Ma ei saa aru mis värk mul nende lindudega siin Marokos on?!?! Ostsin endale mingi surfarite sooja mütsi (ise ka ei tea miks), kollase ja punase kirju ja need värvid isegi ei meeldi mulle. No see selleks. Point hoopiski selles, et mütsi pealt leidsin, 3 päeva pärast ostmist linnu kaka. Nagu sellest veel vähe oleks, et Agadiris bassu ääres päikest võttes suutsid need Maroko säutsujad mind 5 korral märgistada. Kolmel korral tabasid nad mu lamamistoolil olevat rätikut ja kahel korral mind ennast. Ei kujuta ette, mis sihtmärki nad minus nägid, aga märgistatud ma sain.
Muidugi suutsin ma endale veel asju kokku osta. Ilusa lilla pashmina ehk siis salli. Kauplesin hinna ikka päris alla. Alghind oli sel 250 dirhamit. Kätte sain selle aga 120-ga. Müügimees oli hämmingus, küsis lausa, et mis maalt ma pärit olen, ma kauplevat nagu berber. Veel ostsin kauni hõbedast käevõru, ise olen rahul :)
Eile hommikul sõime hotellis, pakkisime asjad ja sõitsime Essaouira bussikasse. Eelneval päeval olime piletid juba ette ära ostnud. Bussis end maha istutanud, võis sõit alata. Jällegi veetsin aega magades, kuna enesetunne polnud kõikse parem (kõht keeras ja valutas) ja seega oli tegu kiirtripiga.
Marrakeshist võtsime takso keskväljakule, et veelkord saaks seda head apelsini mahla juua. Ka suutis üks araabia naine mind enda boksi sikutada ja juba ta kukkuski mulle hennat käe peale joonistama. Oleks ta siis joonistada osanud eksole. Mingi kritseldusega maha saanud küsis ta mu käest 300-400 dirhamit. Nagu HALLOO, naine, sa teed 2 minutit tööd ja tahad selle koleda joonistuse eest saada 40 euri. Andsin talle 40 dirhamit ehk 4 euri ja kõndisin minema, et eemal rahulikult apelsini mahla trimbata, röövel selline..
Tegime ka pisikese lõuna tänavakohvikus ning oligi aeg hakata lennujaama poole liikuma. Lennukas on neil ilus! Saabusime ju pimedas ning seega ei olnud kogu see kaunis disain näha. Kõigele lisaks olid seal eraldi meeste ja naiste turvakontrolli järjekorrad. Polegi sellist nalja veel näinud.
Lend ise oli pikk või tundus see siis nii pikana, 4 tundi kopikatega. Weeze lennujaamast võtsime ühtede sakslastega takso kahasse, et Weeze linna sõita, mis asus 4km kaugusel. Seal leidsime kohe ka hotelli üles. Õhtusöögi tegime üle tee asuvas türklaste kebabi kohas.
Hommikusöögi magasime aga maha kuna automaatne kellavahetussüsteem mobiilides ei töötanud nii nagu oleks pidanud. Seega jäime kõigest tunni jagu hommikusöögile hiljaks. Tegime siis kiirelt check-out'i ja tõttasime bussile, mis meid lennukasse tagasi sõidutas. Seal siis sõime ka kiirelt ning nüüd istungi juba Ryanairi lennukis ja sõidan Eesti poole. See ots on õnneks lühike, kõigest 2h 10min.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Maroko on lahe. Oleksin valmis sinna iga kell tagasi lendama, et nautida hullumeelset tänavamelu, pöörast kauplemist, võikaid lihamüüjaid, magusat apelsini mahla, paitavat Päikest, huvitavaid inimesi, tühje liivarandu, külalislahkust, münditeed ning otseloomulikult imekspandavat kohalikku loogikat. No kuidas saab lehmakari autobussi katusele?? Kust nad oma kõikvõimalike koormatega tulevad ja lähevad?? Koorem täis toole, koorem täis palme, koorem täis vanarauda jne jne..
Lõpetuseks peab ütlema, et mul oli ka väga hea reisikaaslane, kes ei lasknud mul ära kaduda selles kiires-kiires hullumeelses linnas, rääkimata mind kaamlite eest maha müümisest. Paaril korral küll pakuti diili umbes 50 000 kaamli eest, kuid tema pidas seda jamaks äriks. Tahtis hoopiski mingit head autot mu eest saada, aga seda ju kohalikel pole. Neil on vaid kärud, kaarikud, eeslid, hobused, kaamlid või kõikvõimlikes variantides mootorratta nimetuse alla kuuluda võivad kaherattalised sõbrad. Seega ei saanud te minust veel lahti, naasen nüüd õnnelikult tagasi kodumaale.
Kaili
Muidugi suutsin ma endale veel asju kokku osta. Ilusa lilla pashmina ehk siis salli. Kauplesin hinna ikka päris alla. Alghind oli sel 250 dirhamit. Kätte sain selle aga 120-ga. Müügimees oli hämmingus, küsis lausa, et mis maalt ma pärit olen, ma kauplevat nagu berber. Veel ostsin kauni hõbedast käevõru, ise olen rahul :)
Eile hommikul sõime hotellis, pakkisime asjad ja sõitsime Essaouira bussikasse. Eelneval päeval olime piletid juba ette ära ostnud. Bussis end maha istutanud, võis sõit alata. Jällegi veetsin aega magades, kuna enesetunne polnud kõikse parem (kõht keeras ja valutas) ja seega oli tegu kiirtripiga.
Marrakeshist võtsime takso keskväljakule, et veelkord saaks seda head apelsini mahla juua. Ka suutis üks araabia naine mind enda boksi sikutada ja juba ta kukkuski mulle hennat käe peale joonistama. Oleks ta siis joonistada osanud eksole. Mingi kritseldusega maha saanud küsis ta mu käest 300-400 dirhamit. Nagu HALLOO, naine, sa teed 2 minutit tööd ja tahad selle koleda joonistuse eest saada 40 euri. Andsin talle 40 dirhamit ehk 4 euri ja kõndisin minema, et eemal rahulikult apelsini mahla trimbata, röövel selline..
Tegime ka pisikese lõuna tänavakohvikus ning oligi aeg hakata lennujaama poole liikuma. Lennukas on neil ilus! Saabusime ju pimedas ning seega ei olnud kogu see kaunis disain näha. Kõigele lisaks olid seal eraldi meeste ja naiste turvakontrolli järjekorrad. Polegi sellist nalja veel näinud.
Lend ise oli pikk või tundus see siis nii pikana, 4 tundi kopikatega. Weeze lennujaamast võtsime ühtede sakslastega takso kahasse, et Weeze linna sõita, mis asus 4km kaugusel. Seal leidsime kohe ka hotelli üles. Õhtusöögi tegime üle tee asuvas türklaste kebabi kohas.
Hommikusöögi magasime aga maha kuna automaatne kellavahetussüsteem mobiilides ei töötanud nii nagu oleks pidanud. Seega jäime kõigest tunni jagu hommikusöögile hiljaks. Tegime siis kiirelt check-out'i ja tõttasime bussile, mis meid lennukasse tagasi sõidutas. Seal siis sõime ka kiirelt ning nüüd istungi juba Ryanairi lennukis ja sõidan Eesti poole. See ots on õnneks lühike, kõigest 2h 10min.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Maroko on lahe. Oleksin valmis sinna iga kell tagasi lendama, et nautida hullumeelset tänavamelu, pöörast kauplemist, võikaid lihamüüjaid, magusat apelsini mahla, paitavat Päikest, huvitavaid inimesi, tühje liivarandu, külalislahkust, münditeed ning otseloomulikult imekspandavat kohalikku loogikat. No kuidas saab lehmakari autobussi katusele?? Kust nad oma kõikvõimalike koormatega tulevad ja lähevad?? Koorem täis toole, koorem täis palme, koorem täis vanarauda jne jne..
Lõpetuseks peab ütlema, et mul oli ka väga hea reisikaaslane, kes ei lasknud mul ära kaduda selles kiires-kiires hullumeelses linnas, rääkimata mind kaamlite eest maha müümisest. Paaril korral küll pakuti diili umbes 50 000 kaamli eest, kuid tema pidas seda jamaks äriks. Tahtis hoopiski mingit head autot mu eest saada, aga seda ju kohalikel pole. Neil on vaid kärud, kaarikud, eeslid, hobused, kaamlid või kõikvõimlikes variantides mootorratta nimetuse alla kuuluda võivad kaherattalised sõbrad. Seega ei saanud te minust veel lahti, naasen nüüd õnnelikult tagasi kodumaale.
Kaili
No comments:
Post a Comment