Et siis oli lamp plaan, 10'ks päevaks, sõita Marokosse, odavlennu firma, Ryanairiga. Hinnad üliodavad ja plaanid mõnusad.
Minek läbi Girona (Hispaanias) ja tagasitulek läbi Düsseldorfi (Saksamaa). Lennuhinnad olid ikka utoopiliselt sooduka peal. Kui sõita Sebe bussiga 2x Tartust Tallinnasse ja tagasi ning maksta selle eest 40 euri, siis Gironasse saab täpselt sama hinnaga, piinlik, kas pole?! :) Muidugi eraldi hotellide broneeringud pluss söömis-joomis vajaduste rahuldamine.
Kottide pakkimine oli ikka ka omaette tegu. Kuna ei tahtnud pagasi eest ekstra maksta, siis otsustasime reisida vaid käsipagasiga, mille mõõdud on naisterahva jaoks ikka vastikult pisikesed. Oleks ju tarvis kehakreemi, kätekreemi, näokreemi, kannakreemi...jne!!!! Kaasa sai võtta vaid 1L vedelikke ja iga pudel ei tohtinud olla suurem kui 100ml. Otsustasin siis juba üldse mitte kreeme pakkida ja kõik hoopiski kohapealt soetada. Minu kott nägi välja nagu gloobus, aga sain ikka turvaväravatest edukalt läbi. Hingasin kergendatult! Muidugi oli väravas see sama kutt (Marko), kes on olnud peaaegu iga lennu juures, kuhu ma eelmisel aastal lennanud olen. Vaatab juba kahtlaselt, umbes „jälle sa siin, Kaili Viigipuu“, aga, mis teha, kui tung reisida on suur :)
Lend, Tallinn-Girona läks ilusti. 3 tundi ja kohal! Lootsime, et jõuame bussile, mis viiks meid Gironasse, kuid kahjuks jäime sellest maha ning järgmise bussini oleks olnud juba liialt pikk aeg, et oodata. Võtsime takso, mis pidi maksma 28 euri Gironasse, meie hotellini. Sõidu ajal küsis hispaanlasest, tüsedavõitu taksojuht, et kas oleme puhkusel, saades vastuseks „jah“, keeras ta hinna kohapeale jõudes 30 euri peale. Seega 2 euri puhtalt tema taskusse. Loodan, et ta vähemalt ostis teenitud raha eest midagi ilusat oma kahele pojale, kelle pilti ma taksos ilutsemas nägin!!
Hotell oli OK! Tuba nagu ikka vannitoa ja rõduga. Seal hotellis oli isegi mingi oma ZEN keskus, kahe tooli ja ühe laua ning tuhatoosiga, mis kohe kindlasti talveperioodil ei tööta, eksole! Hommikusööki, me ei võtnud, sest pidasime targemaks kuskil lahedas Girona kohvikus einestada. Leidsimegi ühe hea koha, kus pakuti ka pizzat!!
Kõhud täis jalutasime vanalinna suunas ning äkki jäi pilk pidama ühel kingapoel. Astusime sisse, proovisin mitmeid saapaid, aga ühedki polnud päris need, minu omad. Viimasena proovisin pruune, kulutatud, neetidega saapaid, mis sobisid imehästi ja maksid imevähe - kümpa. Niisiis uued saapad jalas ja mu 5 aastat vanad Väikse-Muki saapad prügikastis, asusingi Girona vanalinna vallutama. Treppidest üles, katedraali juurde, vaateplatvormile ning tagasi alla. Väike hispaanlastele omane veinike kuskil kohvikus ning jälle edasi. Jõudsime käia veel shoppamas H&M's, kus olid taaskord ulmelised aled. Ilm aga kiskus seal minut minutilt tuulisemaks ja ka bussi kellaaeg hakkas peale tiksuma. Seega käisime toidupoest läbi, ostsime lennujaama pikniku tarbeks maitsvat õhukest hispaania sinki, emmentali juustu ning maasikaid.
Bussijaama jõudes polnud Hispaaniale kohaselt bussi ees. Ka täpselt 16:00 nagu see oleks pidanud saabuma polnud veel bussi. Buss tuli manjaaaaaana, hilinemisega. Pool tundi sõitu ja lennukas me olimegi. Kuna oli aega, tegime plaanitud pikniku, juustu ja singiga. Maasikad maitsesid ikka ka väga ilusti, veebruari kuus :)
Lend möödus väikeste raputamistega, kuid kiiresti. Marrakeshi jõudes võtsime bussi nr. 19 kesklinna ja sealt edasi takso oma hotellini. Hotelliks oli riaad ehk siis traditsiooniline maroko maja või palee koos aia või õuega. Meie toaks sai konkreetne pime ning jahe kindlus või lausa koobas. Toal on 4 ust ning need saab lukustada kuldse tabalukuga.
Olles asjad tuppa ära pannud, otsustasime minna sööma. Keerlesime siin tolmustel tänavatel kuni leidsime mingi koha. Sõime ja asusime tagasi hotelli poole ning tuttu.
Noh, mõtlen siin endamisi Kadri peale, kes käib vaid 5* hotellides ja tarbib kõike, mis on All Inclusive, et kui ta peaks sellises jahedas koopas ööbima, siis ilmselt ta ei ööbikski vaid jalutaks öö läbi linnas ning ootaks kannatamatult tagasilendu (no offence). Ja Kadri, sulle veel teadmiseks, et hotelli sissepääsu ees ei ole ühtegi purskkaevu ning maja taga pole ühtegi bassut. Siseneme kitsalt tänavalt otse punase müüri sisse, kuhu on kunagi juhuslikult ehitatud uks :)
Täna siis sõime hommikusöögi ning kablutasime linna peale. Tolmune kuid soosu. Sattusime ikka väga huvitavatesse kohtadesse, mida minu silmad veel polnud näinud – kõige meeldejäävamaks osutus kanade muna- ja tapamaja, kus ühest putkast saad osta kaaluga 2 kana ja järmises putkas tehakse see tiivuline hetkega lihaks. Märksõnaks võiks olla ökonoomne majandamine. Tegime ka paar ostu, jõime värskelt pressitud apelsini mahla, sõime kohvikutes ja pildistasime palju.
Nüüd siis olemegi läbi väikeste eksimiste, kus iga kohalik puberteediealine poisike tahtis meile teed juhatada, öeldes stamp lauseid - “there is nothing”, “street ends there”, “follow me”, “I know!!”. Tead sa jeeee - mees!!! Tahad vaid väikest taskuraha teenida.
Nüüd siis tagasi hotellis, aia tsill.
Homme plaan võtta buss ja Agadiri poole ajama!
Kirjutamisteni, Kails
PS!Piltide lisamiseks on nett liiga aeglane, kahjuks! Viva la Morocco :)
Kottide pakkimine oli ikka ka omaette tegu. Kuna ei tahtnud pagasi eest ekstra maksta, siis otsustasime reisida vaid käsipagasiga, mille mõõdud on naisterahva jaoks ikka vastikult pisikesed. Oleks ju tarvis kehakreemi, kätekreemi, näokreemi, kannakreemi...jne!!!! Kaasa sai võtta vaid 1L vedelikke ja iga pudel ei tohtinud olla suurem kui 100ml. Otsustasin siis juba üldse mitte kreeme pakkida ja kõik hoopiski kohapealt soetada. Minu kott nägi välja nagu gloobus, aga sain ikka turvaväravatest edukalt läbi. Hingasin kergendatult! Muidugi oli väravas see sama kutt (Marko), kes on olnud peaaegu iga lennu juures, kuhu ma eelmisel aastal lennanud olen. Vaatab juba kahtlaselt, umbes „jälle sa siin, Kaili Viigipuu“, aga, mis teha, kui tung reisida on suur :)
Lend, Tallinn-Girona läks ilusti. 3 tundi ja kohal! Lootsime, et jõuame bussile, mis viiks meid Gironasse, kuid kahjuks jäime sellest maha ning järgmise bussini oleks olnud juba liialt pikk aeg, et oodata. Võtsime takso, mis pidi maksma 28 euri Gironasse, meie hotellini. Sõidu ajal küsis hispaanlasest, tüsedavõitu taksojuht, et kas oleme puhkusel, saades vastuseks „jah“, keeras ta hinna kohapeale jõudes 30 euri peale. Seega 2 euri puhtalt tema taskusse. Loodan, et ta vähemalt ostis teenitud raha eest midagi ilusat oma kahele pojale, kelle pilti ma taksos ilutsemas nägin!!
Hotell oli OK! Tuba nagu ikka vannitoa ja rõduga. Seal hotellis oli isegi mingi oma ZEN keskus, kahe tooli ja ühe laua ning tuhatoosiga, mis kohe kindlasti talveperioodil ei tööta, eksole! Hommikusööki, me ei võtnud, sest pidasime targemaks kuskil lahedas Girona kohvikus einestada. Leidsimegi ühe hea koha, kus pakuti ka pizzat!!
Kõhud täis jalutasime vanalinna suunas ning äkki jäi pilk pidama ühel kingapoel. Astusime sisse, proovisin mitmeid saapaid, aga ühedki polnud päris need, minu omad. Viimasena proovisin pruune, kulutatud, neetidega saapaid, mis sobisid imehästi ja maksid imevähe - kümpa. Niisiis uued saapad jalas ja mu 5 aastat vanad Väikse-Muki saapad prügikastis, asusingi Girona vanalinna vallutama. Treppidest üles, katedraali juurde, vaateplatvormile ning tagasi alla. Väike hispaanlastele omane veinike kuskil kohvikus ning jälle edasi. Jõudsime käia veel shoppamas H&M's, kus olid taaskord ulmelised aled. Ilm aga kiskus seal minut minutilt tuulisemaks ja ka bussi kellaaeg hakkas peale tiksuma. Seega käisime toidupoest läbi, ostsime lennujaama pikniku tarbeks maitsvat õhukest hispaania sinki, emmentali juustu ning maasikaid.
Bussijaama jõudes polnud Hispaaniale kohaselt bussi ees. Ka täpselt 16:00 nagu see oleks pidanud saabuma polnud veel bussi. Buss tuli manjaaaaaana, hilinemisega. Pool tundi sõitu ja lennukas me olimegi. Kuna oli aega, tegime plaanitud pikniku, juustu ja singiga. Maasikad maitsesid ikka ka väga ilusti, veebruari kuus :)
Lend möödus väikeste raputamistega, kuid kiiresti. Marrakeshi jõudes võtsime bussi nr. 19 kesklinna ja sealt edasi takso oma hotellini. Hotelliks oli riaad ehk siis traditsiooniline maroko maja või palee koos aia või õuega. Meie toaks sai konkreetne pime ning jahe kindlus või lausa koobas. Toal on 4 ust ning need saab lukustada kuldse tabalukuga.
Olles asjad tuppa ära pannud, otsustasime minna sööma. Keerlesime siin tolmustel tänavatel kuni leidsime mingi koha. Sõime ja asusime tagasi hotelli poole ning tuttu.
Noh, mõtlen siin endamisi Kadri peale, kes käib vaid 5* hotellides ja tarbib kõike, mis on All Inclusive, et kui ta peaks sellises jahedas koopas ööbima, siis ilmselt ta ei ööbikski vaid jalutaks öö läbi linnas ning ootaks kannatamatult tagasilendu (no offence). Ja Kadri, sulle veel teadmiseks, et hotelli sissepääsu ees ei ole ühtegi purskkaevu ning maja taga pole ühtegi bassut. Siseneme kitsalt tänavalt otse punase müüri sisse, kuhu on kunagi juhuslikult ehitatud uks :)
Täna siis sõime hommikusöögi ning kablutasime linna peale. Tolmune kuid soosu. Sattusime ikka väga huvitavatesse kohtadesse, mida minu silmad veel polnud näinud – kõige meeldejäävamaks osutus kanade muna- ja tapamaja, kus ühest putkast saad osta kaaluga 2 kana ja järmises putkas tehakse see tiivuline hetkega lihaks. Märksõnaks võiks olla ökonoomne majandamine. Tegime ka paar ostu, jõime värskelt pressitud apelsini mahla, sõime kohvikutes ja pildistasime palju.
Nüüd siis olemegi läbi väikeste eksimiste, kus iga kohalik puberteediealine poisike tahtis meile teed juhatada, öeldes stamp lauseid - “there is nothing”, “street ends there”, “follow me”, “I know!!”. Tead sa jeeee - mees!!! Tahad vaid väikest taskuraha teenida.
Nüüd siis tagasi hotellis, aia tsill.
Homme plaan võtta buss ja Agadiri poole ajama!
Kirjutamisteni, Kails
PS!Piltide lisamiseks on nett liiga aeglane, kahjuks! Viva la Morocco :)
No comments:
Post a Comment