute ja klaaside tassimise näol. Aga siin Kreeta maailmas on hoopiski Kung Fu ja Taekwondo popid. Seega tundub, et oleme vale ala valinud, et siin kuskile jõuda :D Soovime siis kõik koos meile edu ja õnne ning kui kuskil sulg aken, siis kuskil peab avanema uks või vähemasti uus aken.. Uute postitusteni.. Kaili ja Monika