Nädalavahetusel helistasin vanaemale ja ta rääkis mulle oma elu esimesest ja viimasest lennureisist, Tallinnast Tartusse. Oli olnud õudne raputamine ja okseralli. Meie lend Tallinnast Helsinkisse möödus ka väga raputades. Minul oli terve tee süda paha, aga õnneks oksekotti ma ei vajanud. Siiani kõige õudsam lend üldse!
Helsinkis ootasime umbes 2 tundi ning siis lasti meid lennukisse, kus me pidime kahjuks veel tund aega niisama kohapeal passima, sest selgus et lennuki rehvi pidur on katki. Et siis muidu kümne tunnisest lennust sai 11 tundi. Meie selja taha olid sattunud istuma 3 purjus soomlast, kes siis selle pika ootamise peale suutsid end täis kaanida, oma mingist ürdilõhnalisest balsamist. Lisaks käisid nad stjuardessidelt õlut küsimas, mida nad muidugi ei saanud. Kui olime juba õhus, siis üks mees küsis teiselt, et aga mis su nimi üldse on? Tuli välja, et Karri ja küsija nimi oli Pekka, kolmas lennukituttavast mees magas juba. Kartsime muidugi kõige hullemat, et kui need nüüd öö läbi räuskavad, siis on küll pahasti, sest öisel lennul peaks ikka magada saama ju, kuid õnneks vajusid ka nemad viimaks unne.
Magades möödub aeg kiirest! Kannid kanged, ärkasime koos päikesetõusuga, olles muidugi ikka veel pilvedest kõrgemal. Soome tädi pasundas, et hakkab hommikusööki serveerimine. No selle lennuki söögiga on üldse eraldi jutt. Lennupileteid ostes, arvas Margus, et jube lahe oleks, kui paneks meile toiduks kosheri ehk siis juutide toidu. See tähendab siis seda, et kõik lauale tulev liha on tapetud puhastes tingimustes ja humaansel viisil. No ütleme nii, et tagantjärgi mõeldes see küll hea idee polnud. Ei maitsenud meile õhtu- ega hommikusöök.
Kõik oli maitsetu ja nägi välja nagu plöga. Õunamoos oli ainuke söödav asi, kuid kahjuks polnud ka saia kuhu peale seda määrida, niisiis vitsutasime selle lihtsalt lusikaga endile sisse. Nüüd üritame Eestis oleva Finnair kontoriga ühendust saada, et nad muudaksid meie toidu normaalseks. Selgus ammune tõde, Jumal jukerdamist ei salli,. No vot, nii lühikeseks meie juudikarjäär siis jäigi.
Lõpuks see raudkolakas ikkagi maandus. Elu pikim lend siiani. Kohe kui lennukist välja tulime, tundsime kuumust – mõnus. Ostsime endile piiri pealt viisad, 2400 bahti. Muidu oleks olnud 2000, kuid me ei viitsinud oodata järjekorras, kus meie ees oli umbes 150 Indiast pärit, trügivat higist meest. Seega võtsime kiire järjekorra. Seejärel läbisime passikontrolli ja võtsime pagasi ning läksime takso peale. Bankokis on muidu nii, et ükski taksojuht ei taha oma taksomeetrit tööle panna vaid ütlevad kliendile suvalise hinna, muidugi enda kasuks.
Hull kauplemine, nägude tegemine, solvumine jne. Lennukas aga on ordnung. Taksojuhid seisavad järjekorras, üks mees kirjutab välja paberi, kus on kirjas, kust kuhu sõidetakse, lisaks peab klient maksma lennujaamast välja sõidu maksu ja tee tollimaksud. Niisiis sõitsime hotelli, aga kuna kell oli alles 8 hommikul, siis muidugi meile tuba veel ei antud. Panime selga õhemad riided ja läksime lähedalolevaid tänavaid avastama. Ostsime kohvi ja sõime ühes tänava äärses kohvikus praemuna, mille täpilise põllega noormees meile küpsetas. Kõik tänavad on täis mingeid ärisid, absoluutselt kõike saab osta. Lõpuks kui kell sai 2, siis läksime hotelli tagasi ja saime ka oma toa kätte. Vahetasime taas riided, veel õhemate vastu, ehk siis panime selga ujukad ja läksime basseini äärde endid praadima. Sooja oli 36 kraadi ;)
Õhtul tahtis Margus mulle näidata Bankoki punaste laternate tänavaid. Endal oli ka mudugi suur huvi, et as tõesti on seal siis nii nagu raamatutes kirjas. Ja oligi! Baarides seisavad naised laval, numbrid rinnas, olematud riided seljas ja tantsivad, oodates, et keegi neid baarist välja ostaks. Baare oli erinevaid, osades olid naised ühtemoodi riides, osades palja ülakehaga, mõnes kohas täitsa paljad. Ühes baaris oli naine klaasist anuma sees ja „pesi“ ennast seebivahuse nuustikuga. Šhow missugune ;) Veel on seal ladyboy'd, ehk siis mehed, kes on naised. Ka nemad eksponeerivad endid. Nad näevad tõsiselt ilusad välja, täitsa uskumatu, ilusamad kui naised.
Vahel teevad tüdrukud baarides ka ühiseid tantsushowsid, kuid sel hetkel kui me seal olime, seda ei olnud. Teine asi, millega turistiravas ennast seal lõbustada saab on vähe teistsugused šhowd. Nende vaatamiseks tuleb minna teisele korrusele, kus naised väidetavalt siis, lennutavad bing-pongi palle, avavad pudeleid, teevad trikke banaanidega ning seda kõike oma kõige privaatsema kehaosaga. (Me ei käinud vaatamas).
Tavaliselt on Bankokis parem liikuda taksoga, kuna hind on odavam ja ilmselgelt on turvalisem istuda kinnises autos kui lahtises sõidukis. Kuid tagasi oma hotelli juurde läksime siiski tuk-tukiga (kolme rattaga sõiduk, mis koosneb mootorrattast ja pehmete istmetega järelkärust). Kauplesime hinna alla ja sõit võis alata. Tüüp pani ikka julma, keeras mussi põhja ja kihutas läbi öise Bankoki. Natuke kõhedaks võttis, aga sõitu oli rohkem kui raha eest. Jõudes tagasi oma tänavatele, oli kõik muutunud. Välja olid ilmunud peobussid, ehk lahtikävad Volkswagen Spacewagon'id, kust kostus kõva muusikat ja mille küljeseinad käisid lahti baarilettideks. Ümber bussi, otse tänavale, oli paigutatud istekohad, laudadega. Istusime ka ühes sellises.
Läksime suht varakult magama, kuna eelmine öö lennukis polnud just kõige mugavam ja järgmisel päeval otas meid ees juba uus lend Bankokist Kambodžasse Phnom Phen'i. Hommikul sõime hotellis. Söök oli nii mitmekesine, sisaldades erinevate kultuuride lemmikuid. Jõudsime veel 45 minutit päevitada ja oligi käes aeg, hakata endale töötava taksomeetriga taksot otsima, mis viiks meid lennujaama. Istusime juba ühte sisse ja juht hakkas vaikselt liikuma, ise samal ajal seletades, et ta ei pane seda tööle ja et teeme hinnaks 400. Palusime tal auto peatada, astusime uuesti välja, võtsime kotid ja hakkasime uut otsima. Suht ahveristid ikka koos. Lõpuks leidsime ühe, kellega tegime ikkagi kokkuleppehinna, aga tema tasub tollimaksud. Diil!
Lennukas tegime check-in'i, ostsime jääkohvi ja läksime lennukisse. Sõit kestis umbes 1 tund ja 20 minutit. Maandudes oli siin ikka sama palavus, mis Taiski, aga kõik oli kuidagi lihtsam. Polnud seda suurelinna närvilisust ja kiirust. See kõik oli asendunud lihtsamate inimeste ja aeglasema eluoluga. Võtsime tuk-tuki otse lennujaama eest, olles ennemalt lugenud, palju see sõit maksma võib minna. Lennujaamas on kõikidel tuk-tuk'idel kokkuleppehind 7 dollarit. Me aga olime hankinud informatsiooni, et saab ka 5-ga, saimegi ;)
Hotelli jõudnud, hüüdis üks kohalik kaugelt juba HELLOOOO, ootas meid vist juba. Viisime asjad tuppa, mis asus mööda väga järsku treppimööda minnes kolmandal korrusel. Ka siin on bassein, aga me pole sinna siiani veel jõudnud. Siis läksime sööma, tahtsime nuudleid saada. Kuna Margus on siin enne ka käinud, siis ta teadis, et siin on jõgi, mlle ääres on promenaad, kus asuvad paljud söögikohad. Kuna, aga tee sinna oli ununenud, siis sattusime haisvale kohalike turule iuuu iuuu iuuuu.
Kui sealt läbi saime, siis asus selle taga omakorda turg, kuid see oli vähe normim turg. Ja suht kohe jõudsime ka jõe äärde. Tegime söögi, arvan, et selle aja jooksul, mil seal istusime, ajasime minema vähemalt 20 kerjust. Emad, käivad ringi oma paljaste lastega ja selle sama ema suuremad lapsed käivad ka ringi oma ema lastega.
Valge inimese juurde tulles näpistavad tittesid, et need vinguks ja siis hakkab valgel inimesel lapsest kahju ja annab emale näiteks 1$. Ainuke, kellele ma midagi andsin oli üks poiss, kes müüs käevõrusd. Ütles, et käib koolis ja mängib kodus Angry Birds'i arvutist. Hakkas hale ja ostsin talt ühe kollase mustaga käevõru 1$. Õhtupoole käisime kuulamas ühte Argentiina Live muusika bändi. Kõrvallauas istus mingi neandertaallane, kes ütles teenindajale: „Beer cold, give me ice“. Ja oligi õhtu otsas.
¤ Päikest ¤
Kaili
Kas kanep ikka seal vabalt saadaval?
ReplyDelete