14.juuni – Mu koduke on tilluke..

ALEXANDRA Suurim uudis on see, et Ungarist pärit tüdrukul, Alexandral, kes koos meiega restos töötas, on 34nr. jalg. Lastepoe kaup on temale kõige minevam :) Ka tema lahkus päev peale meie lahkumist sealt hotellist. Käis ja rääkis manageriga, et ilma meieta ta väga töötada ei taha, sest sealsed kreeka inimesed ei seleta asju jne. Öeldi, et mine. Läkski!! Hetkel peatub ta ka Herossonissoses. Saime temaga täna kokku ja tuli välja, et seal restos levivad jutud nagu mina ja Monika oleksime resto bosside kohta miskit klientide kuuldes halvasti ütelnud ja kliendid olevat käinud managerile kurtmas, et resto töötajad räägivad oma otsestest ülemustest halvasti. Me olevat seda veel teinud oma emakeeles ning eesti keelt kõnelev klient olevat siis see koputaja olnud. No esiteks, kui palju eesti kliente oli seal hotellis? Me kohtasime kuu aja jooksul 6 inimest. Teiseks, kas eestlase mentaliteet ikka on selline, et läheb mingi hotelli bossi juurde ja räägib,mida tema restos kuulis? Ning kolmandaks, meil polnud seal töötades aegagi, et üksteisega vestlust arendada. Seega kreeklastel on ikka suuremad suud kui meil ja veel suuremad ajud, mis genereerivad huvitavaid ideid, mis kahjuks pole vettpidavad. Ühesõnaga midaiganes nad ka välja ei mõtle, et oma enesetunnet parandada, meid see enam ei puuduta ning huvitagi. Ja nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Vahepeal tegelesime terve päeva omale elukoha otsimisega. Käisime vaatamas mõnda ja mõnes öeldi ära, et vabu tube pole jne. Kuni lõpuks kohtasime Leedust pärit tüdrukut, Ievat, kes töötas siin eelmisel aastal. Hetkel on ta lihtsalt puhkusel. Ta pakkus abi, et näitab, kus ta ise eelmisel aastal elas. No see koht oli OK, aga pliiti polnud ja sealsed toad olid tegelikult mõeldud vaid hollandlastele. Omanik oleks küll silma kinni pigistanud, et me natuke siiski eestlased oleme, aga siiski otsustasime veel edasi vaadata. Ta näitas meile ühte korterit, kus ta Moldovast pärit sõbranna, Maria, elas. See oli ikka väga ilus stuudio, kahe rõduga. Helistasime omanikule ja saime teada odava hinna ning kohtusime temaga kohe järgmisel päeval. Ta näitas meile tuba, kus on kööginurk, üks rõdu, suur vannituba, koos vanniga ja palju ruumi. Tee või tantsupidu. Ja nüüd me siin siis elamegi. Ise oleme hetkel küll rahul. Ostsime veel värviliste triipudega linad voodisse ja ka padjapüürid, et tuba lõbusam oleks. Muidugi oli ka vaja nõudepesu käsna ja tolmulappi. Oii blin, poleks ealeski arvanud, et üks lapike võib maksta 3 euri. Nagu 46 krooni sentidega. Vaatasime poest, et isegi jalanõude varutallad on odavamad. Lõpuks ostsime Spar kaupluse omatoodangu käsna, mis oli nats üle 1 euri. Eestist saab 10 eegu eest terve käsnaperekonna endale soetada. Aga nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Rõdelt on meil vaade mäele, mida ülevaltpoolt näeme ilusti ning altpoolt läbi ehituslikult pooleliolevate majade. Seega terve mägi :). Veel paistab meile peatänav ning seal olev Kinderland ning Vodafone telefonipood. Otse rõdelt alla vaadates on siin üks kuur, mille ees pargib Bulgaaria numbrimärgiga must BMW. Tekkis selline tavalise Eesti väikelinna tavaline tunne. Seal on ju ikka maja ees bemm ja väike kuurikene selle kõrval. Eiii, mitte paha pärast, vaid ikka kodutunde pärast, selline jutt. Koerad hauguvad ka ja lapsed mängivad ajuvabasid kreeka pallimänge. Siinne õhkkond on parem, kui see oli Malias. Inimesed on natuke reserveeritumad ja ei tülita sind igal tänavanurgal. Võime hetkevalikuga täitsa rahule jääda. Ja veel saime omale stuudio koos rõdega ning herilasepesaga. Mis pole just kõige rõõmsam. Küsisin emult nõu, et kuidas oleks kõige mõtekam nendest väikestest tegelastest vabaneda? Emu hellas vanaemale, aga too ei vastanud. Teine valik oli onu Jaak :), kes vastas kenasti telefonile ja andis paar nippi. Esimene variant oli, et pesa tuleb panna riidest kotti ja seejärel tümitada seda kotti kuni kõik seal sees olevad olevused on oma otsa leidnud. Kilekotist pidid need sindrid end läbi hammustama. Teine variant nägi ette, et paned sellele pesale tule otsa. Kuna see, asus õhukonditsioneeri boksi all, siis poleks see väga hea mõte ilmselt olnud. Plastmass oleks sulama hakanud ja võibolla oleksime pidanud pärast plekkima selle eest. Seega kasutasime esimest varianti. Ohh seda kiljumist ja paanikat, aga pannilabidaga tõmbasime pesa kotti ja plätuga tagusime, kuni tundus, et suminat enam ei kosta. Kolm herilast pääsesid põgenema. Kaks nendest saime hiljem plätuga kahjutuks teha, aga see üks on ikka veel kadunud. Algul arvasime, et ta läks mingit mansat kohale kutsuma, et meile siis üks null teha või siis üks üks, aga õnneks pole ta uuesti välja ilmunud. Seega pesa kahjutu ja me õnnelikumad. Ilmad on konstantselt ilusad nüüd olnud. Päeval 29 kraadi sooja ja sirav päike. Õhtuks küll läheb pilve, aga tavaliselt on hommikuks taas selge.. Ükstaspuha, kuhu maailma otsa sa ka ei lähe peamine on, et sa oskaksid vene keelt, siis oled omadega mäel ja kõik saavad sinust aru. Üsna paha hakkab. Arvasime, et kui Eestist siia tuleme, siis vene keele oskus ei oma suurt tähtsust. Aga nüüd nendes kohtades, kus oleme tööd otsimas käinud on esimene küsimus, et ouuhh you speak Russian as well? No ja nagu ausad Eestlased ikka vastame, et mudugi räägime vene keelt :P Ilma mingisuguste probleemideta. 7 aastat koolis seda ju õpitud :) Naljatilgad, siin kõik koos, sest tegelikult vene kliente polegi siin Herossonissoses nii palju. Pigem ruulivad seda kohta belglased, hollandlased ja sakslased.. Ükspäev tahtis mingi rendifirma meile hirmsasti rollerit pähe määrida. Kreeka mees peatus ja kutsus meid enda juurde ning rääkis, mis rollerid tal on jne. Kui me lõpuks ka midagi öelda saime, siis oli see see, et sorry, aga meil pole sõidulubasid, seega ei saa me midagi rentida. Tema tegi imestunud näo ja ütles, et milleks teile load. Et see pole mingi probleem. Lihtsalt sõidate aeglaselt. No selge siis, et kui puuduvad load ja sõidad aeglaselt, siis pole lube vajagi....KREEEEEEKAAAA...ALLLEEEAAAAA.. Siis veel selline tähelepanek, et kui sa oled vana kreeka naine ja sa ei kanna musta värvi riideid seljas, siis pole sa keegi. Sokkidest kuni jalutuskepini, isegi juuksekumm või olgu see loor peab olema must. McGuyver on ka ilmselt Kreetal, puhkusel Nüüd siis tuleb vaid töö leida. No nagu ma eelmises postituses ka mainisin, et nüüd saab vaid ülesmäge minna. Hetkel olemegi poole mäe peal tippu. Me ei anna alla ja aina ronime. Näiteks hetk tagasi värvisime Monika juuksed ilusti blondiks, et paremini tööd leida. Sellega liikusime umbes meetri võrra mäel edasi :) Arbuusid on võrratud!! Mägironivad, Kaili & Monika