13.august ja reede ja 23.august

Ei mina usu seda kolmteist ja reede värkki. Igasugu veidraid asju juhtub igapäevaselt. Näitseks eile või oli see juba üleeile (kõik päevad sulnaduvad väheste öötundide tõttu ühte) tuli Gosia (poola animaator) oma toast välja, mäest alla, treppidest alla, basseinist mööda ja veelkord mäest alla, kuni meiebackstage’ni välja, ühes jalas üks plätu ja teises jalas, plätu teisest paarist. Õnneks need olid mõlemad roosad, kuid siiski erinevad. Mina naersin südamest :D Olukord siinses hotelli riigis on ikka väga veider. Külalistele paistab kõik ilmselt OK olevat, kui telgitagustes on ragistamist küllaga. Ei hakka teid kõigisse detailidesse pühendama, kuid midagi ehk siiski. Viviga on nii, et kunagi ei tea, kuidas ta raegeerib sarnastes situatsioonides. Näiteks keegi kaotas tema patsikummi ära ja ohh seda kisa. Teisel õhtul läks üks Vivi patsikummidest Melissa juustes katki ja siis oli kõik OK. Ei mingit kisa. Vaid no problem. Telgitagustest lahkub üha enam animaatoreid. Homme läheb Gosia minema. Ja järgmisel nädalal veel 4 animaatorit. Hooaja lõpuni jääb meid siia vaid 6. Tuli teadaanne, et hotell suletakse ajavahemikul 20-31 oktoober, mis tähendab, et mina ja Jessie lõpetame ilmselt veelgi varem. Anka, meie peaanimaator on suht sõge peast. Oleme talle mitu korda ütelnud, et ära kasuta sõna backside, kui ta tahab miskit seletada, mis asub su seljataga või siis kui ta tahab rääkida seljast. Sest backside tähendab ju tagumikku. Kuid ei ei, tema ikka lahkelt pikib seda sõna erinevatesse lausetesse. Veel ei tea, mis värk sellega on, et alati kui keegi lahkuma hakkab jääb ta haigeks. Nüüd homme lahkub Gosia ja ta tarkusehammas kasvab ning viimastel päevadel ei saanud ta teha programmi. Põsk nagu hamstril ja valutab hirmsal moel. Olen väga kurb, et ta lahkub, sest tema blondihetked teevad minu päeva :D Hetkel teen endiselt showsid kaasa. Sest nad vajavad inimesi, sest muidu peavad nad showd tegema vaid kolmekesi. Lava näib aga tühi siis. Seega nad ütlesid, et olen alati oodatud showsid tegema ja kuna ma ei oska ei ütelda sellistes situatsioonides, siis otsustasin, et teen ikka kaasa. Ja mulle ju meeldib laval olla. Tulevikus tahan ju ka näitlejaks saada, seega on see hea praktika :) Ja olen palju tunde vaeva näinud ja higi valanud, et neid tantse õppida, seega oleks see muidu kui raisatud aeg. Loomulikult on raske ja keha on väsinud ning enese motiveerimine on üha raskem, kuid 2 kuud on veel jäänud vaid. Kõrghooaeg siin hakkab vaikselt lõppema, hommikul on basseini ääres palju vabu lamamistoole. Paar nädalat tagasi oli raske leida lamamistooli, mis oleks vaba. Arvan, et septembri alguses on kliente veelgi vähem. Kuid tööpäevad jäävad ikka sama pikaks. Sest showsid peab tegema ja ka lasteklubis peab olema. Vahepeal oli meil siin lasteshow. Mina ja Melissa orgunnisime kõgu teema. Tantsud, dekoratsioonid jne. Lapsed nautisid ja meie ka. Muidugi oli jube pikka ja väsitav päev, aga tasus ära. Kogu show teemaks oli ajamasin ja sellega ajas rändamine. Käisime 90-ndates, kus oli Makarena tants, siis 80-ndates oli Supermani tants, 70-ndates Kung Fu, 60-ndates tegime lastega püramiide ja lõpuks rändasime Kiviaega, kus tantsisin kõige pisematega Dinosauruste tantsu. Väga tore oli. Kõigil näod rohelised, aga naerul. Endiselt ootan teie kirju koos shokolaadiga :) Kaili

16.august OOOTAN

OOTAN, ET MULLE NÜÜD KIRJU JA PAKIKESI HAKKAKS TULEMA TUVIDE, TIGUDE, JA MUUDE LOOMADEGA. KREEKA MOODI SIIS EESLITEGA. VÕIB KA TAVALIST TEED MÖÖDA LENNUPOSTIGA..JAHH..:) MINU SIINNE AADRESSIKENE ON Kaili Viigipuu (Animation team,Staff room nr. 7), Mareblue Village, Characostres, 70014, Hersonissos, Crete, Hellas, Greece, Europe ET SIIS PLIIATSID PIHKU JA HEAD MÕTTED PABERILE :) NING KALEVI SHOKOLAADID KARPI NING MINU POOLE TEELE.. TÄNUD ETTE JUBA OOTAV KAILS :):):)

5.august – veereb nagu herneke

Uskumatu, juba ongi kätte jõudnud august. Aeg ikka lendab. Animaatori ametit jätkub siinmail veel 13-ks nädalaks. Siis on see aeg ümber. Talvel ehk on võimalus minna animaatoriks Egiptusesse, aga ei tea veel nii kaugeid plaane. Sest, et tegelikult tahan ma hoopiski Prantsusmaale ju kolida ja veiniistanduse omanik olla :D Seega elan ühe päeva korraga ja tegelen vaid tänaste probleemidega. Eilsed ja homsed on kas minevik või tulevik. Siin on üks asi, mis mind tõesti marru ajab. Nimelt iga teisipäev on hotelli töölistel võimalik oma voodipesu vahetada, kella 07:00-15:00ni. Minu tööpäev algab aga kell 9 või pool 10 ja hommikust und ei vaheta ma millegi vastu. Eriti veel voodipesu vastu. Teine võimalus tekub mul kella 12:30st kuni 15:00-ni, kui mul on nn. paus. Tänasel teisipäevasel päeval aga oli meie kella kaheteistkümnenene aktiivne mäng basseini ääres nii pikaldane, et lõppes alles 12:45. Seega kiirustasime sööma, et kontoris tagasi olla kell 13:15 ja seejärel harjutada õhtuseks showks. Eriti veel kui me peame sööma koos külalistega, siis sa ei saa kõike taldrikul olevat toitu alla kugistada ja minema kõndida, sest sinu voodipesu vajab endiselt vahetamist. Seega jõudsin kontorisse 13:15. Harjutasime lauspäikese all kuni 14:45-ni. Seejärel kiire koosolek õhtuse programmi osas ja 15:00 bassu äärde teadvustust tegema. Seega mu voodipesu on siiani veel vahetamata. Paha hakkab. Ja ma ei saa mitte midagi teha, et see vahetatud saaks nüüd. Vägagi närviajav faktor. Aga tore on see, et siinoldud aja jooksul, mis on nüüd juba 3 kuud ja paar nädalat pole ma kordagi nahka ajanud. Imekspandav on aga see, kui mitu korda on võimalik ühel inimesel oma nägu ära kõrvetada. Samuti selg. Esmaspäeval käisime mere ääres, vaikses privaatrannas. Loomulikult magasime seal koos Jessiega suud lahti taeva poole ning põlesime tsipake ära. Mu selg on natuke tundlik, aga hetkel mulle meeldib selline olek, sest ma vähemalt saan ka seljale ja kõhule vahelduseks päikest. Tööpäevadel kanname ju t-särki. Käed on küll maru punakaspruunid juba ja ka jalad. Loomulikult lühikste pükste ja plätude rantidega. Eelmisel nädalal lahkus me tiimist 2 liiget. Mara, lasteklubist ja Fyo spordist. Mara jäi viimasel nädalal väga haigeks. Tal oli seljas mingi närv nii püsti, et liikumine oli pea võimatu ning samuti tekkis tal palavik. Sama asi juhtus ka Fyoga. Nimelt on temal mingi kopsujama. Rasv ühes kopsus ja teises kopsus mingid klombid. Lisaks veel südameprobleemid. Seega Fyo hingamine oli väga raske vaevaline. Koju l ehk siis Saksamaale äks ta haiguse tõttu ja sealt edasi Londonisse, kuna ta ülikool hakkab taas. Maral lõppes lihtsalt leping. Aga imelik fakt on see, et nad mõlemad käisid oma viimasel siinoleku nädalal korduvalt haiglas. Loodan, et selline asi kellegi teisega ei juhtu, kes plaanib lahkuda. Aga tegelikult küll, siinsed õhukonditsioneerid on nii tugevad, et võivad närvid haigeks külmetada küll. Väljas ju pea 40 kraadi ja kui tuppa sisened, siis on seal 16 kraadi. Seega selline vaheldus pole organismile ikka väga hea. Isegi tunnen hommikuti, et kurk on kähe ja ajab köhima, kuid ilma kondita ei saa ikka kuidagi oldud. Näiteks eile magama minnes panime kondi tööle 16 kraadi peale, et uinuda saaks. Jessie ütles, et ta lülitab poole öö pealt selle välja. Ise ärkasin öösel kell 03:00 üles, sest lõdisesin külmast. Lülitasin siis välja selle masina. Seejärel ärkasin kell 05:00 uuesti üles kuna tilkusin higist. Nii palav oli. No katsu siis rahulikku und magada nii. Meie nö meeskonna liider on ikka paras (ei tahaks üldse pahasti ütelda, aga ei saa muudmoodi) jobu. Ta ei salli britte. Seega ka Jessiet mitte. Ta pole seda küll avalikult öelnud, kuid tema käitumine ütleb kõik. Ta ei katsugi Jessiet mõista ega teda kuulata. Milline tiimiliider nii käitub? Meie tööga seotud probleemid peaksid olema tema probleemid. Kuid nii see kahjuks pole. Kõik on No problem või, et ära tee sääsest elevanti. Ja tõesti see, kuidas ta Jessiet kohtleb on ikka inetu. Täna käis Jessie hotelli manageri jutul, sest tal on ilmselgelt kõrini 12 Fly all töötamisest. Ta ei taha teha õhtust programmi enam. Ei kõikidele showdele. Mis iseenesest on hea mõte, sest siis oled õhtul kella 18:00-st vaba. Ma tahaks siiski mingeid showsid teha, sest olen ju palju selle nimel higistanud, et neid showsid õppida. Kuigi nad siin raiuvad, et ma pean endale valged balletisussimoodi kingad ostma ja ka mustad kontsad. Kuid ma tõesti ei kavatse jalanõude peale kulutama hakata siis. Arvestades, et pean pärast need kõik ju kohvrisse mahutama. Ja mingi tantsime saksa kompanii heaks pole just mu prioriteet siin. Seega kavatsen ma valivaks muutuda ja valida, kus ma tantsin. Aga kõigepealt vaatame, mis me boss selle peale kostab. Hotelli manager oli nõus kõigega, mis Jessie talle rääkis :) Hetkel on hotellis brittide ülekaal, mis on täitsa tore, aga tänu kuumale pole nad just kõige aktiivsemad. Ainuke asi, mis nad oma lamamistoolidelt püsti ajab on veemängud nagu vesi volley või veepolo (need sõnad kõlavad küll veidralt eesti keeles). Endiselt kõik imestavad, et meil seal seitsme maa ja mere taga, Eestis, on oma keel. Uskumatu eksole!! Ja kui ma veel lisan, et ma räägin inglise, vene, soome ja tonkan ka nats türgi keelt, siis nad lausa avavad oma süüd ja ütlevad ooooooo :) Sest näiteks Jessie räägib vaid inglise keelt (balleti keelt ka :P). Ja üldiselt enamus britid räägivad vaid inglise keelt. Siin üks päev mingi poolakas tahtis minuga hirmsasti vene keelt praktiseerida. No ega ma siis kade polnud. Aga kahjuks oli tema nii purjakil, et kõik sõnad, mis tal suust välja tulid oli üks üldine ööö ja ääää joru. Nii kurb on ikka, kui mõni laps lahkub peale kahte nädalat, mis ta miniklubis on veetnud. Nad saavad nii omaks jopeks minuga ja siis lahkuvad, aga ma jään ikka siia. Muidugi tulevad uued lapsed, aga ikka mõni on kohe nii tarmukas ja nunnu, et ei tahaks lasta neil üldse minna. Aga nemad lähevad siiski. Siis veel selline jutt, et eile läksid Jessie ja Anka (me tiimiliider) nii lõplikult tülli, et ei teagi, kas sellest enam asja saab. Meil pidi eile olema Rama Lama Ding Dong show. Ja oli ka, kuid läbi raskuste. Nimelt 45 minutit enne etendust palus Anka Jessiel kogu tiimile etenduse ajaks jooke tuua baarist. Kuna Jessie polnud veel valmis oma make upi ja kostüümidega, siis ütles ta seda Ankale ja palus, et keegi teine seda teeks. Seejärel lajatas Anka, et Jessie pole mingi animaator (sest, ta ei too jooke??!!)ja kui tema palub jooke tuua, siis seda tuleb ka teha, sest kõik toovad aegajalt jooke jne. Jessie ütles, et see pole tema töö. Ja tegelikult ka pole, sest iga kahe nädala tagant vahetub meil inimene, kes tegeleb jookidega. Sel nädalal pole see Jessie töö. Sellele kõigele järgnes meeletu arutelu ja sõimlemine. Läpuks Jessie küsis Ankalt, et kas ta taheb, et Jessie lahkuks. Ja Anka vastas, et jaaaaa. Seejärel pakkis Jessie oma asjad kokku ja tõmbas lavatagant minema. Ja tema pidi mängima ühte peaosa siis jah. Kui aus olla, siis pole ma varem näinud, et sakslased nii kiiresti siin hotellis mõtleksid ja organiseeriksid. Anka kukkus kõikide tantsude plaane ümber tegema. Andis poolakale Olale peaosa, mille too u 7 minutiga pidi selgeks õppima ja üritas ise seejuures maru rahulik olla. Seesmiselt ta põles. Nüüd siis ongi meil olukord, kus Jessie pole enam tiimis ja Anka on enam kui veendunud, et Jessi läheb koju. Aga seda me veel keegi ei tea, sest teadupärast mina ja Jessie töötame hotellile ning Anka ei saa meile öelda, kes läheb koju ja kes jääb. Nüüd kui kliendid küsivad, kus Jessie on peame vastama, et puhkusel??!! Arulage või jaa? Ses suhtes, et Jessie liigub ikka hotellis ringi. Sööb restoranis, istub baaris ja suhtleb klientidega. Aga Jessie on puhkusel :p Kõige täbaram lugu selle asja juures on veel see, et meie bossi Ibot on võimatu telefoni teel kätte saada. Ta töötab teisel saarel, seega ei saa talle töö juurde või koju ka minna vms. Seega oleme kõik ootel ja ärevuses. Ja mis veel hullem. Täna helistas Jessiele ta õde ja ütles, et Jessie ema on haiglas, suhteliselt ränga haiguse tõttu. Seega, nüüd Jessie isegi tahab koju minna. Aga eks näis, mis sellest kõigest saab..Päris korras siinne olukord just ei ole.. Muidu ikka rõõmsalt edasi, kuigi mu keha on maru väss kõikidest proovidest ja pikaldastest öödest, mis on veedetud harjutades uusi showsid. Ja vehepeal mõtlesin isegi loobuda kõikidest nendest showdest, aga eks näis, mis siin Kreekamaal saama hakkab. Kolm kuud veel jäänud. Olgem siis rõõmsad ja tegutsegem ikka eesmärkide nimel :) Kails

19.juuli – seiklusjutte maalt ja merelt

Olen Kreetal olnud, nädala pärast, kolm kuud. Täitsa huvitav kogemus. Kuumus polegi enam nii kuum. Päevasel ajal on vilus ligi 40 kraadi. Ja tõesti, peale päikseloojangut tunnen sellist kergendust, sest riided ei ole mu seljas enam märjad :D Ega ei saa nii, et see blogi tuleb ilma toidujututa.. :P Hotelli toit sakib sajaga. Pole vahet, kas sööd kana, siga, kalkunit, lammast või looma, kõik on ühe maitsega. Ainult kala mõistavad nad teha, aga sellel on ka konks. Filee peaks olema ju ilma luudeta, aga miskipärast leian ma alatihti väikse kalaluu oma kalakese seest. Ja see ei sobi mulle. Puuviljades olen ka pettunud. Õnu nad impordivad kuskilt, seega suht poola õunad on siin. Arbuus on võrratu, aga nektariinid ja virsikud pole üldse nii mahlased kui nad peaksid olema. Näiteks türgi omadega ei anna võrreldagi. Apelsinidest ei tea ma suurt miskit, aga inimesed kiidavad :) Seletan nüüd natuke asja. Siin on siis animaatoritest sakslased, kes töötavad „12 FLY“ firma jaoks, siis on punt inimesi, kes töötavad „Necermanni“ heaks, olgu siis Belgia Necermann, Saksa Necermann või Tšehhi Necermann. Kaks poola tüdrukut töötavad Itaka firmale ja meie Jessiega töötame hotelli heaks. Kõik peaksime olema justkui üks suur meeskond, kuhu kuulub 13 inimest, aga aga aga...Necremann ei taha teha koostööd 12Fly-ga, seega on moodustunud justkui kaks teami. Kohati on päris raske, sest mõttetuid vaidlusi ja suuri argumenteerimisi tuleb ette ikka igapäevaselt. Kes arvab, et oleme kõik üks tiim ja kes arvab, et ei ole. Meie Jessiega ja Itaka tüdrukud teeme koostööd 12Flyga. See tähendab, et teeme nende programmi ja ka õhtuseid showsid. Belglased on kahevahel. Teevad kaasa, siis kui tahavad. Tšehhidel on üldse kahtlased teemad. Kuna meil hotellis tšehhe pole, siis kaks tšikki põhimõtteliselt puhkavad siin juba teist nädalat järjest, aga kuna nende kompanii neid siia saatis ning nood on rahul sellega, et tüdrukutel tööd pole, siis miks ka mitte. Saksa Necermann keeldub , meiega koos töötamast. Seega päris keerulised lood siin. Kes mida tegema peab ja kui palju on väga segane. Hotelli manager teab, et kõik on üks suur perekond ja töö sujub edukalt, aga telgitagustes on hoopiski teised lood. Eriti keeruliseks ajab asja see, et pea animaator Anka on sakslane ja töötab 12Fly heaks. Seega peaksid kõik justkui temale alluma, aga kahjuks nii see ikka pole.. Minu 19 aastane on ikka 19 aastane. Kohati tundub, et tegu on vägagi täiskasvanud inimesega, kuid pahatihti lööb välja lapsikuse ja piirituse noot, mis alatihti on vägagi häiriv. Või ma ei tea võibolla tuleneb see ka sellest, et oleme siiski erinevatest riikidest pärit ning kultuuriline ning ajalooline erinevus lööb liigagi selgesti välja. Jessie, lihtsalt armastab oma nina kõikjale toppida, olla kõigega seotud ning haaratud igast pisimast asjast siin hotellis, mis puudutab inglasi. Näiteks täna (15.juuli) toppis ta oma nina ja ka ülejäänud oma ihuosad võõraste/külaliste lastekasvatusse. Minu mentaliteet ütleb, et see, kuidas keegi oma lapsi kasvatab pole vabsee mu asi. Tema mentaliteet aga ütleb, et kui sa näed, et sinu arvates kasvatab/kohtleb keegi OMA lapsi valesti, siis mine ja õpeta. Eks need britid ole suure suuga ja vahel veel suuremagagi, kui elaski oskaks ette kujutada, kuid kuskilt peaks siiski piirid minema. Ei hakka kogu seda kremplit siin ümber jutustama, liiga keeruliseks läheks kogu see blogi maailm. Terve see nädal oleme harjutanud Pony Express show jaoks. Täna, pühapäeval oli see see kauaoodatud show. Põhimõtteliselt on tegu ühe suure näitemänguga. Minu ja ka Jessie osa oli mängida cowboy’d. Mehi siis nagu. Me arvame, et meie meeskonnas on mõni teine inimene palju rohkem mehe olekuga kui me. Katsu sa oma ruudulise triiksärgi sees oma vorme varjata, onju! Seega jah, mulle väga ei istunud see roll. Aga tehtud see sai, olenemata sellest, et ¾ kogu tunni ajasest showst istusin ma heinapaki otsas. Mis mind, aga väga ebameeldivalt häiris oli lõpuosa, kui nimetati nimesid, kes siis selles Pony Expressis kaasa tegid. Ja minu kord oli ette astuda ning sain omale poola nime Ola. WTF?? Kuna tegu on enamvähem tantsuga, siis mõtlesin, et astun veelkord ette ja saan endale õige nime, kuid ainuke asi, mis kõlaritest kostus oli vaikus. No ma ei tea, mu nimi ei ole ju mingi raketiteadus, arvestades seda, et olen siin nüüd töötanud neli nädalat ehk siis 1 kuu. Natuke hakkas paha küll.. Hetkeseisuga ei salli ma hommikusi ja pärastlõunaseid teadaandeid (vast on ikka selline sõna eesti keeles), basseini ääres. Rivistume kogu tiimiga end üles, tantsime ning kõigepealt räägib sakslane sakasa keeles, siis Jessie või mina inglise keele, poolakas poola keeles ja belglane pratsuse keeles. Nüüd kuidas teile tundub, kas see on ikka õiglane, et eestlane peab teadvustama inglise keeles, kui kõik teised saavad rääkida vabalt omas keeles. Mu meelet see ei ole väga õiglane :) Tavaliselt teen megalühidalt ja ilma naljata, et asi kiiremini lõpule saada. Mikrofoni ma oskan hoida, Koolitantsu kogemustest, aga see, et pead teadvustama briti külalistele midagi nenede keeles koleda aktsendiga ja ilmselt ka vigadega on ikka kole küll..Eks nad saavad ikka aru mu keelest, aga nohh asi on põhimõttes, et kui meil on tiimis nüüdseks kaks inglast, siis miks teha asi koledaks. Ahjaa, tiimis kaks inglast tähendab seda, et sakslane Rudi saadeti Nana Beach hotelli tööle ja sealt tuli meile asemele Fyo, kes on pärit Inglismaalt, kuid räägib puhtalt saksa, prantsuse ja ka hispaania keelt lisaks siis inglise keelele. Vene keelt tonkab ka nats. Aga ta läheb 12 päeva pärast koju tagasi, sest ta leping lõppeb. Siis on meil vaid naistetiim. Ei taha mõeldagi kui palju ma pean hakkama meeste osi mängima showdes.. Paar päeva tagasi tahtis üks inglise perekod mu peale kaebekirja kirjutada, kuna mul polnud aega nende lapse t-särgile laineriga jooni tõmmata. Tegi ära ühe külje, kuid selleks, et teist külge teha peab esimene olema kuiv. No ja andke andeks, polnud nagu minu võimuses või nii seda kiiremini kuivatada. Ma tõesti ei saa aru, kuidas inimsed mõtlevad. Nagu tulen puhkusele ja kukun kaebama. Milleks, kellele?? Kui ma olen puhkusel, siis ei läheks mulle selline asi kordagi. Küsiks laineri ja teeks ise need jooned sinna neetud särgile. Aga see on ausalt hämmastav, kui paljud viitsivad kaebekirju kirjutada, olles puhkusel. Häiriv faktor on see, et kõik mu värvilised riided polegi enam nii värvilised. Pigem tuhmid.Päiksest ja klooriveest. Juhtub ju alatihti, et teen teadvustust bassu ääres ja mõni tiimikaaslane või klient arvab, et on maru naljakas, kui mõni animaator basseini lükata. Enamasti ongi naljakas, sest on ju nii kuum ja tegelikult pole animaatoritel lubatud bassus ujuda. Seega on see vahel kergendus kuumale ja ka magus keelatud vilja maitsta. Aga see kloor rikub riideid silmnähtavalt ja ka jalanõusid. Seega tulen tagasi pooltühja kohvriga :) Ei hakka küll mingeid pooletoobiseid riideid tagasi vedama. Rõõmustav uudis on see, et mu kojusõidupilet makstakse mulle välja. Aga jahh see juhtub alles oktoobri lõpus arvatavasti või novembris. Sakslased on endiselt maailma ebaviisakam rahvus, keda siiani kohanud olen. Pole lihtsalt sõnu. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt :) Homme on vaba päev. Üks briti perekod kutsus meid Jessiega akvaariumisse. Või ma ei tea mis selle asja nimi on. Aga eks kirjutan kui käinud olen. Ja siis on muidugi rannatamine. Ei jõua juba ära oodata. Nüüd käidud seal kalasjanduses. Midagi ssurt ja fenomenaalset polnud. Panen mõned paremad pildid ka üles. Maduusid on võrratud ja tore oli haid kohata. Ja kaheksajalg oli ka kaunis. Kuid kala on ikka kala! :D Soojad tervitused kõigile kodumaale, nautige ilmu, mis teil on ja nautige ka ennast :) Kails

12.juuli – Nii see eluke siin veereb

MINU KODU Kui ma kunagi kirjutasin totakatest päevitusrantidest, siis nüüdseks on asi väljunud kontrolli alt. Olen endale kahe ja poole nädalaga korralikud varbavaheplätud jalga päevitanud, rääkimata lühikeste pükste rantidest ja sokirantidest ning varrukarantidest. Seega olen ise üks paras RANT! :D ÜKS HOMMIK MEIL VIHMUTAS Nüüdseks olen siis siin hotellis nö elanud 2 ja pool nädalat. On olnud kurbi, õnnelikke, vihaseid ja väga rõõmsaid hetki. Olen alati rõõmus kui söögiaeg kätte jõuab, sest süüa mulle ju meeldib. Kuigi need söögid siin on ikka väga maitsetud ja üheülbalised. Aga arbuus ja väiksed korvikesed, mis on täidetud kohupiima taolise massiga maitsevad küll hästi. Sellel hotellil on oma väike poeke, kus kõik asjad on töötajatele 20% odavamad ning vesi 50% odavam. Mis on ju täitsa OK! Lisaks on meil võimalik baarist terve päeva jooksul saada karastusjooke. Kuigi täna kirjutasime Jessie’ga oma lepingutele alla ja seal seisis, et meil on päeva jooksul ette nähtud 4 karastusjooki ja 2 alkohoolset jooki. No ma ei tea...ma arvan, et see, kes selle lepingu kirjutas ei teadnud ka. Sellessuhtes, et kui siin vaid 4 topsikut vett päevas juua, siis ma oleksin juba ammu kutu. Seega iga kord kui lastega oma programmi alustame, siis käime baarist läbi ja joome seal miskit, et neil ja ka meil veetustust (üks lemmiksõnadest eesti keele sõnavaras) ei tekiks. Oooo ja mis siin hotellis veel on? Laste paradiis (loe: animaatorite paradiis) :) :) :) Jahh kogu päeva vältel saavad lastega pered või siis lapsed ise sealt tellida rämpstoitu - suhkruvatt, hamburger, hot-dog, jäätis (täpselt nagu McDonalds’i oma), popcorn ja veel palju muud. Seega lastega külastame seda kohta tihti :) SAKSA JALKAHULLUD Nüüd räägiks natuke inimestest mu ümber. Kuskilt eelmistest blogidest imbus juba teile infot, et jagan tuba Inglismaalt pärit Jessie’ga. Tema areaa on sprodiga seotud tegevused. No tegelikult ta päris nimi on Jessiemay. Ta on väga tore ja mul on hea meel, et just temaga ühte tuppa sain. Olgugi, et ta vahel võtab igasugu probleeme liiga isiklikult jne. Tegemist on hea inimesega. Ta on 19 aastane, pikka kasvu ja sale. Kuigi korda ta ei hoia ei tee ma sellest suurt numbrit, sest kui aus olla, siis pole ka mul aega, et korda hoida. Seega oleme mõlemad suht põssad :) Inglismaal tegeleb ta tantsimisega, baleriin. Me Jessiega oleme ühest firmast, mille nimi peaks olema SOS ning meilon ühine boss Ibo, keda me täna esimest korda ka reaalselt nägime. Jessie on siin olnud juba 6 nädalat :) HOTELLI TENNISE JA VÕRGUVÄLJAK Ülem animaator on Anka, kelle päris nimi on Ann-Kathrine, 23 aastat vana. Tema teeb kõike! Ohh, ei tahakski kohe temast väga palju kirjutada, sest hetkel ei suuda miskit positiivset ta kohta välja mõelda, seega kogu jutt tuleks ja ilmselt tulebki negatiivne. Ta on animaatorina töötanud 3 aastat ning ka koguaeg korrutab seda, et ta on omaarust siis professionaal. My ass, ma ütlen. Kui tiimi liikmed pöörduvad tema poole probleemiga ning ainuke asi, mida tema suudab vastata on No Problem, siis andke andeks, aga sa ei sobi sellele ametokohale. Klientide ees on ta nägu naerul, kuid see kõik on võltsikord seal näos. Raske on temaga, ta on sakslane. MINA JA NIKCY KESKKONNA TEEMA PÄEVAL LASTEKLUBIS Samuti laste animaator on Mara, Saksamaalt. Tema on nn lasteklubi boss. Tema mulle meeldib. Mara päris nimi on Tamara ning ta on 20-aastane. Ta on lõbus ja ettearvamatu ning lastele see meeldib, mulle ka. Kahjuks ta lahkub juuli lõpus, sest ta leping lõppeb ning ta õde pidi 2 nädalat tagasi sünnitama, kuid siiani vaevleb ning Mara tahab olla seal, kui beebi on sündimas või siis värskelt sündinud. Siis on meil siin tiimis veel Vivi, Saksamaalt. Tema tegevusteks siin on fitness. Seega mööduvad enamus ta päevad all tantsusaalis. Ta on väga tore, toetav ja konkreetne. Tema peiks on meie suur ülemus. Ehkki minu ja Jessie ülemus ta pole. Organiseerib ta kogu siinset tegevust, kas siis läbi Vivi või siis vahel ilmub ta ka ise kohale. HOTELLI BASSU Rudi, kelle tegelik nimi on Rüdiger Erik Rose. Naljakas, kas pole :) Tema teeb ka kõike spordiga seonduvat. Aga ta on oma vanuse kohta, (25) ikka suht kohtlane ja lapsik. Muidu ikka tore HOTELLI TEATER, KUS TOIMUVAD ÕHTUTI SHOWD Selline see tiim siin ongi siis. Sakslastega on väga raske. Ma pole eluski kohanud ebaviisakamaid inimesi kui nemad. Ei taha üldistada, et kõik sakslased on sellised, aga jah „aitäh“ ja „palun“ ei ole nende jaoks väga olulised sõnad. Imelik värk. Täna, esmaspäeval oli meil vaba päev. Käisime Starbeach rannas. Seal on nii mõnus. Põlesime ära nats. Sõitsime bussiga Maliasse. Ostsime show jaoks vajalikke asju. Mina vajasin musti tennasid ja käekella. Nüüd need asjad olemas. Olge tublid ja ma olen ka MINU TOAKAASLANE JESSIEMAY Sauhh, Kaili

22.juuni – püksid ja perse; 24.juuni-esmamuljed

Eelmisel korral kirjutasin, et saame järgmisel päeval kokku ühe mehega (Ralph), kes meile tööd lubas. Helistasime talle mitu mitu korda, kuid tundub, et tüüp lasi meid üle. Telefonitsi me teda igatahes kätte ei saanud. Kuid oh üllatust helises me kreeka number õhtul veelkord. Võõras number seekord. No võtsime siis vastu ja meeshääl kukkus seletama. Et leidis ühele meist töö!! Mare Blue Village hotellis, laste ja spordi animaatorina. Et mingu me järgmisee päeva hommikul ehk siis (22.juuni) sinna hotelli ja saage kokku Katjaga, kes on siinsete animaatorite pealik. Veel rääkis palgas ja, et elamine ning söök on tasuta. No üheltpoolt selge nagu, aga teiseltpoolt, kes meile helistas üldse? Siiani ei tea. Niisiis olime maailma suure valiku ees, et kuidas teha pükste ja perse ehk siis minu ja Monika lahutamine kõige valutumaks protsessiks?? Hmm...oleme siin ju selle kahe kuuga ikka väga kõvasti kokku kasvanud. Nagu komplekt, mis tuleb ja läheb kõikjale alati koos. Mõistsime, et ega see kerge olema saa! Noo,kammooon, meil olid isegi šampoonid, palsamid ühised rääkimata deodorandist või telefonist. Niisiis mõtlesime alguses oma peas ja siis mõtlesime koos ka. Kuna Monika plaanis niikuinii varem siit Kreekast lahkuda kui mina, siis tegime suhtkoht ühise otsuse, et mina võtan selle töö vastu ja Monika lahkub varem (mitte küll Eestisse). Ärkasime siis järgmisel päeval eluvara kell 8 hommikul ülesse ja tegime kiired söögid ja hakkasime seda hotelli siis taga otsima. Juhtnöörideks olime saanud, et kui Hersonissosest (õppisin lõpuks seda linna ime õigesti kirjutama :)) Malia poole minema hakata, siis kohe paremat kätt jääbki. Et mingu me taksoga, taksojuhid teavad. Kuna, aga taksosõit siin Kreetal pole just kõige odavam lõbu, siis läksime jala. No kõndisime, ikka kõndisime, kõndisime veeeeel. Umbes 30min kõndisime, siis helistasime, et pärida veidi täpsemaid koordinaate. Saime teada, et tuleb edasi liikuda. Ni kõndisime siis uuesti veel ja veel ja veel. Siis nägime, et mäe peal on mingi hotell. Läksime siis mäest üles ja nägime, et hotelli nimi oli Golden Village. Läksime alla tagasi ja küsisime ühe meela näoga kreeka bussijuhi käest. Ta ütles, et ikka siitsamast mäest üles peab minema ja siis kohe ongi. No oleks siis võinud küüti ka pakkuda, aga ei tegi vaid oma meelast nägu. No kõmpisime siis taas mäest üles. Päris kõrgele läksime ikka. Ja ega siin siis ei või ju teesid otse teha, ikka kurvilised. Noh igatahes jõudsime hotelli ja saime kokku hoopiski Anka’ga, mitte Katjaga (telefonitsi kaduma läinud). Selgitasime, et mina jään ja, et Monika tuli kaasa, kuna me oleme komplekt :). Anka näitas meile bassut ja rääkisime veel nats juttu. Saime teada, et hakkan ühes toas koos Jessie’ga elama, kes on pärit Inglismaalt. Me aga seletasime Ankale, et peame oma korteri asja korda ajama ja ma pean oma pagasi ära tooma. Veeresime siis mäest alla tagasi koju, meeletu kurbus hinges ja hinge taga ka veel. Et kuidas siis nüüd nii saab ikka, et ma kolin hotelli ja Monika veedab nädala üksi seal korteris. Ega vist väga ei saagi tegelikult. Tegime veel viimased arbuusi söömad ja käisime netis. Pakkisin kohvri, sheerisime pluuse. Ja nukrutsesime natuke, naersime ka ikka ja asusime taaskord sellele pikale teekonnale. Tegelikult võtab see aega vast mingi 45 minutit loivates ja kohvriga ning muidu vast 30 minutit. Seekord kella ei vaadanud lihtsalt asusime teele. Vedisin seda kohvrit mäest üles nii, et käed valusad ja kann ka muidugi. Registreerisin ennast hotelli STAFF liikmeks, sain toa võtme ja väike golfiauto vedas meid mäest üles mu uude tuppa. Jätsime Monikaga hüvasti ja auto viis ta taas alla tagasi. Kurb oli, aga juba homme plaanin talle õhtul külla minna, sest on ju Jaanipäev. Kus sa siis oled üksi Jaanipäeval? Muidgi pean ma kõigepealt vaatama, kuidas mu töögraafik on ja värkki. Niisiis elan pisikeses toas koos Jessie’ga. Toas sees on vannituba, seinakapp, konditsioneer, 2 voodit, 2 öökapilauda, 1 laud, 3 tooli. Sisse tulles olid Jessie asjad igalpool laiali, aga lubas koristada natuke. Vajaksin küll seda, sest tahaks ju ka oma asjad kappi panna. Puidust lagi on! See tekitab sellise vana maamaja tunde, missest, et väliselt on asi sellest kaugel. Oiii blin, teil pole aimugi tegelikult kus ma nüüd elan!?!?!!!! Mäe otsas elan, konkreetse mäe otsas. Natuke on veel mäe tipuni aega, aga praktiliselt mäe otsas. Mõtlesime kunagi Monikaga siia Kreetale tulles, et tahaks mäe otsa minna. Sai tehtud! Ma arvan, et kui ma siit kunagi lahkun, siis olen ma Sprindikanniga Mägedejumalannast Hirm. Tulen Eestisse ja võtan osa mäkketõusu motokrossist ning võidan neid masinaid kõiki :) Sellised suured plaanid siis ongi...Aga no ausalt, vaadake pildilt seda vaadet merele, kui kõrgel ma tegelikult merest olen. Hea, et mul mägede ega kõrgustega seotud foobiaid pole. No need teed siin hotelli territooriumil on ikka parajad seinad. Mu Isake Loodus siit raudselt rattaga üles ei läheks :P Järgmine asi, mis mind väga üllatas oli see, et kõik teised animaatorid peale minu ja Jessie on sakslased ning enamus kliendid on sakslased. Suuremjaolt toimub siin asi saksa keeles. Kas on tõesti aeg uus keel ära õppida? Tuleb nii välja vist. Aga õnneks nad ikka räägivad ka inglise keelt, küll oma saksa kurgu aktsendiga, aga siiski. Aga minult ootavad nad vaid inglise keelt. Seega saab kõva praktika olema, arvestades veel seda, et elan inglasest, 19 aastase, tütarlapsega koos, kes on tagatipuks veel baleriin. Aga samas kui mõelda, et olen laste animaator, siis väiksed lapsed oskavad vaid oma keelt, ehk siis saksa keelt. Seega peavad nad nüüd kehakeele ka ära õppima, sest mina saksa keelt ei räägi, veel :P Lapsed pidid tegelikult olema need kõikse paremad õpetajad, seega võtan kõik aga vastu. Mul nüüd varsti kaks tööpäeva seljataga. Vaja veel teha õhtune programm ja disko. Üleeile õhtul käisin vaatamas nende animaatorite õhtust showprogrammi, mis siis teisipäeviti peaks olema „Welcomeshow“. No ma ei tea, ilmselt on Koolitants mind selles suhtes ära rikkunud, et see, mis showd siin tehti, surus mu silmad kinni ja suu haigutama. Kaheksale taktile on tehtud vaid üks liigutus. Lava tühi. Mõnda tantsu või siis blayback’i tantsis vaid 3 inimest oma kaheksataktiliste liigutsutega. Mõtlesin, et mul oleks piinlik selles programmis tantsida, aga peale showd läksin ja patsutasin õlale ning ütlesin, et ei jõua ära oodata, millal saan ka lavale. Silmakirjalikkuse etalon, aga neile vast jäi mulje, et olen väga aktiivne ja hakkamist täis :P Päevaplaan näeb välja umbes selline, kuigi see varieerub olenevalt päevast natuke, et hommikut alustame backstage’i kontorist kell 9:30. Kui tahad süüa, siis pead seda tegema enne hommikust meetingut. Seal arutatakse päevaplaan läbi ja minnakse kõik koos aktiivse basseini äärde rahvale päevatutvustust tegema, kell 10:00. Kõigepealt käime ümber bassu ja tervitame rahvast. Siis üks tutvustab ja teised seisavad ning tutvustuste vahel tantsivad kindlat tantsu. Tutvustuse ajal ei ole lubatud päikseprille kanda ning me seisame näoga otse päiksesse. Mul on peale seda tutvustust selline silmavalu, et paha hakkab. Kõikidel teistel on pruunid silmad seega neil on lihtsam seal olla. Tutvustus lõppeb lastele mõeldud tantsuga, et siis koos lastega Kid’s Club’i edasi minna. Olenevalt päevast on seal erinevad tegevused. Eile oli spordipäev ja täna t-särkide värvimine. Homme peaks olema mingi pizza küpsetamine. See kestab kuni kella 12.00-ni. Seejärel tulevad kõik animaatorid kokku bassu äärde ja toimub Coctail Game, mis samuti erineb päevast päeva. Auhinnaks siis kokteil. Eile oli catwalk. Vahtkummist matid olid üksteise külge haagitult vee peale pandud. Inimesed pidid selle nn poodiumi lõpuni jooksma. Täna oli Crazy Animals (kandsin lõvikostüümi :P), mis kujutas endast basseinis silmad kinni seotud inimesi, kes tegid erinevaid loomahääli ning pidid leidma oma loomast paarilise siis. Homme peaks olema ming pallimäng. Seejärel lähme lõunale. Lõuna- ja õhtusöögi ajal peame einestama koos külalistega. Aga minul ja Jessie’l on seda raskem teha, kuna enamus inimesed on sakslased. Seega käime me ringi ja küsime inimestelt, kas nad inglise keelt räägivad. Söögid on maitsetud, aga väljanägemine on väga esteetiline ja hea. Panen alati soola ja pipart juurde.. Seejärel on meil teatri laval kas õhtuste dekoratsioonide valmistamine või siis mingite tantsude või showde harjutamine. Seejärel väike koosolek õhtu osas ja uuesti kella 15:00-st basseini äärne tutvustus. Siis taas olen ma lasteklubis, kus tegevused varieeruvad, kuni 18:00-ni. Seejärel on vaba aeg kuini kas laste diskoni, mis algab 20:00 või siis õhtuse showni, mille ettevalmistus algab 20:30. Ja show ise 21:30. Seejärel on kas täiskasvanutele mõeldud disko või siis vaba. Või siis tund aega järgmisteks showdeks harjutamine kuni kella 1-ni öösel isegi. Nüüd lõpetan Kails

20.juuni – Lootused ootused

Kaks päeva tagasi kuulsime kodu ukse taga vee solinat. Mõtlesime, et tulekahi on lahti ja tuletõrje kustutab seda. Kui hakkasime uksest välja minema, siis nägime hoopiski rõõmsat vanemat naisterahvast, kellel oli hari ühes käes ja voolava veega voolik teises käes. Tädi pesi trepikoda, ohtra veega. Näitas meile, et paneksime mingi kaltsu endale ukse alla, et muidu tungib vesi tuppa. No mõtlesime, et vahet pole, saabki tuba puhtaks :) Kui läksime trepist alla, siis meeletu ettevaatlikusega, sest muidu oleksime põrandapesu kose all end kasta saanud. Et siis taaskord, midagi uut Kreeka maailmast. Veel Kreeka maailmast niipalju, et nägime tänaval silti solaarium. Nagu tõsiselt räägite vää? Siin ja solaarium. Pole nagu rohkem sõnugi sellise asja kohta.. Reedel käisime Stalises, mis on siis linn Malia ja Hersonissose vahel, et vaadata olukorda seal. Kas on rohkem liikumist ja saab ehk sealt tööd. No kuna kõik on hetkel jalgpallimaailmas omadega, siis väga liikumist polnud. Aga siiski otsustasime sisse astuda ühte suurde hotelli ja küsida, ehk on miskit pakkuda. Monika küsis, aga receptioni inimesed said aru nagu me küsiks miskit animatsiooni kohta. Seega meie õnn :) Animaator Mimo tuli meiega siis kohtuma ja seletas, et neil ilmselt on vaja töötajaid, et tulgu me õhtul tagasi ja ta kutsub oma bossi hotelli ja siis saame tollega rääkida. Vahepeal käisime korra ka Malias, et kokku saada kahe eesti tüdrukuga, kellega koos seal restos töötasime ning gossipit kuulda :) Tee sinna oli meeletult pikk ja kuum. 40 kraadi ja päike lagipähe. Kohalejõudes selgus, et väga gossipit polegi. No sõitsime siis tagasi koju korra, et õhtul sinna hotelli tagasi minna. Kohtusime selle bossiga. See vend rääkis endale nii vaikselt põske, et mitte mõhkugi ei kuulnud, mis ta rääkis. Selgus, et hetkel pole animaatoreid vaja, aga tal on meile üks teine tööots pakkuda, millest me väga sotti ei saanud, kuid seisnes see mingite CD’de kopeerimises. Talt tuli veel küsimus, et kas me arvuteid oskame kasutada. Vastasime muidugi, et oskame, sama hästi kui oskame vene keelt :) Rääkis veel, et tal pidid olema kiired kirjutajad. No hästi, vahetasime numbreid ja tüüp lubas täna helistada, aga kõnet ootame siiani. Tundub, et see kreeklane lasi meid leebega üle. Aga hetkel veel on lootust, et ehk võtab homme ühendust, sest täna on ikkagi ju pühapäev. Ise mõtlesime veel, et mis siidiisid me siis kopima peame hakkama. Kas on tegu ränga piraatlusega ja tüübil on mingi muusikapood vms? Teine variant oli, et tegu on raudselt mingi pornotööstusega ja tegelt peame sinna hoopiski miskeid hääli peale tegema. Kolmas variant, mis meie meeletu fantaasia välja mõtles oli see, et tegu on lõdvestusmuusikaga ja peame ikkagi hääli tegema, siis merekohinat. Midagi sellist.... shhhhhhhhhhhfffhhhh :) No ei tea, eks siis ole näha..kui ikka on näha.. Animaator, Britta, Malia Beach Hotelist käis meil külas ja palusime, et ta küsiks ka oma bossi käest, kas on vabu töökohti. Ralphil on siin Kreekas 50 hotelli, kus on tema animaatorid, seega tundusid võimalused päris head olema. Helistasime Ralphile ja saame temaga homme kokku, et siis rääkida. Aga telefonis saime teada, et tal on kohe vaja vene ja ingliskeele oskusega animaatorit kuskile siinsamas Hersonissose hotellis. Aga eks paistab siis homme. Vene keelt me ju oskame oskame oskame oskame :) Nonii, see põserääkija helistas meile nüüd just 5 minutit tagasi ja rääkis, et võibolla tal on meile ikka miskit tööd, aga see selgub nädala jooksul. Ja hoiame ikka ühendust. No hoiame siis..:) Homme kohtume Ralphiga ja loodame sealt ka miskit head kuulda siis. Teie hoidke meile ikka pöialt ja varvast, sest seda läheb vaja :) K&M

14.juuni – Mu koduke on tilluke..

ALEXANDRA Suurim uudis on see, et Ungarist pärit tüdrukul, Alexandral, kes koos meiega restos töötas, on 34nr. jalg. Lastepoe kaup on temale kõige minevam :) Ka tema lahkus päev peale meie lahkumist sealt hotellist. Käis ja rääkis manageriga, et ilma meieta ta väga töötada ei taha, sest sealsed kreeka inimesed ei seleta asju jne. Öeldi, et mine. Läkski!! Hetkel peatub ta ka Herossonissoses. Saime temaga täna kokku ja tuli välja, et seal restos levivad jutud nagu mina ja Monika oleksime resto bosside kohta miskit klientide kuuldes halvasti ütelnud ja kliendid olevat käinud managerile kurtmas, et resto töötajad räägivad oma otsestest ülemustest halvasti. Me olevat seda veel teinud oma emakeeles ning eesti keelt kõnelev klient olevat siis see koputaja olnud. No esiteks, kui palju eesti kliente oli seal hotellis? Me kohtasime kuu aja jooksul 6 inimest. Teiseks, kas eestlase mentaliteet ikka on selline, et läheb mingi hotelli bossi juurde ja räägib,mida tema restos kuulis? Ning kolmandaks, meil polnud seal töötades aegagi, et üksteisega vestlust arendada. Seega kreeklastel on ikka suuremad suud kui meil ja veel suuremad ajud, mis genereerivad huvitavaid ideid, mis kahjuks pole vettpidavad. Ühesõnaga midaiganes nad ka välja ei mõtle, et oma enesetunnet parandada, meid see enam ei puuduta ning huvitagi. Ja nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Vahepeal tegelesime terve päeva omale elukoha otsimisega. Käisime vaatamas mõnda ja mõnes öeldi ära, et vabu tube pole jne. Kuni lõpuks kohtasime Leedust pärit tüdrukut, Ievat, kes töötas siin eelmisel aastal. Hetkel on ta lihtsalt puhkusel. Ta pakkus abi, et näitab, kus ta ise eelmisel aastal elas. No see koht oli OK, aga pliiti polnud ja sealsed toad olid tegelikult mõeldud vaid hollandlastele. Omanik oleks küll silma kinni pigistanud, et me natuke siiski eestlased oleme, aga siiski otsustasime veel edasi vaadata. Ta näitas meile ühte korterit, kus ta Moldovast pärit sõbranna, Maria, elas. See oli ikka väga ilus stuudio, kahe rõduga. Helistasime omanikule ja saime teada odava hinna ning kohtusime temaga kohe järgmisel päeval. Ta näitas meile tuba, kus on kööginurk, üks rõdu, suur vannituba, koos vanniga ja palju ruumi. Tee või tantsupidu. Ja nüüd me siin siis elamegi. Ise oleme hetkel küll rahul. Ostsime veel värviliste triipudega linad voodisse ja ka padjapüürid, et tuba lõbusam oleks. Muidugi oli ka vaja nõudepesu käsna ja tolmulappi. Oii blin, poleks ealeski arvanud, et üks lapike võib maksta 3 euri. Nagu 46 krooni sentidega. Vaatasime poest, et isegi jalanõude varutallad on odavamad. Lõpuks ostsime Spar kaupluse omatoodangu käsna, mis oli nats üle 1 euri. Eestist saab 10 eegu eest terve käsnaperekonna endale soetada. Aga nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Rõdelt on meil vaade mäele, mida ülevaltpoolt näeme ilusti ning altpoolt läbi ehituslikult pooleliolevate majade. Seega terve mägi :). Veel paistab meile peatänav ning seal olev Kinderland ning Vodafone telefonipood. Otse rõdelt alla vaadates on siin üks kuur, mille ees pargib Bulgaaria numbrimärgiga must BMW. Tekkis selline tavalise Eesti väikelinna tavaline tunne. Seal on ju ikka maja ees bemm ja väike kuurikene selle kõrval. Eiii, mitte paha pärast, vaid ikka kodutunde pärast, selline jutt. Koerad hauguvad ka ja lapsed mängivad ajuvabasid kreeka pallimänge. Siinne õhkkond on parem, kui see oli Malias. Inimesed on natuke reserveeritumad ja ei tülita sind igal tänavanurgal. Võime hetkevalikuga täitsa rahule jääda. Ja veel saime omale stuudio koos rõdega ning herilasepesaga. Mis pole just kõige rõõmsam. Küsisin emult nõu, et kuidas oleks kõige mõtekam nendest väikestest tegelastest vabaneda? Emu hellas vanaemale, aga too ei vastanud. Teine valik oli onu Jaak :), kes vastas kenasti telefonile ja andis paar nippi. Esimene variant oli, et pesa tuleb panna riidest kotti ja seejärel tümitada seda kotti kuni kõik seal sees olevad olevused on oma otsa leidnud. Kilekotist pidid need sindrid end läbi hammustama. Teine variant nägi ette, et paned sellele pesale tule otsa. Kuna see, asus õhukonditsioneeri boksi all, siis poleks see väga hea mõte ilmselt olnud. Plastmass oleks sulama hakanud ja võibolla oleksime pidanud pärast plekkima selle eest. Seega kasutasime esimest varianti. Ohh seda kiljumist ja paanikat, aga pannilabidaga tõmbasime pesa kotti ja plätuga tagusime, kuni tundus, et suminat enam ei kosta. Kolm herilast pääsesid põgenema. Kaks nendest saime hiljem plätuga kahjutuks teha, aga see üks on ikka veel kadunud. Algul arvasime, et ta läks mingit mansat kohale kutsuma, et meile siis üks null teha või siis üks üks, aga õnneks pole ta uuesti välja ilmunud. Seega pesa kahjutu ja me õnnelikumad. Ilmad on konstantselt ilusad nüüd olnud. Päeval 29 kraadi sooja ja sirav päike. Õhtuks küll läheb pilve, aga tavaliselt on hommikuks taas selge.. Ükstaspuha, kuhu maailma otsa sa ka ei lähe peamine on, et sa oskaksid vene keelt, siis oled omadega mäel ja kõik saavad sinust aru. Üsna paha hakkab. Arvasime, et kui Eestist siia tuleme, siis vene keele oskus ei oma suurt tähtsust. Aga nüüd nendes kohtades, kus oleme tööd otsimas käinud on esimene küsimus, et ouuhh you speak Russian as well? No ja nagu ausad Eestlased ikka vastame, et mudugi räägime vene keelt :P Ilma mingisuguste probleemideta. 7 aastat koolis seda ju õpitud :) Naljatilgad, siin kõik koos, sest tegelikult vene kliente polegi siin Herossonissoses nii palju. Pigem ruulivad seda kohta belglased, hollandlased ja sakslased.. Ükspäev tahtis mingi rendifirma meile hirmsasti rollerit pähe määrida. Kreeka mees peatus ja kutsus meid enda juurde ning rääkis, mis rollerid tal on jne. Kui me lõpuks ka midagi öelda saime, siis oli see see, et sorry, aga meil pole sõidulubasid, seega ei saa me midagi rentida. Tema tegi imestunud näo ja ütles, et milleks teile load. Et see pole mingi probleem. Lihtsalt sõidate aeglaselt. No selge siis, et kui puuduvad load ja sõidad aeglaselt, siis pole lube vajagi....KREEEEEEKAAAA...ALLLEEEAAAAA.. Siis veel selline tähelepanek, et kui sa oled vana kreeka naine ja sa ei kanna musta värvi riideid seljas, siis pole sa keegi. Sokkidest kuni jalutuskepini, isegi juuksekumm või olgu see loor peab olema must. McGuyver on ka ilmselt Kreetal, puhkusel Nüüd siis tuleb vaid töö leida. No nagu ma eelmises postituses ka mainisin, et nüüd saab vaid ülesmäge minna. Hetkel olemegi poole mäe peal tippu. Me ei anna alla ja aina ronime. Näiteks hetk tagasi värvisime Monika juuksed ilusti blondiks, et paremini tööd leida. Sellega liikusime umbes meetri võrra mäel edasi :) Arbuusid on võrratud!! Mägironivad, Kaili & Monika

4.juuni - Harjumine / 7.juuni -

4.juuni Juba ongi juunikene kätte jõudnud. Üsna ootamatult ning ega siin väga vahet pole mis päev või kuupäev on. Kõik on sama iga päev. Samad inimesed, samad tööd, sama päike, sama hotell, sama tänav, samad klubid jne. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Ei, hetkel veel küll mitte. Just hea on elada maailmas, kus mingi kuupäevaline number ei oma su elus vähematki tähtsust. Internett jukerdab meil siin viimasel ajal. Näiteks täna üritasin tund aega netti saada, tulutult. Ei tea, mis neil seal jampsib. Kahjuks pole ma pika patsiga IT-guru ka, kes oskaks asju parandada. Selle väikse erandiga, et pika patsiga olen ma juba küll. Tuka lõikasin vahepeal küll lühemaks, aga see oli ka ainuke juustekärbe, mida siiani teinud olen. Aaa, ei ei Monikal lõikasin ka vahepeal juuksed lühemaks. Tavaliste paberi kääridega. Tulemusega jäime rahule :) Nii suuri dushigeele ostamegi.Pärast ehitame pudelisse uue maailma :) Hotelli manager aga aina palkab tööjõudu juurde. Restorani töötajate ridadesse on lisandunud Alexandra 21.a., Ungarist ja Aurelia 20.a., Luxemburgist. Alexandra on töö juures Angela :) Noh nagu mina olen endiselt vahel Haidi ja Monika on häälduselt Munica :) Alexandra on hästi rõõmsameelne ja hakkaja tüdruk. Tuli mingi agentuuri kaudu siia tööle. Aurelia, aga teeb ülikooli praktikat. Ja ta 2 esimest päeva põhimõtteliselt nuttis hommikust õhtuni, kuna siinsed elamistingimused ei vastanud vabsee tema ootustele. Muidu õpib ta Pranrsusmaal ja elab ülikooli lähedal korteris. Arvata on, et kui on harjunud mugava eluga ja pole kunagi kuskil kasvõi telkimas käinud, siis selline Coco-Džambo ehmatab ära küll. Lisaks läks tal ka pagas kaduma, mille ta nüüdseks on küll tagasi saanud. Täna oli tal ka esimene tööpäev. Eks näis, kas ta jääb siia või mitte. 2 päeva tagasi mõtles ta vaid kojusõidu lennupileti peale. Veensime ta ikka ümber, et ta kasvõi prooviks, sest käed rüppes otsustada, et see töö ei ole sobiv, on ju ka ajulage. Nüüdseks lubas nädalalõpuni töötada ja siis otsustada. Sõber Manos, Molly Malone's baari omanik Võtsin ikka selle riski ja pesin pesu meie kohaliku Sofia pesumajas. Nojahh, Liisu, eks ta tõsi ole :) Mu kollased lühkarid polegi enam nii kollased ja 2 roosat pluusi on ka pigem sinakad. Milledest ühe vöö on kohe kindlasti sinine. Aga samas, oleksin läbiteinud nagu garderoobi vahetuse ja jällegi, asendatavaid asju ei viitsi taga nutta. Ühed rihmikud kipuvad ka katki minema kohe, aga ehk ongi need 4 aastat tagasi ostetud maailma head jalavarjud asendada mõnede uute pläffidega. Mitte, et ma palka oleks saanud veel :) Pingikunnid Nüüdseks on töö selge ja ei tundugi nii hull. Inimene ikka harjub tõesti kõigega. Ka keldris elamisega..Kohvrid oleme nüüdseks enamvähem lahtipakkinud. Aga sellegipoolest vedelevad need meil avatult põrandal. Me pole suuremad asjad koristusmutid, aga nii on meile kodune..Aga tööst veel niipalju, et päris selge veel kõik ei ole. Ikka tuleb ette üllatusi, mida ei oskaks ette kujutadagi, et teha tuleb. Eelmisel pühapäeval sain hommikul vara teada, et pühapäevad on soola- ja pipratooside täitmise päevad. Peale 3 nädalast töötamist siis. Paar päeva tagasi, kui olin kell 22:00 lõpetanud oma tööpäeva ja õhtusöögilauas istet võtnud tuli Suur Boss mu juurde ja ütles. „Kaili, windows!!“. Äää??? Küsisin, et mis aknad? Sain vastuseks, et restorani aknad. Noo?? Et nagu, mis nendega siis on?? Tuleb sulgeda!!! Ahsoo, ja sedagi sain teada peale 3 ja poole nädalast töötamist, et igal õhtul tuleb oma osakonna aknad ilusti sulgeda. Väga ,meeldiv teadmine :) 7.juuni Eile sai meil kuu aega tööle asumisest. Täna nägin unes, et ma mädanen seestpoolt. Karoliine ja Monika üritasid mind artsideni toimetada, aga see ei õnnestunud kuidagi. No ja siis pidin ärkama, jube raske oli. Võtsin duši ja panin oma uniformi selga ning läksin unisena tööle. Sealt saime esimese asjana käsu minna manageri jutule. Läksime siis. Ootasime receptionis mingi 10minutit ning siis kutsus manager meid oma kontorisse. Kuid mitte päris. Ta peatus oma kontori ukse taga ja rääkis seal meiega. Ütles, et minge account officisse võtke oma raha ning pakkige asjad ja te olete vallandatud. Et te ei lähe ise minema vaid ma vallandan teid. (inglise keeles kõlab see paremini..you are not leaving, you are fired!!). Malia 2010, Pauli kingitus meile See väike munapeast türann tahtis, et viimane sõna jääks temale. Ma suutsin šokiseisundis küsida, et kas ta saaks meile seletada, mida me valesti tegime, et miks nagu? Tüüp kogeles hetke ja mõtles kohapeal välja sellise asja, et meie käitumine (behaviour) restoranis oli jätnud soovida ja töötajate vahelised suhted polevat ka kiita. No omast arust saime me kõikidega seal hästi läbi. Isegu umbkeelsetest nõudepesijatest saime aru. Veel näitas ta näpuga Monika peala ja ütles, et eriti sinu käitumine jättis soovida. Kuigi tegelikult olen alati mina see olnud, kes miskit plõksib, kui ei meeldi ja olukord on ülekohtune. Edasine käitumine manageri poolt oli, et ta ütles thank you ja sulges oma suurepärase kontori ukse seestpoolt. Me jäime väga nõutult ukse taha seisma. Mul kiskus isegi pisara välja sellise ülekohtu pärast, et paha hakkas. Tegelik asi oli hoopiski selles nagu me hiljem restorani ühe bossi käest kuulsime, et me käisime kaks korda raha küsimas. Kord ta helistas restosse ja palus bossidel meie käest küsida, kas me jääme sellise summa eest siia või mitte. Meie vastus oli, et kui me saame raha, siis otsustame, kas lahkume või mitte. Nagu siis nüüdseks selgus oli see vale vastus. Õige vastus oleks olnud, et jääme. Aga see munapea ütles, et meie käitumine oli olnud halb. No vähemalt meile jääb teadmine, et me olime head kiired töötajad. Ning nüüd on neil kõigil seal endil konkreetne sitakord kaelas, sest töötajad peavad tegema 12-st tunniseid vahetusi 8 tunniste asemel. Ja vaevalt, et puhkepäeva paistab. Lisaks lahkub homme ka Aurelie, kes tuli kooli kaudu Luxemburist ja ka Alexandra Ungarist plaanib lahkuda, kuna me lahkume. Sest tema jaoks muutus kogu see õhkkond väga ebameeldivaks. Seega 4 töötajat vähem ühe hetkega. No ma ei tea, kas kogu see asi oli ikka seda väärt. Maru ülekohtune teema. Ühesõnaga löristasime nutta natuke kogu selle šoki ja ülekohtu tõttu. Läksime võtsime oma raha, käisime restos hüvasti jätmas (kuigi tundus, et kõik teadsid juba ammu ja ei hoolinud sellest teemast väga), sõime seal veel korra mingit imelikku herne või oa suppi (nagu vastlad), pakkisime tunniga asjad. Käisime tiiru veel Malias, jõime kohvikus suurest tassist kodust kohvi, nägime Malia sõpru ja jätsime põgusalt hüvasti. Istusime bussi peale sõitsime 10-ne minutiga Herossonissosesse. Rentisime esialgu kaheks ööks hotellis toa. Homme läheme tööd otsima ja vaatame ka kuuks ajaks apartmente. Nüüd saab kõik ju vaid paremaks minna, eksju onju eksju!!! Me nagu tunneme kuidagi vabamalt enam, pole seda hotelli ranget valvet peal. Hetkel trimpame veini, et uus elu tuleb ju sisse õnnistada või mis? Rõde Muideks see hotell, kus oleme ja see tuba. Hmm, siin on rõde, mis on sama suur või natuke suurem kui oli meie Coco-Džambo kelderelamu tuba. Uskumatu!! Ja mu meelest on see tuba ka väiksem kui see rõde. Tõesti nüüd saab vaid ülesmäge minna.. :D No jaa tõesti kuu aega tööd on meile kasvatanud sellised käe ja selja lihased, et isegi Ott Kiivikas kahvatuks. Või nohh vähemasti ütlesks: „Ooo tüdrukud, teil on potensiaali!!“. Kuu aega jõusaali taldrikute ja klaaside tassimise näol. Aga siin Kreeta maailmas on hoopiski Kung Fu ja Taekwondo popid. Seega tundub, et oleme vale ala valinud, et siin kuskile jõuda :D Soovime siis kõik koos meile edu ja õnne ning kui kuskil sulg aken, siis kuskil peab avanema uks või vähemasti uus aken.. Uute postitusteni.. Kaili ja Monika