Sõitsime Anek Lines (eesti keeles siis Kena Liin :P) praamiga Kriti II terve öö. Naljakas on see, et praamis oli lennukituba, kus olid lennukiistmed täpselt nii seatud nagu seda on lennukis. Kuna me ei võtnud endale kajutit, siis ööbisime taaskord nagu lennukis või siis nagu lennujaamas. Minul seega 4-s öö ilma normaalse voodita. Paadi peal tegime ka väikse õhtusöögi. Kuid selgus, et see väike võiku meid siiski ei toitnud ja võtsime veel ühed :D. Nagu ikka suure söömaga eesti naised või nii :D. Algul mõtlesime, et tegu on mingi pisikese praamihakatisega. No nagu Hiiumaa ja mandri vahet sõidab, aga tuli välja, et ikka 7 korrust. Viimasel neist asus ka välibassu. Kahju, et vett veel sees polnud, muidu oleks kindlasti väikse sulpsu teinud.
Kuid tegelt ei kujuta ette, kuidas need väikesed albaania kodanikud endiga siis hakkama oleks saanud, kui kaks kõige valgema naha ja blondide juustega tšikki bikiinides basseini äärde ilmuksid :D (Tegelikult oleks natuke külm ka olnud).
Paat liikus ja see Ateena tundus ikka hiiglaslik. Need linnatuled ei lõppenud ega lõppenud. Aa seda tahtsin ka veel rääida kreeka naistest, et nii palju make up-i kui nemad kasutavad pole ma küll ühegi teise rahvuse naisterahva näol kohanud. Kui neile kuklasse väike obadus anda, siis kukuks meigi-mask neil lihtsalt eest ära. Ja teiseks võrdluseks, et mina saaksin umbes 15 õhtumeiki teha endale selle kogusega, mida nemad üheks korraks kasutavad ning siis jääks ka natuke üle..
Lennuistmetele tegime mõnusa pesa (nii mõnusa kui võimalik) ja magasime nats. Ärkasime pool 5 hommikul, et väike dušš võtta, sest mine tea kuna jälle dušši näeb. See oli küll mõnus hetk.
Väljusime paadist ja otsisime bussijaama, et Maliasse sõita. Aga enne kui bussika leidsime jõudis üks kreeka kutt meid peatada ja ütelda valjult üle tänava:„WELCOME TO MY COUNTRY!!!“.
Nii naerma ajas. Hommikul kell 6:00 näeb tüüp tänaval kahte blondi ja peab oma müügiputkast väljuma ja lahkelt tervitama. Igatahes juhatas ta meile bussijaama kätte. Bussisõit kestis mingi 45min. Kui Maliasse jõudsime olid kõik kohad veel kinni. Ränk primaarne vajadus oli ennast kergendada, kuid minna polnud kuskile. Mõtlesime, et davaika-jamaika otsime siis ööbimise. Leidsime ühe hosteli ja küsisime sealt, kas siin saab öömaja. Vastati, et oiiii oiiii vara veel. Hooaeg algab alles mai alguses ning seda Islandi vulkaani tegevusega seoses. Aga, et neil on sõber, kellel on apartmente üürida. Helistatigi tüübile, kes meile autoga järgi tuli ja oma renditavate hoonete juurde sõidutas. Iseenesest oli tegu väga kena apartmendiga, kuid sissemaksuks tahtis ta 800 euri. Noo, pidime kahjuks loobuma.
Asusime uute otsingutele. Vahepeal tegime peatuse ühe supermarketi parklas, et Monika kohvri rattaid remontida. Nimelt lõikasime rataste ümbert minu veiniavaja noaga (ma teadsin, et sellest on ka muul viisil ükspäev kasu :P) need kummist osad ära, sest need olid tal juba Berliinis lõhkenud. Vedimine muutus 35x kergemaks kohe. McGuyverid koos-hoos! :) Supermarketi ühelt müüjatädilt saime veel teada, et tasub liikuda mere poole, et seal on apartmente küllaga. Hakkasime siis kergel sammul astuma. Vahepeal täpsustasime ühe briti kuti käest üle, et kus ikka parem üürimine oleks. Juhatas uut teed. Mõne aja pärast tegime peatuse mingi Banana Club’i ees, et puhata. Selleks ajaks olime otsinud juba 1tund ja 20min.
Äkki peatus meie ees kollane Fiat. Autos istusid vanem meesterahvas ja üks päevitunud naisterahvas ka. Kõlas küsimus, et mida me otsime? Rääkisime loo ära ja onkel rõõmsalt, et temal on tube üürida, 150 euri nädal. Me ikka rääkisime, et pole sellist raha ja värkki. Sõitis minema. Tegelikult pööras hoopis auto ringi ja tuli uuesti ütlema, et tal on baar, et tulgu me pärast läbi kui ümber mõtleme või nii. Sõitis minema. Hetke pärast oli tüüp uuesti platsis sellesamase kollase bat-mobiiliga, et davai ta viskab meid oma baari ära ja arutaks asja. Olime nõus. Viskasime kohvrid pagassi, mis siis enam kinni ei käinud. Monika istus taga ja hoidis oma kümne pisikese sõrmega me kohvreid paigal, et need ikka autos püsiksid. Teades kuidas kreeklased autoga sõidavad (Ateena kesklinnas näiteks 130 km/h ise samal ajal telefoniga rääkides ja suitsu pahvides), siis võib arvata, et Monika biitseps sai päris hea koormuse :). Baaris hakkasime siis arutama. Tüüp rentis meile ühe oma tubadest 100euriga nädal, mis teeb päevas näkku u 7 euri, mis on väga odav. Lisaks pakkus ta meile tööd. Tal siin Indie&Rock bar. Lisaks basseini ääres olev Pool Bar Crazy. Kuid nagu TopShop reklaamib, siis see ei ole veel kõik :). Baaride kompleksi kuulub veel Electra Crazy Bar ja ka Internet Cafe.(Väga õudsad nimed peaks mainima..aga nimi ei pidavat baari rikkuma)
Seega võiks ütelda, et leidsime endale elamise ja töö 1h 30min (mitte, et see mingi võistlus oleks olnud). Ise ei kurda, aga samas ei usu ka :) Või sees!! Kahjuks bassu pole veel vett täis, sest tõesti kõik baarid ja kohvikud pidid avatama alles 3. mail, nädala pärast. Meie asume ka tööle alles nädala pärast. Seega puhkame veel 7 päeva siin. Mandariinid maitsevad paremini kui kunagi varem ja see merevaatega rõdu, mis meil on ei küsi ka kurtmist.
Väga pro..päfkad seljas ja päike tulgu meie peale nüüd :)
Muidu praadisime vahepeal siin mune, aga munad olid meie super külmikus ära külmunud. Seega tulid koorte seest välja põhimõtteliselt külmunud muna känkrad. Nalja kui palju :)
Nädala pärast hakkame siis vaatama kuhu edasi kolime..
Palmid, meri, tuul, Päike, Kaili, Monika.
Sõitsime Anek Lines (eesti keeles siis Kena Liin :P) praamiga Kriti II terve öö. Naljakas on see, et praamis oli lennukituba, kus olid lennukiistmed täpselt nii seatud nagu seda on lennukis. Kuna me ei võtnud endale kajutit, siis ööbisime taaskord nagu lennukis või siis nagu lennujaamas. Minul seega 4-s öö ilma normaalse voodita. Paadi peal tegime ka väikse õhtusöögi. Kuid selgus, et see väike võiku meid siiski ei toitnud ja võtsime veel ühed :D. Nagu ikka suure söömaga eesti naised või nii :D. Algul mõtlesime, et tegu on mingi pisikese praamihakatisega. No nagu Hiiumaa ja mandri vahet sõidab, aga tuli välja, et ikka 7 korrust. Viimasel neist asus ka välibassu. Kahju, et vett veel sees polnud, muidu oleks kindlasti väikse sulpsu teinud.
Kuid tegelt ei kujuta ette, kuidas need väikesed albaania kodanikud endiga siis hakkama oleks saanud, kui kaks kõige valgema naha ja blondide juustega tšikki bikiinides basseini äärde ilmuksid :D (Tegelikult oleks natuke külm ka olnud).
Paat liikus ja see Ateena tundus ikka hiiglaslik. Need linnatuled ei lõppenud ega lõppenud. Aa seda tahtsin ka veel rääida kreeka naistest, et nii palju make up-i kui nemad kasutavad pole ma küll ühegi teise rahvuse naisterahva näol kohanud. Kui neile kuklasse väike obadus anda, siis kukuks meigi-mask neil lihtsalt eest ära. Ja teiseks võrdluseks, et mina saaksin umbes 15 õhtumeiki teha endale selle kogusega, mida nemad üheks korraks kasutavad ning siis jääks ka natuke üle..
Lennuistmetele tegime mõnusa pesa (nii mõnusa kui võimalik) ja magasime nats. Ärkasime pool 5 hommikul, et väike dušš võtta, sest mine tea kuna jälle dušši näeb. See oli küll mõnus hetk.
Väljusime paadist ja otsisime bussijaama, et Maliasse sõita. Aga enne kui bussika leidsime jõudis üks kreeka kutt meid peatada ja ütelda valjult üle tänava:„WELCOME TO MY COUNTRY!!!“.
Nii naerma ajas. Hommikul kell 6:00 näeb tüüp tänaval kahte blondi ja peab oma müügiputkast väljuma ja lahkelt tervitama. Igatahes juhatas ta meile bussijaama kätte. Bussisõit kestis mingi 45min. Kui Maliasse jõudsime olid kõik kohad veel kinni. Ränk primaarne vajadus oli ennast kergendada, kuid minna polnud kuskile. Mõtlesime, et davaika-jamaika otsime siis ööbimise. Leidsime ühe hosteli ja küsisime sealt, kas siin saab öömaja. Vastati, et oiiii oiiii vara veel. Hooaeg algab alles mai alguses ning seda Islandi vulkaani tegevusega seoses. Aga, et neil on sõber, kellel on apartmente üürida. Helistatigi tüübile, kes meile autoga järgi tuli ja oma renditavate hoonete juurde sõidutas. Iseenesest oli tegu väga kena apartmendiga, kuid sissemaksuks tahtis ta 800 euri. Noo, pidime kahjuks loobuma.
Asusime uute otsingutele. Vahepeal tegime peatuse ühe supermarketi parklas, et Monika kohvri rattaid remontida. Nimelt lõikasime rataste ümbert minu veiniavaja noaga (ma teadsin, et sellest on ka muul viisil ükspäev kasu :P) need kummist osad ära, sest need olid tal juba Berliinis lõhkenud. Vedimine muutus 35x kergemaks kohe. McGuyverid koos-hoos! :) Supermarketi ühelt müüjatädilt saime veel teada, et tasub liikuda mere poole, et seal on apartmente küllaga. Hakkasime siis kergel sammul astuma. Vahepeal täpsustasime ühe briti kuti käest üle, et kus ikka parem üürimine oleks. Juhatas uut teed. Mõne aja pärast tegime peatuse mingi Banana Club’i ees, et puhata. Selleks ajaks olime otsinud juba 1tund ja 20min.
Äkki peatus meie ees kollane Fiat. Autos istusid vanem meesterahvas ja üks päevitunud naisterahvas ka. Kõlas küsimus, et mida me otsime? Rääkisime loo ära ja onkel rõõmsalt, et temal on tube üürida, 150 euri nädal. Me ikka rääkisime, et pole sellist raha ja värkki. Sõitis minema. Tegelikult pööras hoopis auto ringi ja tuli uuesti ütlema, et tal on baar, et tulgu me pärast läbi kui ümber mõtleme või nii. Sõitis minema. Hetke pärast oli tüüp uuesti platsis sellesamase kollase bat-mobiiliga, et davai ta viskab meid oma baari ära ja arutaks asja. Olime nõus. Viskasime kohvrid pagassi, mis siis enam kinni ei käinud. Monika istus taga ja hoidis oma kümne pisikese sõrmega me kohvreid paigal, et need ikka autos püsiksid. Teades kuidas kreeklased autoga sõidavad (Ateena kesklinnas näiteks 130 km/h ise samal ajal telefoniga rääkides ja suitsu pahvides), siis võib arvata, et Monika biitseps sai päris hea koormuse :). Baaris hakkasime siis arutama. Tüüp rentis meile ühe oma tubadest 100euriga nädal, mis teeb päevas näkku u 7 euri, mis on väga odav. Lisaks pakkus ta meile tööd. Tal siin Indie&Rock bar. Lisaks basseini ääres olev Pool Bar Crazy. Kuid nagu TopShop reklaamib, siis see ei ole veel kõik :). Baaride kompleksi kuulub veel Electra Crazy Bar ja ka Internet Cafe.(Väga õudsad nimed peaks mainima..aga nimi ei pidavat baari rikkuma)
Seega võiks ütelda, et leidsime endale elamise ja töö 1h 30min (mitte, et see mingi võistlus oleks olnud). Ise ei kurda, aga samas ei usu ka :) Või sees!! Kahjuks bassu pole veel vett täis, sest tõesti kõik baarid ja kohvikud pidid avatama alles 3. mail, nädala pärast. Meie asume ka tööle alles nädala pärast. Seega puhkame veel 7 päeva siin. Mandariinid maitsevad paremini kui kunagi varem ja see merevaatega rõdu, mis meil on ei küsi ka kurtmist.
Väga pro..päfkad seljas ja päike tulgu meie peale nüüd :)
Muidu praadisime vahepeal siin mune, aga munad olid meie super külmikus ära külmunud. Seega tulid koorte seest välja põhimõtteliselt külmunud muna känkrad. Nalja kui palju :)
Nädala pärast hakkame siis vaatama kuhu edasi kolime..
Palmid, meri, tuul, Päike, Kaili, Monika.
No näed kui tore, et siis lõpuks kohal ja kõik bro:)
ReplyDeleteKas jääte siis selle vanamehe juurde tööle või otsite veel mingeid võimalusi?
Hoia kõva;)
tund ja pool on kyll rekord;)
ReplyDeletesee muna näeb kül üpris imelik välja... :P
ReplyDeletekuule, aga te ju suht õnneseened seal tundub. mõni ikka otsib ja otsib... ja ikka ei leia... ja teie... võta näpust, istute maha ja kõik jookseb teile sülle :D... mul on ainult hea meel. ja loodan ka, et väike "abipakk" jõudis ka kohale ;)
meil siin ainult vihma sajab ja päikest ei kuskil. nii kui tahtsime katsiga rõdele päikest võtma minna, siis otsustas ilm ära keerata... no nagu ikka see meie ilm siin on... aga vähemalt on soe :)
musid kallid!