19.juuli – seiklusjutte maalt ja merelt

Olen Kreetal olnud, nädala pärast, kolm kuud. Täitsa huvitav kogemus. Kuumus polegi enam nii kuum. Päevasel ajal on vilus ligi 40 kraadi. Ja tõesti, peale päikseloojangut tunnen sellist kergendust, sest riided ei ole mu seljas enam märjad :D Ega ei saa nii, et see blogi tuleb ilma toidujututa.. :P Hotelli toit sakib sajaga. Pole vahet, kas sööd kana, siga, kalkunit, lammast või looma, kõik on ühe maitsega. Ainult kala mõistavad nad teha, aga sellel on ka konks. Filee peaks olema ju ilma luudeta, aga miskipärast leian ma alatihti väikse kalaluu oma kalakese seest. Ja see ei sobi mulle. Puuviljades olen ka pettunud. Õnu nad impordivad kuskilt, seega suht poola õunad on siin. Arbuus on võrratu, aga nektariinid ja virsikud pole üldse nii mahlased kui nad peaksid olema. Näiteks türgi omadega ei anna võrreldagi. Apelsinidest ei tea ma suurt miskit, aga inimesed kiidavad :) Seletan nüüd natuke asja. Siin on siis animaatoritest sakslased, kes töötavad „12 FLY“ firma jaoks, siis on punt inimesi, kes töötavad „Necermanni“ heaks, olgu siis Belgia Necermann, Saksa Necermann või Tšehhi Necermann. Kaks poola tüdrukut töötavad Itaka firmale ja meie Jessiega töötame hotelli heaks. Kõik peaksime olema justkui üks suur meeskond, kuhu kuulub 13 inimest, aga aga aga...Necremann ei taha teha koostööd 12Fly-ga, seega on moodustunud justkui kaks teami. Kohati on päris raske, sest mõttetuid vaidlusi ja suuri argumenteerimisi tuleb ette ikka igapäevaselt. Kes arvab, et oleme kõik üks tiim ja kes arvab, et ei ole. Meie Jessiega ja Itaka tüdrukud teeme koostööd 12Flyga. See tähendab, et teeme nende programmi ja ka õhtuseid showsid. Belglased on kahevahel. Teevad kaasa, siis kui tahavad. Tšehhidel on üldse kahtlased teemad. Kuna meil hotellis tšehhe pole, siis kaks tšikki põhimõtteliselt puhkavad siin juba teist nädalat järjest, aga kuna nende kompanii neid siia saatis ning nood on rahul sellega, et tüdrukutel tööd pole, siis miks ka mitte. Saksa Necermann keeldub , meiega koos töötamast. Seega päris keerulised lood siin. Kes mida tegema peab ja kui palju on väga segane. Hotelli manager teab, et kõik on üks suur perekond ja töö sujub edukalt, aga telgitagustes on hoopiski teised lood. Eriti keeruliseks ajab asja see, et pea animaator Anka on sakslane ja töötab 12Fly heaks. Seega peaksid kõik justkui temale alluma, aga kahjuks nii see ikka pole.. Minu 19 aastane on ikka 19 aastane. Kohati tundub, et tegu on vägagi täiskasvanud inimesega, kuid pahatihti lööb välja lapsikuse ja piirituse noot, mis alatihti on vägagi häiriv. Või ma ei tea võibolla tuleneb see ka sellest, et oleme siiski erinevatest riikidest pärit ning kultuuriline ning ajalooline erinevus lööb liigagi selgesti välja. Jessie, lihtsalt armastab oma nina kõikjale toppida, olla kõigega seotud ning haaratud igast pisimast asjast siin hotellis, mis puudutab inglasi. Näiteks täna (15.juuli) toppis ta oma nina ja ka ülejäänud oma ihuosad võõraste/külaliste lastekasvatusse. Minu mentaliteet ütleb, et see, kuidas keegi oma lapsi kasvatab pole vabsee mu asi. Tema mentaliteet aga ütleb, et kui sa näed, et sinu arvates kasvatab/kohtleb keegi OMA lapsi valesti, siis mine ja õpeta. Eks need britid ole suure suuga ja vahel veel suuremagagi, kui elaski oskaks ette kujutada, kuid kuskilt peaks siiski piirid minema. Ei hakka kogu seda kremplit siin ümber jutustama, liiga keeruliseks läheks kogu see blogi maailm. Terve see nädal oleme harjutanud Pony Express show jaoks. Täna, pühapäeval oli see see kauaoodatud show. Põhimõtteliselt on tegu ühe suure näitemänguga. Minu ja ka Jessie osa oli mängida cowboy’d. Mehi siis nagu. Me arvame, et meie meeskonnas on mõni teine inimene palju rohkem mehe olekuga kui me. Katsu sa oma ruudulise triiksärgi sees oma vorme varjata, onju! Seega jah, mulle väga ei istunud see roll. Aga tehtud see sai, olenemata sellest, et ¾ kogu tunni ajasest showst istusin ma heinapaki otsas. Mis mind, aga väga ebameeldivalt häiris oli lõpuosa, kui nimetati nimesid, kes siis selles Pony Expressis kaasa tegid. Ja minu kord oli ette astuda ning sain omale poola nime Ola. WTF?? Kuna tegu on enamvähem tantsuga, siis mõtlesin, et astun veelkord ette ja saan endale õige nime, kuid ainuke asi, mis kõlaritest kostus oli vaikus. No ma ei tea, mu nimi ei ole ju mingi raketiteadus, arvestades seda, et olen siin nüüd töötanud neli nädalat ehk siis 1 kuu. Natuke hakkas paha küll.. Hetkeseisuga ei salli ma hommikusi ja pärastlõunaseid teadaandeid (vast on ikka selline sõna eesti keeles), basseini ääres. Rivistume kogu tiimiga end üles, tantsime ning kõigepealt räägib sakslane sakasa keeles, siis Jessie või mina inglise keele, poolakas poola keeles ja belglane pratsuse keeles. Nüüd kuidas teile tundub, kas see on ikka õiglane, et eestlane peab teadvustama inglise keeles, kui kõik teised saavad rääkida vabalt omas keeles. Mu meelet see ei ole väga õiglane :) Tavaliselt teen megalühidalt ja ilma naljata, et asi kiiremini lõpule saada. Mikrofoni ma oskan hoida, Koolitantsu kogemustest, aga see, et pead teadvustama briti külalistele midagi nenede keeles koleda aktsendiga ja ilmselt ka vigadega on ikka kole küll..Eks nad saavad ikka aru mu keelest, aga nohh asi on põhimõttes, et kui meil on tiimis nüüdseks kaks inglast, siis miks teha asi koledaks. Ahjaa, tiimis kaks inglast tähendab seda, et sakslane Rudi saadeti Nana Beach hotelli tööle ja sealt tuli meile asemele Fyo, kes on pärit Inglismaalt, kuid räägib puhtalt saksa, prantsuse ja ka hispaania keelt lisaks siis inglise keelele. Vene keelt tonkab ka nats. Aga ta läheb 12 päeva pärast koju tagasi, sest ta leping lõppeb. Siis on meil vaid naistetiim. Ei taha mõeldagi kui palju ma pean hakkama meeste osi mängima showdes.. Paar päeva tagasi tahtis üks inglise perekod mu peale kaebekirja kirjutada, kuna mul polnud aega nende lapse t-särgile laineriga jooni tõmmata. Tegi ära ühe külje, kuid selleks, et teist külge teha peab esimene olema kuiv. No ja andke andeks, polnud nagu minu võimuses või nii seda kiiremini kuivatada. Ma tõesti ei saa aru, kuidas inimsed mõtlevad. Nagu tulen puhkusele ja kukun kaebama. Milleks, kellele?? Kui ma olen puhkusel, siis ei läheks mulle selline asi kordagi. Küsiks laineri ja teeks ise need jooned sinna neetud särgile. Aga see on ausalt hämmastav, kui paljud viitsivad kaebekirju kirjutada, olles puhkusel. Häiriv faktor on see, et kõik mu värvilised riided polegi enam nii värvilised. Pigem tuhmid.Päiksest ja klooriveest. Juhtub ju alatihti, et teen teadvustust bassu ääres ja mõni tiimikaaslane või klient arvab, et on maru naljakas, kui mõni animaator basseini lükata. Enamasti ongi naljakas, sest on ju nii kuum ja tegelikult pole animaatoritel lubatud bassus ujuda. Seega on see vahel kergendus kuumale ja ka magus keelatud vilja maitsta. Aga see kloor rikub riideid silmnähtavalt ja ka jalanõusid. Seega tulen tagasi pooltühja kohvriga :) Ei hakka küll mingeid pooletoobiseid riideid tagasi vedama. Rõõmustav uudis on see, et mu kojusõidupilet makstakse mulle välja. Aga jahh see juhtub alles oktoobri lõpus arvatavasti või novembris. Sakslased on endiselt maailma ebaviisakam rahvus, keda siiani kohanud olen. Pole lihtsalt sõnu. Seepärast ei kirjuta ka pikemalt :) Homme on vaba päev. Üks briti perekod kutsus meid Jessiega akvaariumisse. Või ma ei tea mis selle asja nimi on. Aga eks kirjutan kui käinud olen. Ja siis on muidugi rannatamine. Ei jõua juba ära oodata. Nüüd käidud seal kalasjanduses. Midagi ssurt ja fenomenaalset polnud. Panen mõned paremad pildid ka üles. Maduusid on võrratud ja tore oli haid kohata. Ja kaheksajalg oli ka kaunis. Kuid kala on ikka kala! :D Soojad tervitused kõigile kodumaale, nautige ilmu, mis teil on ja nautige ka ennast :) Kails

12.juuli – Nii see eluke siin veereb

MINU KODU Kui ma kunagi kirjutasin totakatest päevitusrantidest, siis nüüdseks on asi väljunud kontrolli alt. Olen endale kahe ja poole nädalaga korralikud varbavaheplätud jalga päevitanud, rääkimata lühikeste pükste rantidest ja sokirantidest ning varrukarantidest. Seega olen ise üks paras RANT! :D ÜKS HOMMIK MEIL VIHMUTAS Nüüdseks olen siis siin hotellis nö elanud 2 ja pool nädalat. On olnud kurbi, õnnelikke, vihaseid ja väga rõõmsaid hetki. Olen alati rõõmus kui söögiaeg kätte jõuab, sest süüa mulle ju meeldib. Kuigi need söögid siin on ikka väga maitsetud ja üheülbalised. Aga arbuus ja väiksed korvikesed, mis on täidetud kohupiima taolise massiga maitsevad küll hästi. Sellel hotellil on oma väike poeke, kus kõik asjad on töötajatele 20% odavamad ning vesi 50% odavam. Mis on ju täitsa OK! Lisaks on meil võimalik baarist terve päeva jooksul saada karastusjooke. Kuigi täna kirjutasime Jessie’ga oma lepingutele alla ja seal seisis, et meil on päeva jooksul ette nähtud 4 karastusjooki ja 2 alkohoolset jooki. No ma ei tea...ma arvan, et see, kes selle lepingu kirjutas ei teadnud ka. Sellessuhtes, et kui siin vaid 4 topsikut vett päevas juua, siis ma oleksin juba ammu kutu. Seega iga kord kui lastega oma programmi alustame, siis käime baarist läbi ja joome seal miskit, et neil ja ka meil veetustust (üks lemmiksõnadest eesti keele sõnavaras) ei tekiks. Oooo ja mis siin hotellis veel on? Laste paradiis (loe: animaatorite paradiis) :) :) :) Jahh kogu päeva vältel saavad lastega pered või siis lapsed ise sealt tellida rämpstoitu - suhkruvatt, hamburger, hot-dog, jäätis (täpselt nagu McDonalds’i oma), popcorn ja veel palju muud. Seega lastega külastame seda kohta tihti :) SAKSA JALKAHULLUD Nüüd räägiks natuke inimestest mu ümber. Kuskilt eelmistest blogidest imbus juba teile infot, et jagan tuba Inglismaalt pärit Jessie’ga. Tema areaa on sprodiga seotud tegevused. No tegelikult ta päris nimi on Jessiemay. Ta on väga tore ja mul on hea meel, et just temaga ühte tuppa sain. Olgugi, et ta vahel võtab igasugu probleeme liiga isiklikult jne. Tegemist on hea inimesega. Ta on 19 aastane, pikka kasvu ja sale. Kuigi korda ta ei hoia ei tee ma sellest suurt numbrit, sest kui aus olla, siis pole ka mul aega, et korda hoida. Seega oleme mõlemad suht põssad :) Inglismaal tegeleb ta tantsimisega, baleriin. Me Jessiega oleme ühest firmast, mille nimi peaks olema SOS ning meilon ühine boss Ibo, keda me täna esimest korda ka reaalselt nägime. Jessie on siin olnud juba 6 nädalat :) HOTELLI TENNISE JA VÕRGUVÄLJAK Ülem animaator on Anka, kelle päris nimi on Ann-Kathrine, 23 aastat vana. Tema teeb kõike! Ohh, ei tahakski kohe temast väga palju kirjutada, sest hetkel ei suuda miskit positiivset ta kohta välja mõelda, seega kogu jutt tuleks ja ilmselt tulebki negatiivne. Ta on animaatorina töötanud 3 aastat ning ka koguaeg korrutab seda, et ta on omaarust siis professionaal. My ass, ma ütlen. Kui tiimi liikmed pöörduvad tema poole probleemiga ning ainuke asi, mida tema suudab vastata on No Problem, siis andke andeks, aga sa ei sobi sellele ametokohale. Klientide ees on ta nägu naerul, kuid see kõik on võltsikord seal näos. Raske on temaga, ta on sakslane. MINA JA NIKCY KESKKONNA TEEMA PÄEVAL LASTEKLUBIS Samuti laste animaator on Mara, Saksamaalt. Tema on nn lasteklubi boss. Tema mulle meeldib. Mara päris nimi on Tamara ning ta on 20-aastane. Ta on lõbus ja ettearvamatu ning lastele see meeldib, mulle ka. Kahjuks ta lahkub juuli lõpus, sest ta leping lõppeb ning ta õde pidi 2 nädalat tagasi sünnitama, kuid siiani vaevleb ning Mara tahab olla seal, kui beebi on sündimas või siis värskelt sündinud. Siis on meil siin tiimis veel Vivi, Saksamaalt. Tema tegevusteks siin on fitness. Seega mööduvad enamus ta päevad all tantsusaalis. Ta on väga tore, toetav ja konkreetne. Tema peiks on meie suur ülemus. Ehkki minu ja Jessie ülemus ta pole. Organiseerib ta kogu siinset tegevust, kas siis läbi Vivi või siis vahel ilmub ta ka ise kohale. HOTELLI BASSU Rudi, kelle tegelik nimi on Rüdiger Erik Rose. Naljakas, kas pole :) Tema teeb ka kõike spordiga seonduvat. Aga ta on oma vanuse kohta, (25) ikka suht kohtlane ja lapsik. Muidu ikka tore HOTELLI TEATER, KUS TOIMUVAD ÕHTUTI SHOWD Selline see tiim siin ongi siis. Sakslastega on väga raske. Ma pole eluski kohanud ebaviisakamaid inimesi kui nemad. Ei taha üldistada, et kõik sakslased on sellised, aga jah „aitäh“ ja „palun“ ei ole nende jaoks väga olulised sõnad. Imelik värk. Täna, esmaspäeval oli meil vaba päev. Käisime Starbeach rannas. Seal on nii mõnus. Põlesime ära nats. Sõitsime bussiga Maliasse. Ostsime show jaoks vajalikke asju. Mina vajasin musti tennasid ja käekella. Nüüd need asjad olemas. Olge tublid ja ma olen ka MINU TOAKAASLANE JESSIEMAY Sauhh, Kaili

22.juuni – püksid ja perse; 24.juuni-esmamuljed

Eelmisel korral kirjutasin, et saame järgmisel päeval kokku ühe mehega (Ralph), kes meile tööd lubas. Helistasime talle mitu mitu korda, kuid tundub, et tüüp lasi meid üle. Telefonitsi me teda igatahes kätte ei saanud. Kuid oh üllatust helises me kreeka number õhtul veelkord. Võõras number seekord. No võtsime siis vastu ja meeshääl kukkus seletama. Et leidis ühele meist töö!! Mare Blue Village hotellis, laste ja spordi animaatorina. Et mingu me järgmisee päeva hommikul ehk siis (22.juuni) sinna hotelli ja saage kokku Katjaga, kes on siinsete animaatorite pealik. Veel rääkis palgas ja, et elamine ning söök on tasuta. No üheltpoolt selge nagu, aga teiseltpoolt, kes meile helistas üldse? Siiani ei tea. Niisiis olime maailma suure valiku ees, et kuidas teha pükste ja perse ehk siis minu ja Monika lahutamine kõige valutumaks protsessiks?? Hmm...oleme siin ju selle kahe kuuga ikka väga kõvasti kokku kasvanud. Nagu komplekt, mis tuleb ja läheb kõikjale alati koos. Mõistsime, et ega see kerge olema saa! Noo,kammooon, meil olid isegi šampoonid, palsamid ühised rääkimata deodorandist või telefonist. Niisiis mõtlesime alguses oma peas ja siis mõtlesime koos ka. Kuna Monika plaanis niikuinii varem siit Kreekast lahkuda kui mina, siis tegime suhtkoht ühise otsuse, et mina võtan selle töö vastu ja Monika lahkub varem (mitte küll Eestisse). Ärkasime siis järgmisel päeval eluvara kell 8 hommikul ülesse ja tegime kiired söögid ja hakkasime seda hotelli siis taga otsima. Juhtnöörideks olime saanud, et kui Hersonissosest (õppisin lõpuks seda linna ime õigesti kirjutama :)) Malia poole minema hakata, siis kohe paremat kätt jääbki. Et mingu me taksoga, taksojuhid teavad. Kuna, aga taksosõit siin Kreetal pole just kõige odavam lõbu, siis läksime jala. No kõndisime, ikka kõndisime, kõndisime veeeeel. Umbes 30min kõndisime, siis helistasime, et pärida veidi täpsemaid koordinaate. Saime teada, et tuleb edasi liikuda. Ni kõndisime siis uuesti veel ja veel ja veel. Siis nägime, et mäe peal on mingi hotell. Läksime siis mäest üles ja nägime, et hotelli nimi oli Golden Village. Läksime alla tagasi ja küsisime ühe meela näoga kreeka bussijuhi käest. Ta ütles, et ikka siitsamast mäest üles peab minema ja siis kohe ongi. No oleks siis võinud küüti ka pakkuda, aga ei tegi vaid oma meelast nägu. No kõmpisime siis taas mäest üles. Päris kõrgele läksime ikka. Ja ega siin siis ei või ju teesid otse teha, ikka kurvilised. Noh igatahes jõudsime hotelli ja saime kokku hoopiski Anka’ga, mitte Katjaga (telefonitsi kaduma läinud). Selgitasime, et mina jään ja, et Monika tuli kaasa, kuna me oleme komplekt :). Anka näitas meile bassut ja rääkisime veel nats juttu. Saime teada, et hakkan ühes toas koos Jessie’ga elama, kes on pärit Inglismaalt. Me aga seletasime Ankale, et peame oma korteri asja korda ajama ja ma pean oma pagasi ära tooma. Veeresime siis mäest alla tagasi koju, meeletu kurbus hinges ja hinge taga ka veel. Et kuidas siis nüüd nii saab ikka, et ma kolin hotelli ja Monika veedab nädala üksi seal korteris. Ega vist väga ei saagi tegelikult. Tegime veel viimased arbuusi söömad ja käisime netis. Pakkisin kohvri, sheerisime pluuse. Ja nukrutsesime natuke, naersime ka ikka ja asusime taaskord sellele pikale teekonnale. Tegelikult võtab see aega vast mingi 45 minutit loivates ja kohvriga ning muidu vast 30 minutit. Seekord kella ei vaadanud lihtsalt asusime teele. Vedisin seda kohvrit mäest üles nii, et käed valusad ja kann ka muidugi. Registreerisin ennast hotelli STAFF liikmeks, sain toa võtme ja väike golfiauto vedas meid mäest üles mu uude tuppa. Jätsime Monikaga hüvasti ja auto viis ta taas alla tagasi. Kurb oli, aga juba homme plaanin talle õhtul külla minna, sest on ju Jaanipäev. Kus sa siis oled üksi Jaanipäeval? Muidgi pean ma kõigepealt vaatama, kuidas mu töögraafik on ja värkki. Niisiis elan pisikeses toas koos Jessie’ga. Toas sees on vannituba, seinakapp, konditsioneer, 2 voodit, 2 öökapilauda, 1 laud, 3 tooli. Sisse tulles olid Jessie asjad igalpool laiali, aga lubas koristada natuke. Vajaksin küll seda, sest tahaks ju ka oma asjad kappi panna. Puidust lagi on! See tekitab sellise vana maamaja tunde, missest, et väliselt on asi sellest kaugel. Oiii blin, teil pole aimugi tegelikult kus ma nüüd elan!?!?!!!! Mäe otsas elan, konkreetse mäe otsas. Natuke on veel mäe tipuni aega, aga praktiliselt mäe otsas. Mõtlesime kunagi Monikaga siia Kreetale tulles, et tahaks mäe otsa minna. Sai tehtud! Ma arvan, et kui ma siit kunagi lahkun, siis olen ma Sprindikanniga Mägedejumalannast Hirm. Tulen Eestisse ja võtan osa mäkketõusu motokrossist ning võidan neid masinaid kõiki :) Sellised suured plaanid siis ongi...Aga no ausalt, vaadake pildilt seda vaadet merele, kui kõrgel ma tegelikult merest olen. Hea, et mul mägede ega kõrgustega seotud foobiaid pole. No need teed siin hotelli territooriumil on ikka parajad seinad. Mu Isake Loodus siit raudselt rattaga üles ei läheks :P Järgmine asi, mis mind väga üllatas oli see, et kõik teised animaatorid peale minu ja Jessie on sakslased ning enamus kliendid on sakslased. Suuremjaolt toimub siin asi saksa keeles. Kas on tõesti aeg uus keel ära õppida? Tuleb nii välja vist. Aga õnneks nad ikka räägivad ka inglise keelt, küll oma saksa kurgu aktsendiga, aga siiski. Aga minult ootavad nad vaid inglise keelt. Seega saab kõva praktika olema, arvestades veel seda, et elan inglasest, 19 aastase, tütarlapsega koos, kes on tagatipuks veel baleriin. Aga samas kui mõelda, et olen laste animaator, siis väiksed lapsed oskavad vaid oma keelt, ehk siis saksa keelt. Seega peavad nad nüüd kehakeele ka ära õppima, sest mina saksa keelt ei räägi, veel :P Lapsed pidid tegelikult olema need kõikse paremad õpetajad, seega võtan kõik aga vastu. Mul nüüd varsti kaks tööpäeva seljataga. Vaja veel teha õhtune programm ja disko. Üleeile õhtul käisin vaatamas nende animaatorite õhtust showprogrammi, mis siis teisipäeviti peaks olema „Welcomeshow“. No ma ei tea, ilmselt on Koolitants mind selles suhtes ära rikkunud, et see, mis showd siin tehti, surus mu silmad kinni ja suu haigutama. Kaheksale taktile on tehtud vaid üks liigutus. Lava tühi. Mõnda tantsu või siis blayback’i tantsis vaid 3 inimest oma kaheksataktiliste liigutsutega. Mõtlesin, et mul oleks piinlik selles programmis tantsida, aga peale showd läksin ja patsutasin õlale ning ütlesin, et ei jõua ära oodata, millal saan ka lavale. Silmakirjalikkuse etalon, aga neile vast jäi mulje, et olen väga aktiivne ja hakkamist täis :P Päevaplaan näeb välja umbes selline, kuigi see varieerub olenevalt päevast natuke, et hommikut alustame backstage’i kontorist kell 9:30. Kui tahad süüa, siis pead seda tegema enne hommikust meetingut. Seal arutatakse päevaplaan läbi ja minnakse kõik koos aktiivse basseini äärde rahvale päevatutvustust tegema, kell 10:00. Kõigepealt käime ümber bassu ja tervitame rahvast. Siis üks tutvustab ja teised seisavad ning tutvustuste vahel tantsivad kindlat tantsu. Tutvustuse ajal ei ole lubatud päikseprille kanda ning me seisame näoga otse päiksesse. Mul on peale seda tutvustust selline silmavalu, et paha hakkab. Kõikidel teistel on pruunid silmad seega neil on lihtsam seal olla. Tutvustus lõppeb lastele mõeldud tantsuga, et siis koos lastega Kid’s Club’i edasi minna. Olenevalt päevast on seal erinevad tegevused. Eile oli spordipäev ja täna t-särkide värvimine. Homme peaks olema mingi pizza küpsetamine. See kestab kuni kella 12.00-ni. Seejärel tulevad kõik animaatorid kokku bassu äärde ja toimub Coctail Game, mis samuti erineb päevast päeva. Auhinnaks siis kokteil. Eile oli catwalk. Vahtkummist matid olid üksteise külge haagitult vee peale pandud. Inimesed pidid selle nn poodiumi lõpuni jooksma. Täna oli Crazy Animals (kandsin lõvikostüümi :P), mis kujutas endast basseinis silmad kinni seotud inimesi, kes tegid erinevaid loomahääli ning pidid leidma oma loomast paarilise siis. Homme peaks olema ming pallimäng. Seejärel lähme lõunale. Lõuna- ja õhtusöögi ajal peame einestama koos külalistega. Aga minul ja Jessie’l on seda raskem teha, kuna enamus inimesed on sakslased. Seega käime me ringi ja küsime inimestelt, kas nad inglise keelt räägivad. Söögid on maitsetud, aga väljanägemine on väga esteetiline ja hea. Panen alati soola ja pipart juurde.. Seejärel on meil teatri laval kas õhtuste dekoratsioonide valmistamine või siis mingite tantsude või showde harjutamine. Seejärel väike koosolek õhtu osas ja uuesti kella 15:00-st basseini äärne tutvustus. Siis taas olen ma lasteklubis, kus tegevused varieeruvad, kuni 18:00-ni. Seejärel on vaba aeg kuini kas laste diskoni, mis algab 20:00 või siis õhtuse showni, mille ettevalmistus algab 20:30. Ja show ise 21:30. Seejärel on kas täiskasvanutele mõeldud disko või siis vaba. Või siis tund aega järgmisteks showdeks harjutamine kuni kella 1-ni öösel isegi. Nüüd lõpetan Kails

20.juuni – Lootused ootused

Kaks päeva tagasi kuulsime kodu ukse taga vee solinat. Mõtlesime, et tulekahi on lahti ja tuletõrje kustutab seda. Kui hakkasime uksest välja minema, siis nägime hoopiski rõõmsat vanemat naisterahvast, kellel oli hari ühes käes ja voolava veega voolik teises käes. Tädi pesi trepikoda, ohtra veega. Näitas meile, et paneksime mingi kaltsu endale ukse alla, et muidu tungib vesi tuppa. No mõtlesime, et vahet pole, saabki tuba puhtaks :) Kui läksime trepist alla, siis meeletu ettevaatlikusega, sest muidu oleksime põrandapesu kose all end kasta saanud. Et siis taaskord, midagi uut Kreeka maailmast. Veel Kreeka maailmast niipalju, et nägime tänaval silti solaarium. Nagu tõsiselt räägite vää? Siin ja solaarium. Pole nagu rohkem sõnugi sellise asja kohta.. Reedel käisime Stalises, mis on siis linn Malia ja Hersonissose vahel, et vaadata olukorda seal. Kas on rohkem liikumist ja saab ehk sealt tööd. No kuna kõik on hetkel jalgpallimaailmas omadega, siis väga liikumist polnud. Aga siiski otsustasime sisse astuda ühte suurde hotelli ja küsida, ehk on miskit pakkuda. Monika küsis, aga receptioni inimesed said aru nagu me küsiks miskit animatsiooni kohta. Seega meie õnn :) Animaator Mimo tuli meiega siis kohtuma ja seletas, et neil ilmselt on vaja töötajaid, et tulgu me õhtul tagasi ja ta kutsub oma bossi hotelli ja siis saame tollega rääkida. Vahepeal käisime korra ka Malias, et kokku saada kahe eesti tüdrukuga, kellega koos seal restos töötasime ning gossipit kuulda :) Tee sinna oli meeletult pikk ja kuum. 40 kraadi ja päike lagipähe. Kohalejõudes selgus, et väga gossipit polegi. No sõitsime siis tagasi koju korra, et õhtul sinna hotelli tagasi minna. Kohtusime selle bossiga. See vend rääkis endale nii vaikselt põske, et mitte mõhkugi ei kuulnud, mis ta rääkis. Selgus, et hetkel pole animaatoreid vaja, aga tal on meile üks teine tööots pakkuda, millest me väga sotti ei saanud, kuid seisnes see mingite CD’de kopeerimises. Talt tuli veel küsimus, et kas me arvuteid oskame kasutada. Vastasime muidugi, et oskame, sama hästi kui oskame vene keelt :) Rääkis veel, et tal pidid olema kiired kirjutajad. No hästi, vahetasime numbreid ja tüüp lubas täna helistada, aga kõnet ootame siiani. Tundub, et see kreeklane lasi meid leebega üle. Aga hetkel veel on lootust, et ehk võtab homme ühendust, sest täna on ikkagi ju pühapäev. Ise mõtlesime veel, et mis siidiisid me siis kopima peame hakkama. Kas on tegu ränga piraatlusega ja tüübil on mingi muusikapood vms? Teine variant oli, et tegu on raudselt mingi pornotööstusega ja tegelt peame sinna hoopiski miskeid hääli peale tegema. Kolmas variant, mis meie meeletu fantaasia välja mõtles oli see, et tegu on lõdvestusmuusikaga ja peame ikkagi hääli tegema, siis merekohinat. Midagi sellist.... shhhhhhhhhhhfffhhhh :) No ei tea, eks siis ole näha..kui ikka on näha.. Animaator, Britta, Malia Beach Hotelist käis meil külas ja palusime, et ta küsiks ka oma bossi käest, kas on vabu töökohti. Ralphil on siin Kreekas 50 hotelli, kus on tema animaatorid, seega tundusid võimalused päris head olema. Helistasime Ralphile ja saame temaga homme kokku, et siis rääkida. Aga telefonis saime teada, et tal on kohe vaja vene ja ingliskeele oskusega animaatorit kuskile siinsamas Hersonissose hotellis. Aga eks paistab siis homme. Vene keelt me ju oskame oskame oskame oskame :) Nonii, see põserääkija helistas meile nüüd just 5 minutit tagasi ja rääkis, et võibolla tal on meile ikka miskit tööd, aga see selgub nädala jooksul. Ja hoiame ikka ühendust. No hoiame siis..:) Homme kohtume Ralphiga ja loodame sealt ka miskit head kuulda siis. Teie hoidke meile ikka pöialt ja varvast, sest seda läheb vaja :) K&M

14.juuni – Mu koduke on tilluke..

ALEXANDRA Suurim uudis on see, et Ungarist pärit tüdrukul, Alexandral, kes koos meiega restos töötas, on 34nr. jalg. Lastepoe kaup on temale kõige minevam :) Ka tema lahkus päev peale meie lahkumist sealt hotellist. Käis ja rääkis manageriga, et ilma meieta ta väga töötada ei taha, sest sealsed kreeka inimesed ei seleta asju jne. Öeldi, et mine. Läkski!! Hetkel peatub ta ka Herossonissoses. Saime temaga täna kokku ja tuli välja, et seal restos levivad jutud nagu mina ja Monika oleksime resto bosside kohta miskit klientide kuuldes halvasti ütelnud ja kliendid olevat käinud managerile kurtmas, et resto töötajad räägivad oma otsestest ülemustest halvasti. Me olevat seda veel teinud oma emakeeles ning eesti keelt kõnelev klient olevat siis see koputaja olnud. No esiteks, kui palju eesti kliente oli seal hotellis? Me kohtasime kuu aja jooksul 6 inimest. Teiseks, kas eestlase mentaliteet ikka on selline, et läheb mingi hotelli bossi juurde ja räägib,mida tema restos kuulis? Ning kolmandaks, meil polnud seal töötades aegagi, et üksteisega vestlust arendada. Seega kreeklastel on ikka suuremad suud kui meil ja veel suuremad ajud, mis genereerivad huvitavaid ideid, mis kahjuks pole vettpidavad. Ühesõnaga midaiganes nad ka välja ei mõtle, et oma enesetunnet parandada, meid see enam ei puuduta ning huvitagi. Ja nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Vahepeal tegelesime terve päeva omale elukoha otsimisega. Käisime vaatamas mõnda ja mõnes öeldi ära, et vabu tube pole jne. Kuni lõpuks kohtasime Leedust pärit tüdrukut, Ievat, kes töötas siin eelmisel aastal. Hetkel on ta lihtsalt puhkusel. Ta pakkus abi, et näitab, kus ta ise eelmisel aastal elas. No see koht oli OK, aga pliiti polnud ja sealsed toad olid tegelikult mõeldud vaid hollandlastele. Omanik oleks küll silma kinni pigistanud, et me natuke siiski eestlased oleme, aga siiski otsustasime veel edasi vaadata. Ta näitas meile ühte korterit, kus ta Moldovast pärit sõbranna, Maria, elas. See oli ikka väga ilus stuudio, kahe rõduga. Helistasime omanikule ja saime teada odava hinna ning kohtusime temaga kohe järgmisel päeval. Ta näitas meile tuba, kus on kööginurk, üks rõdu, suur vannituba, koos vanniga ja palju ruumi. Tee või tantsupidu. Ja nüüd me siin siis elamegi. Ise oleme hetkel küll rahul. Ostsime veel värviliste triipudega linad voodisse ja ka padjapüürid, et tuba lõbusam oleks. Muidugi oli ka vaja nõudepesu käsna ja tolmulappi. Oii blin, poleks ealeski arvanud, et üks lapike võib maksta 3 euri. Nagu 46 krooni sentidega. Vaatasime poest, et isegi jalanõude varutallad on odavamad. Lõpuks ostsime Spar kaupluse omatoodangu käsna, mis oli nats üle 1 euri. Eestist saab 10 eegu eest terve käsnaperekonna endale soetada. Aga nagu moeguru Ženja Fokin ütleb: „Ja nii ongi!“. Rõdelt on meil vaade mäele, mida ülevaltpoolt näeme ilusti ning altpoolt läbi ehituslikult pooleliolevate majade. Seega terve mägi :). Veel paistab meile peatänav ning seal olev Kinderland ning Vodafone telefonipood. Otse rõdelt alla vaadates on siin üks kuur, mille ees pargib Bulgaaria numbrimärgiga must BMW. Tekkis selline tavalise Eesti väikelinna tavaline tunne. Seal on ju ikka maja ees bemm ja väike kuurikene selle kõrval. Eiii, mitte paha pärast, vaid ikka kodutunde pärast, selline jutt. Koerad hauguvad ka ja lapsed mängivad ajuvabasid kreeka pallimänge. Siinne õhkkond on parem, kui see oli Malias. Inimesed on natuke reserveeritumad ja ei tülita sind igal tänavanurgal. Võime hetkevalikuga täitsa rahule jääda. Ja veel saime omale stuudio koos rõdega ning herilasepesaga. Mis pole just kõige rõõmsam. Küsisin emult nõu, et kuidas oleks kõige mõtekam nendest väikestest tegelastest vabaneda? Emu hellas vanaemale, aga too ei vastanud. Teine valik oli onu Jaak :), kes vastas kenasti telefonile ja andis paar nippi. Esimene variant oli, et pesa tuleb panna riidest kotti ja seejärel tümitada seda kotti kuni kõik seal sees olevad olevused on oma otsa leidnud. Kilekotist pidid need sindrid end läbi hammustama. Teine variant nägi ette, et paned sellele pesale tule otsa. Kuna see, asus õhukonditsioneeri boksi all, siis poleks see väga hea mõte ilmselt olnud. Plastmass oleks sulama hakanud ja võibolla oleksime pidanud pärast plekkima selle eest. Seega kasutasime esimest varianti. Ohh seda kiljumist ja paanikat, aga pannilabidaga tõmbasime pesa kotti ja plätuga tagusime, kuni tundus, et suminat enam ei kosta. Kolm herilast pääsesid põgenema. Kaks nendest saime hiljem plätuga kahjutuks teha, aga see üks on ikka veel kadunud. Algul arvasime, et ta läks mingit mansat kohale kutsuma, et meile siis üks null teha või siis üks üks, aga õnneks pole ta uuesti välja ilmunud. Seega pesa kahjutu ja me õnnelikumad. Ilmad on konstantselt ilusad nüüd olnud. Päeval 29 kraadi sooja ja sirav päike. Õhtuks küll läheb pilve, aga tavaliselt on hommikuks taas selge.. Ükstaspuha, kuhu maailma otsa sa ka ei lähe peamine on, et sa oskaksid vene keelt, siis oled omadega mäel ja kõik saavad sinust aru. Üsna paha hakkab. Arvasime, et kui Eestist siia tuleme, siis vene keele oskus ei oma suurt tähtsust. Aga nüüd nendes kohtades, kus oleme tööd otsimas käinud on esimene küsimus, et ouuhh you speak Russian as well? No ja nagu ausad Eestlased ikka vastame, et mudugi räägime vene keelt :P Ilma mingisuguste probleemideta. 7 aastat koolis seda ju õpitud :) Naljatilgad, siin kõik koos, sest tegelikult vene kliente polegi siin Herossonissoses nii palju. Pigem ruulivad seda kohta belglased, hollandlased ja sakslased.. Ükspäev tahtis mingi rendifirma meile hirmsasti rollerit pähe määrida. Kreeka mees peatus ja kutsus meid enda juurde ning rääkis, mis rollerid tal on jne. Kui me lõpuks ka midagi öelda saime, siis oli see see, et sorry, aga meil pole sõidulubasid, seega ei saa me midagi rentida. Tema tegi imestunud näo ja ütles, et milleks teile load. Et see pole mingi probleem. Lihtsalt sõidate aeglaselt. No selge siis, et kui puuduvad load ja sõidad aeglaselt, siis pole lube vajagi....KREEEEEEKAAAA...ALLLEEEAAAAA.. Siis veel selline tähelepanek, et kui sa oled vana kreeka naine ja sa ei kanna musta värvi riideid seljas, siis pole sa keegi. Sokkidest kuni jalutuskepini, isegi juuksekumm või olgu see loor peab olema must. McGuyver on ka ilmselt Kreetal, puhkusel Nüüd siis tuleb vaid töö leida. No nagu ma eelmises postituses ka mainisin, et nüüd saab vaid ülesmäge minna. Hetkel olemegi poole mäe peal tippu. Me ei anna alla ja aina ronime. Näiteks hetk tagasi värvisime Monika juuksed ilusti blondiks, et paremini tööd leida. Sellega liikusime umbes meetri võrra mäel edasi :) Arbuusid on võrratud!! Mägironivad, Kaili & Monika

4.juuni - Harjumine / 7.juuni -

4.juuni Juba ongi juunikene kätte jõudnud. Üsna ootamatult ning ega siin väga vahet pole mis päev või kuupäev on. Kõik on sama iga päev. Samad inimesed, samad tööd, sama päike, sama hotell, sama tänav, samad klubid jne. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Ei, hetkel veel küll mitte. Just hea on elada maailmas, kus mingi kuupäevaline number ei oma su elus vähematki tähtsust. Internett jukerdab meil siin viimasel ajal. Näiteks täna üritasin tund aega netti saada, tulutult. Ei tea, mis neil seal jampsib. Kahjuks pole ma pika patsiga IT-guru ka, kes oskaks asju parandada. Selle väikse erandiga, et pika patsiga olen ma juba küll. Tuka lõikasin vahepeal küll lühemaks, aga see oli ka ainuke juustekärbe, mida siiani teinud olen. Aaa, ei ei Monikal lõikasin ka vahepeal juuksed lühemaks. Tavaliste paberi kääridega. Tulemusega jäime rahule :) Nii suuri dushigeele ostamegi.Pärast ehitame pudelisse uue maailma :) Hotelli manager aga aina palkab tööjõudu juurde. Restorani töötajate ridadesse on lisandunud Alexandra 21.a., Ungarist ja Aurelia 20.a., Luxemburgist. Alexandra on töö juures Angela :) Noh nagu mina olen endiselt vahel Haidi ja Monika on häälduselt Munica :) Alexandra on hästi rõõmsameelne ja hakkaja tüdruk. Tuli mingi agentuuri kaudu siia tööle. Aurelia, aga teeb ülikooli praktikat. Ja ta 2 esimest päeva põhimõtteliselt nuttis hommikust õhtuni, kuna siinsed elamistingimused ei vastanud vabsee tema ootustele. Muidu õpib ta Pranrsusmaal ja elab ülikooli lähedal korteris. Arvata on, et kui on harjunud mugava eluga ja pole kunagi kuskil kasvõi telkimas käinud, siis selline Coco-Džambo ehmatab ära küll. Lisaks läks tal ka pagas kaduma, mille ta nüüdseks on küll tagasi saanud. Täna oli tal ka esimene tööpäev. Eks näis, kas ta jääb siia või mitte. 2 päeva tagasi mõtles ta vaid kojusõidu lennupileti peale. Veensime ta ikka ümber, et ta kasvõi prooviks, sest käed rüppes otsustada, et see töö ei ole sobiv, on ju ka ajulage. Nüüdseks lubas nädalalõpuni töötada ja siis otsustada. Sõber Manos, Molly Malone's baari omanik Võtsin ikka selle riski ja pesin pesu meie kohaliku Sofia pesumajas. Nojahh, Liisu, eks ta tõsi ole :) Mu kollased lühkarid polegi enam nii kollased ja 2 roosat pluusi on ka pigem sinakad. Milledest ühe vöö on kohe kindlasti sinine. Aga samas, oleksin läbiteinud nagu garderoobi vahetuse ja jällegi, asendatavaid asju ei viitsi taga nutta. Ühed rihmikud kipuvad ka katki minema kohe, aga ehk ongi need 4 aastat tagasi ostetud maailma head jalavarjud asendada mõnede uute pläffidega. Mitte, et ma palka oleks saanud veel :) Pingikunnid Nüüdseks on töö selge ja ei tundugi nii hull. Inimene ikka harjub tõesti kõigega. Ka keldris elamisega..Kohvrid oleme nüüdseks enamvähem lahtipakkinud. Aga sellegipoolest vedelevad need meil avatult põrandal. Me pole suuremad asjad koristusmutid, aga nii on meile kodune..Aga tööst veel niipalju, et päris selge veel kõik ei ole. Ikka tuleb ette üllatusi, mida ei oskaks ette kujutadagi, et teha tuleb. Eelmisel pühapäeval sain hommikul vara teada, et pühapäevad on soola- ja pipratooside täitmise päevad. Peale 3 nädalast töötamist siis. Paar päeva tagasi, kui olin kell 22:00 lõpetanud oma tööpäeva ja õhtusöögilauas istet võtnud tuli Suur Boss mu juurde ja ütles. „Kaili, windows!!“. Äää??? Küsisin, et mis aknad? Sain vastuseks, et restorani aknad. Noo?? Et nagu, mis nendega siis on?? Tuleb sulgeda!!! Ahsoo, ja sedagi sain teada peale 3 ja poole nädalast töötamist, et igal õhtul tuleb oma osakonna aknad ilusti sulgeda. Väga ,meeldiv teadmine :) 7.juuni Eile sai meil kuu aega tööle asumisest. Täna nägin unes, et ma mädanen seestpoolt. Karoliine ja Monika üritasid mind artsideni toimetada, aga see ei õnnestunud kuidagi. No ja siis pidin ärkama, jube raske oli. Võtsin duši ja panin oma uniformi selga ning läksin unisena tööle. Sealt saime esimese asjana käsu minna manageri jutule. Läksime siis. Ootasime receptionis mingi 10minutit ning siis kutsus manager meid oma kontorisse. Kuid mitte päris. Ta peatus oma kontori ukse taga ja rääkis seal meiega. Ütles, et minge account officisse võtke oma raha ning pakkige asjad ja te olete vallandatud. Et te ei lähe ise minema vaid ma vallandan teid. (inglise keeles kõlab see paremini..you are not leaving, you are fired!!). Malia 2010, Pauli kingitus meile See väike munapeast türann tahtis, et viimane sõna jääks temale. Ma suutsin šokiseisundis küsida, et kas ta saaks meile seletada, mida me valesti tegime, et miks nagu? Tüüp kogeles hetke ja mõtles kohapeal välja sellise asja, et meie käitumine (behaviour) restoranis oli jätnud soovida ja töötajate vahelised suhted polevat ka kiita. No omast arust saime me kõikidega seal hästi läbi. Isegu umbkeelsetest nõudepesijatest saime aru. Veel näitas ta näpuga Monika peala ja ütles, et eriti sinu käitumine jättis soovida. Kuigi tegelikult olen alati mina see olnud, kes miskit plõksib, kui ei meeldi ja olukord on ülekohtune. Edasine käitumine manageri poolt oli, et ta ütles thank you ja sulges oma suurepärase kontori ukse seestpoolt. Me jäime väga nõutult ukse taha seisma. Mul kiskus isegi pisara välja sellise ülekohtu pärast, et paha hakkas. Tegelik asi oli hoopiski selles nagu me hiljem restorani ühe bossi käest kuulsime, et me käisime kaks korda raha küsimas. Kord ta helistas restosse ja palus bossidel meie käest küsida, kas me jääme sellise summa eest siia või mitte. Meie vastus oli, et kui me saame raha, siis otsustame, kas lahkume või mitte. Nagu siis nüüdseks selgus oli see vale vastus. Õige vastus oleks olnud, et jääme. Aga see munapea ütles, et meie käitumine oli olnud halb. No vähemalt meile jääb teadmine, et me olime head kiired töötajad. Ning nüüd on neil kõigil seal endil konkreetne sitakord kaelas, sest töötajad peavad tegema 12-st tunniseid vahetusi 8 tunniste asemel. Ja vaevalt, et puhkepäeva paistab. Lisaks lahkub homme ka Aurelie, kes tuli kooli kaudu Luxemburist ja ka Alexandra Ungarist plaanib lahkuda, kuna me lahkume. Sest tema jaoks muutus kogu see õhkkond väga ebameeldivaks. Seega 4 töötajat vähem ühe hetkega. No ma ei tea, kas kogu see asi oli ikka seda väärt. Maru ülekohtune teema. Ühesõnaga löristasime nutta natuke kogu selle šoki ja ülekohtu tõttu. Läksime võtsime oma raha, käisime restos hüvasti jätmas (kuigi tundus, et kõik teadsid juba ammu ja ei hoolinud sellest teemast väga), sõime seal veel korra mingit imelikku herne või oa suppi (nagu vastlad), pakkisime tunniga asjad. Käisime tiiru veel Malias, jõime kohvikus suurest tassist kodust kohvi, nägime Malia sõpru ja jätsime põgusalt hüvasti. Istusime bussi peale sõitsime 10-ne minutiga Herossonissosesse. Rentisime esialgu kaheks ööks hotellis toa. Homme läheme tööd otsima ja vaatame ka kuuks ajaks apartmente. Nüüd saab kõik ju vaid paremaks minna, eksju onju eksju!!! Me nagu tunneme kuidagi vabamalt enam, pole seda hotelli ranget valvet peal. Hetkel trimpame veini, et uus elu tuleb ju sisse õnnistada või mis? Rõde Muideks see hotell, kus oleme ja see tuba. Hmm, siin on rõde, mis on sama suur või natuke suurem kui oli meie Coco-Džambo kelderelamu tuba. Uskumatu!! Ja mu meelest on see tuba ka väiksem kui see rõde. Tõesti nüüd saab vaid ülesmäge minna.. :D No jaa tõesti kuu aega tööd on meile kasvatanud sellised käe ja selja lihased, et isegi Ott Kiivikas kahvatuks. Või nohh vähemasti ütlesks: „Ooo tüdrukud, teil on potensiaali!!“. Kuu aega jõusaali taldrikute ja klaaside tassimise näol. Aga siin Kreeta maailmas on hoopiski Kung Fu ja Taekwondo popid. Seega tundub, et oleme vale ala valinud, et siin kuskile jõuda :D Soovime siis kõik koos meile edu ja õnne ning kui kuskil sulg aken, siis kuskil peab avanema uks või vähemasti uus aken.. Uute postitusteni.. Kaili ja Monika

27.mai/30.mai/31.mai – kahvliga ja kõigile!

27.mai Vahepeal on juhuslikult moodustunud 2 uut Kreeka vanasõna.. * Julge Kreeka mehe rind on puhmkarvane! *Kus viga näed laita, seal tule ja tänita (kõva häälega)! Hetkel on kõik otsad lahtised ja ei tahagi neist veel väga midagi kirjutada... Sellest tööst on selline siiber, et tahaks kõiki, kes seal töötavad kahvliga torgata (muidu ma ei ole vägivaldne) :P Sellise lasteaiaga töötame koos, et väga paha hakkab. Manageriga käisime ka rahadest rääkimas. Kukkus ohkima ja me ei saanud seda summat, mida küsisime, seega oleme nädalakese veel siin, samas käime Herossonissoses vahepeal ja leiame töö!! Pakime kohvrid ja tõmbame sinna minekut. Malia hakkabki kuidagi väikseks jääma. Liiga paljud näod on juba tuttavad. Vahepeal käisime korra Herossonissoses. See siis linn, kuhu ilmselt kolime. Plaan oli, et läheme ühte klubisse El Paradisio, sest Brittal (siinse hotelli eestlasest animaator) on sealne omanik tuttav. No ja, et taksoga sinna ja tagasi. Meil Monikaga haudus peas hoopis teine plaan, et hääletame :D Autod vihisesid mööda vaid. Ainuke, kelle suutsime peatada oli üks natuke joogine briti kutt, kes oli oma kõik 20 sõpra ära kaotanud ja otsis hotelli taga. See oli tema esimene päev Malias. Ta palus abi, et ehk me teame hotelli, mis algab D-tähega. No ei teadnud. Siis pakkus ta välja, et tuleb meiega kaasa ja pärast tuleb meiega tagasi ka, sest siis on ta vähemalt kindlas kohas, kuna me vaatame, et ta kuskile ära ei kaoks. Hea plaan! Mulle tundus ka nii ja ütlesin muidugi JAAAAAA. Inimesi peab ju aitama..(Siinkohal olgu märgitud juba ette, et ükski heategu ei jää karistuseta!!). Ronisime siis 5-kesi (mina, Monika, Britta, Carl ja Dominik. Dom on ka animaator, Belgiast siin hotellis) taksosse. Algul lubas brit Carl, et tema maksab taksosõidud veel kinni ka, et me lihtsalt vaataks, et ta leiaks oma hotelli. Seda enam tundus olevat hea plaan. Siis avastas tüüp, et ta kaardid ja raha on kõik hotellis ja ta fotokas on ka kadunud. No midaiganes, olime juba poolel teel ja sõitsime ikka kohale. Carl tolknes terve õhtu meiega kaasas nagu kuulekas kutsu :) Lõpuks tulime temaga Maliasse tagasi ja leidsime ta hotelli ka üles. Suure vaevaga. Sest tegelikult elas ta kõrval linnas Stalises. Järgmiseks päevaks leppisime kokku õhtusöögi, et tüüp saaks ikka oma tänulikkust meile näidata. Aga siinkohal see heategu ja karistus, et see britinägu ei ilmunudki kohale. No midaiganes tegelikult, ses suhtes, et mina saan selle teo eest taevasse ju küll :) Tutvusime ka 3 Belgia animaatoriga, kes töötavad Herossonissoses, Kreeta suurimas hotellis. Erinevad ujumiskoondised käivad nende hotellis treeninglaagrites, sest seal on 50m bassein. Lisaks veel 3 tenniseväljakut ja muud sportimisvõimalused. Seal saaks terve olümpia maha pidada :) Nad ütlesid, et kui tahad ühest hotelli otsast teise jõuda, siis läheb selleks ikka 30min aega, jala minnes. Ei tea kui palju selles faktis tõtt sees on..Üks tüüp oli Maron (ilmselt, sest me Monikaga oleme maailma halvimad nimede mäletajad. Rohkem sellised nägudevennad..:)).Ta oskas 7-t erinevat keelt rääkida. Jube värvikas tüüp. Kuid tema arvates on Hollandi pealinn Denhaag ja Austraalia pealinn ei ole kohe kindlasti mitte Canberra. Uskumatu kui kaua me vaidlesime. Igapäevaga veendume järjest rohkem ja rohkem, et ainult Eestis õpetatakse geograafiat. Lubasime sellele kutile maailma kaardi kinkida :D Veel parem oleks talle ilmselt terve atlas pihku pista või lausa gloobus isiklikult .. Eile oli meil veel vaba päev ka koos Monikaga. Ärgates hommikul nägime vihmasadu. Mitte tibutust vaid konkreetset sadu. Ja seda jätkus poole päevani. Päikest sel päeval ei olnud ega tulnud. Väga paha hakkas taaskord. Täna, kus oli tööpäev siras päike juba kell 7 taevas ja ootas inimesi päevitama. Murphy seadused, vist!! Kuradi Murphy :P 30.mai Ega suurt miskit uut polegi. See hotell, kus oleme on endiselt nõme. Ses suhtes, et nad märgivad üles, mis kell sa kuskile lähed ja mis kell tagasi tuled ja kui peaksid pidu väisama, siis teevad märke ka kui purjakil sa välja näed. Nagu normaalne koht vä? Üldiselt kasutame meie kojutulekuks hotelli tagumises otsas olevat aeda, kust tuleb siis üle ronida :) Kõik siinsed töötajad teevad nii. Samas on ju nii põnevam ka. Nagu action filmis :D Ütlesime kahele töötajale, et me lahkume järgmine nädal. Nemad olid küll maru kurvad. No ma oleks ka kurb, kui minema läheksid kaks töökat inimest, kes kohati teevad tööd nelja eest. Ma ei kujta ette, kuidas nad hakkama saavad, aga eks see ole siis juba võõras mure. Ilmad on taas ilusaks muutunud. Ilmselt seetõttu, et meil Monikaga pole vaba päeva paista :D Aga inimesed naudivad randa, merd ja basseini. Ise ei viitsi. See töö on iga mu pisemagi lihases oleva kiu ära kurnanud. Viimati olin füüsiliselt ilmselt nii väsinud siis, kui me Karoliinekesega ühel toredal suvel maasikakorjamise tööd proovisime. Aga eks nad kõik ole vässud seal ja seetõttu teevadki vähem. Aga kui kõik hakkaks vähem tegema, siis jääb kõik tegemata ju. Ahh isegi ei viitsi neid inimesi enam kiruda, sest ega see ju miskit paremaks muuda :) Hotellis on itaallaste ülekaal hetkel, 70-80 aastased vanapaarid puhkavad. Nad on naljakad, aga siiski väga rõõmsameelsed ja sõbralikud. Üks onkel küll lõi mulle vastu kätt, kui tahtsin ta taldriku liiga vara ära korjata, aga see oli pigem naljakas :) Ja loomulikult teise rahvusena ruulib vene. Nemad on rohkem sellised karnevali memmed ja taadid. Kui õhtusöök, siis peab ikka miskit sädelevat seljas olema ning jalas vähemalt 10cm konts. Kosmos pole kaugel.. Ise olen endale mingi haiguse külge pookinud. Aga meie töötajatest jäin mina siis neljandana ülemiste hingamisteede põletikku. Hehh, ise diagnoosisin :) Nohu teeb olemise ikka korralikult kehvaks ja köhapoiss on ka ebameeldiv. Eks vaatab, kas päike suudab ravida. Lisaks sellele on meil randmed paistes kandikute kandmisest ja muskel nii suur, et tahab särgi lõhki rebida. 31.mai Sain eile õhtul eestlase, Kadi, käest mingi huvitava ballooniga ninarohu. Antibiootikum. Vurtsutan seda ikka ninna vahel ja enesetunne on umbes 38 korda paremaks muutunud :) Töö juttu ka ikka, sest täna otsustasin, et on vahe ikka, kas sind kasutatakse ära või sa lased ennast ära kasutada. Mingi Krunn tuli ja varastas minu osakonnast kahvleid ja nuge, mida oli mulle sinna toonud Raili. Noo ja ma tõstsin lärmi, et mida sa teed nagu? Tema oli enda arust kaval ja ütles, et tal läheb neid tavernas õhtul vaja. Samal ajal, aga poleeriti köögis kahvleid ja nuge, aga sealt ta võtta ei saanud nagu. Ja siis tõmbasin lärmi suureks ja rääkisin meie Väiksele Bossile asja ära. Ma räägin, et sellise lasteaiaga töötame seal, et paha hakkab. Krunn sai õiendada, aga mina oma kahvleid tahasi ei saanud. Nagu cmoooon, mingite kahvlite pärast nii palju ja lärmi ja seda on iga jumala päev. Sõimerühm! Ise olen siin veel downloadimise kunniks hakanud. Igast asju tõmban netist alla, nii, et silm ka ei pilgu :) Seda kõike selleks, et vaba aega sisustada. Hetkel hoiame kätt „So You Think You Can Dance Season 6“ pulsil. Olguli, et see juba lõppenud on. Meie jaoks on kõik uus nagu juunikuus. Sest, et ka meie Monikaga tahame kunagi tantsujumalannadeks saada, jalga kõrva kõrvale visata ja spagaate lennutada, ise teist nägu tegemata. No ja, kas vaatamine, siis pole hea võimalus miskit kõrva taha panna. Olgu see siis jalgki.:D Ja pärast läheme Malia kohalikesse öö lokaalidesse end tõestama. Kuigi siin läheb rohkem peale selline posti ümber tants. Aga me tahaks ikka miskit uut siia Malia ööellu tuua. Olgu see siis kasvõi mingi väike jalaviibutus kuskile suunas. Revolutsionäärid!! Rebel värk :D:D:D Rõõmsat viimast maid ja minu kiiret paranemist... Kails

22.mai – koosolek :P

Nii külm oligi Tundub, et teil on seal Eestis palju paremad ilmad kui mul siin Kreetal. Suht tuuline igapäev ja eile isegi sadas vihma umbes 30 minutit. Kandsin lausa teksapükse ja jopet eile...Üks päev käisin küll rannas ja kuna suutsin taas tukkuma jääda, siis põlesin ka nats ära. Aga kuna väike krunt juba all, siis järgmiseks päevaks olin juba pruun. Mitte, et ma pruun oleksin, seda kindlasti mitte. Pole nagu eriti aega päevitada. Lõuna- ja õhtusöögi vahel ei viitsi randa minna, sest kui sinna jõuan peab suht kohe tagasi minema hakkama. Missest, et rand on umbes 3 minuti jalutuskäigu kaugusel. Hotelli rannas ei taha ka käia, sest toolide eest peaks seal 3 euri näkku maksma (olenemata, et töötame siin. Samas ei viitsiks nende klientidega, keda teenindame ka seal koos lesida.. ). Aga hotelli rannast järgmises rannas sebisime endale terveks hooajaks tasuta toolid, nii, et käime Bikini beach’is.. Meie söögituba, kus ketsupit on lademetes ja Monika uniformulas :) Ega siis rand pole ainuke koht, kus ma magama suudan jääda. Ei teagi, kas väsimuse aste on nõnda suur või lihtsalt kasvan kuhugi suunas, aga täna tehti töö juures ootamatu koosolek hommiku- ja lõunasöögi vahel ning minu organism pidas just sel hetkel vajalikuks natuke tukastada :) Niisiis istusime seal eesti tüdrukutega (Monikal oli lõunasöök vaba) ja minu peakene toetus vastu kivist seina ja keset seda koosolekut ma tukastasin päris sügavalt paar minutit. Aga milline näeb siis koosolek Kreeka moodi välja??? Oii blin. Üks ütleb midagi ja teine kukub räuskama ja seletama hääl järjest valjenemas. Siis kolmas ütleb sõna sekka, aga esimene takistab teda ja seda kõvema häälega hakkab see teine inimene rääkima. Ma ei tea, kas nad lõpuks miskit seal selgeks ka räägitud said. Aga pärast koosolekut tõlgiti meile natuke. Väikesel bossil oli kahtlane irve näol kui jutustama kukkus meile (ju nägi, et põõnasin. Hea, et ei norsanud), et nemad tegid nüüd SÜSTEEMI!!!!!! Eestlane Kadi - töökaaslane Kui me enne panime ratastega, kolmekordse käru peale kasutatud taldrikud ja klaasid, siis nüüdsest klaase enam panna ei tohi. Kui klaaside kandik täis saab, siis vinnad selle endale õlale ja viid otse kööki ning tühjendad restidesse. Kui tühjendamine toimus varem nõudepesu nurgas, siis nüüd on selleks kohaks üks teine kraanikauss, mille juures me muidu nuge ja kahvleid, masinaga, poleerime. Ja teine asi, et meil onju oskanonnad, ja nüüd see, kes on hommikul osakonnas nr.2 läheb ja kukub nuge ning kahvleid poleerima. Ja see, kes on osakonnas nr.1 peab vaatama ka osakonda nr.2. See, kes on osakonnas nr.4 peab tooma vajalikud klaasid ja panema need kuskile. Sellest väga pikemalt ta rääkida ei soovinud. Ütles, et kui aeg kätte jõuab küll siis seletab. Jeah right! Nüüd, aga kui hommikul osakond nr.2 kahvleid ja nuge sorteerib/poleerib ja teised osakonnad tahavad oma klaase seal tühjendada ja pesuresti laduda, siis nagu pole see ju võimalik. Seega SÜSTEEM SÜSTEEM SÜSTEEM... Hea uni oli vähemalt! Eestlane Raili - töökaaslane Pesupäeva tegime siin ka vahepeal. Muidu on Malias ka pesumajad. Üks masinatäis pidi maksma 10 euri. Aga oleme kuulnud, et seal pestakse su riided väiksemaks. Et taha nagu riskida. Samas ega need vist ei tööta ka veel. Siin veel paljud kohad kinni. Kõik räägivad, et hooaeg hakkab 25.ndal mail. Aga ma julgen küll kahelda, sest Inglismaal (põhi rahvas tuleb sealt, siia Maliasse) pidid enamus lennujaamad kinni olema seoses tuhapilvega. Aga jahh käsipesu oli. Kuigi ka hotellil on pesumaja, aga seal pestakse siiski vaid restorani laudlinu ja klientidele mõeldud rätikuid. Seega käsitsi pesime, mitte, et see midagi hullu oleks. Aga lihtsalt pool kohvritäit oli :) Pesukaru Vahepeal kohtusime täiesti juhuslikult kahe eesti tüdrukuga, kes olid siia sama lambi ideega tulnud kui meie. Aga nendel on sellised seisud, et üürivad ühte apartmenti, mingi Apostolise käest, kes lubab neile maad ja ilmad kokku, aga asjad ei liigu kuskile suunas. Räägib, et tal 3 äri ja kuskile ikka tööle saab jne. Ise näeb välja nagu mingi Baltijaama pomšik. Pidi olema riiete disainer ja poodide ja baaride omanik..yes yes yes!! Juba üle nädala lubab. Kahtlane teema igatahes. Soovitasime neil ikka ise tööd otsida ja Apostolistele mitte lootma jääda.. :P Pepsipidu Coco-Dzambos Eile oli ühel nõudepesijal nimepäev, mis siis vajab siinmaal tähistamist. Selleks oli ta ostnud mingeid karastusjooke ja õlli töö juurde, et janused töölised end kosutada saaksid. Ei, meie olime väga rahul (kahju, et ma ainult aru ei saanud, kellel täpselt see nimepäev siis oli). Jõime Pepsit, värviliste kõrtega. Nagu päris sünna kohe :) ainult, et nimepäeva nime all.. Lisan ka Malia Beach Hoteli kodulehekülje siia. http://www.maliabeach.gr/main.php?action=06&lang=en Saate vaadata, pilte, et kui ilusas hotellis ma ikka töötan. Natuke juttu ka juurde, et Malia Beach galerii alt 3-ndal ja 5-dal pildil võib vasakut kätt näha hotelli restorani väliterrassi. 4-ndal ja kahel viimasel pildil on restorani väliterrassi vaade. Ise ka ikka iga päev imestan, kui ilusas kohas ma tegelikult töötan :) Homme lähen 11-ks tööle. Vaatan, ehk viitsin end hommikul isegi jooksma ajada. Olge siis mõnusad kõik te mu Eesti pere ja nautige neid ilmu, mis teil seal hetkel on :) Ise olen, Kails

18.mai - jälle puhkan

Maailmapikk blogi tuli. Seega, kui te kohe kõike läbilugeda ei jõua, siis lugege täna pool ja homme pool :D Mulle anti, uskumatu, aga tõsi jälle vaba päev täna. Kardan, et see tähendab ränka töötamist kahel tuleval nädalal..Aga täna tuleb Päike, rand, meri ja internet ja väike söök ka lõunal..:) Uskumatu, juba 3 nädalat Kreetal oldud. Mulle ikka meeldib siinne rahvusvaheline seltskond. Ainuke asi, millega harjuda ei suuda (veel) on süsteemi puudumine ja see, et kreeklased ei oska töötada nagu üks meeskond. Bossid ei näe terviklikku plaani või siis näevad just liiga suurt plaani. Nad ei oska keskenduda sellele, et kõik asjad, mis tänaseks päevaks ette nähtud tuleb ju ära teha. Lihtsalt jooksutatakse ühe ülesande juurest teise juurde, olenemata, et esimene ülesanne pole veel poole pealgi. Lihtsalt hakivad oma süsteemi ja see omakorda sakib... Peab ilmselt asju võtma lõdvemalt ja rohkem üle laskma või siis lihtsalt mitte kuulama. Ei teagi, mis see õigem oleks, sest tahame ju palka juurde küsida. Sest, et eile lõunal, kui ma olin üksinda suuuures osakonnas, siis ma lihtsalt jooksin end viieks seal. Mulle ikka meeldiks asju korrektselt teha. Kiiresti küll, aga viies kohas korraga ma siiski veel olla ei suuda. Hetkel ei saa minna ütlema ka, et, mees su süsteem ei tööta!! Oleme madalamad kui mistra hetkel :P Ja nädala pärast läheme läbirääkimistele. Sellised plaanivennad olemegi :D Kliendid restos küsivad, et kust me pärit oleme ja tunnevad ikka huvi. Eile üks ütles, et tema mees on ka Eestist, aga ta on hetkel merel. No hästi siis! Ohoo üks saksa naine kutsus mu vaikselt enda juurde mingi päev ja andis salaja mulle 4 eurtsi. Vähe ei rõõmustanud :) Aga ju me, eestlased, oleme nii erineva välimusega, et tekitame paratamatult enneolematut uudishimu :) Sidruneid kasvatav puu Nüüd siis veel paberimajandusest. Viimane kord saime korda aetud ühe numbri, aga kaks teist jäid puudu, sest süsteem ei töötanud, kuna üks kreeklane otsustas, et temal ja teistel numbrinaistel ning –meestel on puhkepäev. Teadsime, et esmaspäeval peaks olema uus minemine, aga keegi polnud uut infot meile andnud. Pidime esmaspäeva hommikul kell 11 tööle minema. Enne seda otsustasin siin esimest korda jooksma siis minna. Läksingi 9.15. Hotelli ees nägin küll valget Volks bussi ja suurt munapeast manageri, kes seal seisis. Ütlesin talle viisakalt tere ja hakkasin jooksma. Poole tunni pärast olin tagasi ja nägin, et kolm animaatorit seisavad tollesamuse bussi juures. Läksin küsima siis, et mis toimub, kas mingi numbrijaht jälle. Nemad vastasid, et jah. Pangu ma kiiresti riidesse ja siis lähme Herossonissosesse (ilmselt sellel linnal ikka niipalju s-tähti pole :P). Tõmbasin siis kiirega koju ja 30 sekundiga duši ja valmis minekuks. Monikale olidi vahepeal uksele koputatud ja öeldud, et kiiresti kiiresti nüüd nüüd vaja olla receptionis. Põhjust ei öldud. Nagu vangulaager vä?? Nelja tärni hotell my ass!! Läksime siis sinna ja otseloomulikult asusime lihtsalt ootama. Käisime hotelli accounting kontoris (ei tea, mis see eesti keeles olla võiks. Kantselei äkki :P), kust võeti meilt mingid paberid ära ja lisati ühed veel juurde. Lõpuks tuli hotelli ette siis buss. Seekord isegi Malia Beach Hotel kirjadega ja istmetega :D Me ei uskunud oma silmi. Läksime siis kahe saksa animaatoriga järgmisse kontorisse. Andsime allkirjad mingile paberile (raduselt müüsime oma hinge :P) ja sõitsime uude kohta. Tax office ilmselt. Seal ootasime ja saime mingi numbri. Nalajatasime, et saime uue identiteedi ja nüüdsest olen ma Manos (suht levinuim nimi siin Kreeta meeste seas ja igal Manosel on kas supermarket või baar). Saime selle mänguga siis lõpuks ühelepoole. Ainuke küsimus, mis mu peas veel keerleb on, et miks ei võinud see manager öelda mulle juba enne, kui ma jooksma hakkasin minema, et toimub hoopiski väike ekskursioon Herossonissossesse..??? Vastus on ilmselt kreeklane. Kodutee teisele poole Täna hommikul koputati vihaselt, keset mu õndsat und, toa uksele, mis tegelikult on aken. Nagu algul ei jagand matsu, et mis nüüd siis?? Lõpuks nägin vana meest või õigemini ta nina. Küsisin, et what?? Vastust ei tulnud. Tõmbasin siis lühkad jalga ja läksin uksele. Sain kirja :) Et pean täna minema nende paberitega siia hotelli kantseleisse. Nagu, miks ma eile ei võinud nendega juba kuskile minna. Need kreeklased ikka oskavad asju segaseks ajada. Veiderdised sellised!! Hommikune kiri Vahepeal on eestlasi ka lisandunud siia hotellitöötajate seltskonda. Animaator Brita. Rohkem ma ei teagi temast, aga tundub nagu siin oleks eestlaste invasioon :) Lubasin kunagi, et kirjutan inimestest, kellega koos töötame. Siin see siis on. Nad on suuremalt jaolt väga toredad ja värvikad oma väikeste kiiksudega :) Kodutee ühele poole GIANNIS nr. 1- meie jaoks SUUR – Tema on boss. Või nohh üks bossidest. See vend lihtsalt tuleb tööle ja kukub räuskama üle restorani. Mul pole aimugi, mida ta räägib võibolla teeb nalja. Ei tea ja ei usu ka väga. Selline konkreetse lobapidamatusega tüüp. Talle meeldivad vanemad sakslannadesst daamid. Need võtab uksel kohe vastu ja juhatab isiklikult laudadesse..Õhtul kui töö lõppeb, siis teistel töötajatele on ette nähtud ühine söök. Aga need kaks bossi tulevad leti alt välja oma salasöökidega, mida nad on kõrvale suutnud panna. Ja loomulikult võivad nemad ka õlut rüübata. Selline vahetegemine käibki. GIANNIS nr.2 – meie jaoks VÄIKE või MR. POTATO – Tüüp on nagu kirikust tulnud selline väike junn. Käsutab palju. Mulle tundub, et ta karistab mind pidevalt millegi eest, sest pidevalt jään ma talle ette. Ja siis ta ütleb mulle Kaili, SCUPA!!, et siis pese põrandad. Tuli seletas mulle ühel lõunal, kui väljast pühkisin, et no no no. Kõigepealt tuleb teha ülevalt restost ja siis alt restost ja siis alles õuest. Eelmine päev oli mulle just öelnud, et alustuseks pühi väljast. Siis pärast kui jälle pühkisin, siis tuli ütlema, et miks ma pühin sealt kus ma pühin, et siit pole vaja teha. Nagu tema olekski mustusejumal ja teaks, kust on must. (Aga mina olengi Scupa printsess). Selline tujudega vend ongi. Suht mõttetu Mr.Potato. KOSTAS – meie jaoks VUNTS. Tüübil on nii rängad vuntsid ees, et me arvame, et ta võiks endale peavõrgu näo ette panna, et tal need vuntsid toidu sisse ei läheks :D sellised killuvennad olemegi ja mõtleme igast asju välja. Tüübil on põlv juba viimased ma ei tea mitu aastat haige. Käis opil ja värkki. Tahab ainult sellest rääkidagi kui raske tal on selle põlvega. Tal on 10-ne aastane tütar, kass ja jänes. Aga tööd teeb nii, et kui oleme taga ühes oskaonnas, siis ta kaob lihtsalt ära kuskile. Nüüd ma juba tean kuhu :). Käib köögis kohvi lonksamas ja suitsu pahvimas. Tööta siis sellisega..30 aastat seal restos juba kükanud. Ta räägib paremini saksa keelt kui inglise keelt ja siis ta pikib oma jutu vahele sõna und nagu and asemel. MARIOS – meie jaoks LÄGAKOLL või LÄBUKONN või SUPER MARIO – tüübi osakond on maailmaläbune. Tal ei ole süsteemi. Vahetab laudlinu, siis kui isegi pime näeb, et see must on. Muidu aga võib olla natuke must siit ja sealt. Tegelikult on ta pärit Makedooniast, aga siin kreeklastele ei või seda mainida, sest kreeklastele ei meeldi makedoonlased ega albaanlased ja ka türklased mitte. Sellised nad ongi :S Ta on siin restos töötanud 4 või 5 aastat ja ikka ei saa asjadega hakkama. Jõulude ajal ostab ta D&G kauplusest riideid, sest siis on -80% allahindlused ja talle väga meeldib Dolce&Gabbana. Selline vend ongi..32 aastane. Nüüdsest töötab ta välibaaris. SOFIA – meie jaoks EMME – Hästi tore ja rõõmsameelne inimene. Ta on alles äsja vanaemaks saanud. Tihti tuleb ja näitab oma telefonist lapselapse pilte :) Tohutult asjalik ja ta töötab suures osakonnas alati ning saab enamvähem ideaalselt hakkama. (aa muuseas selle osakonna asja me peilisime ka ise kuidagi välja. Ega keegi ei seletanud meile, et neil on osakonnad). Vahel tuiskab mööda ja ütleb ainult ouhh my god ohhh my god ning tuiskab edasi. Täna olid tal esimest korda juuksed patsis. Sellise fakti kirjutasingi praegu :D EVI või EFFI – meie jaoks BI POLAARNE – see tädi on kahtlane. Kunagi ei viitsi terviklikult tere välja ütelda. Ütleb yassu asemel yaaa. Siis ta teeb koguaeg meile Monikaga silma. Mingi kahtlane veits. Kahtlustame, et tal on mingid tikid peas. Söögilauas ei saa ka pilku meilt ära. Alguses arvasime, et äkki ta on natuke lesbi või nii, aga siis avastasime, et abielusõrmus sõrmes. Aga ega gei abielud eksisteerivad ju ka :) Mega tujudega! THOMAS – meie jaoks VANAISA – 30 aastat kelneri ametit pidanud mees. Kogemustega vanahärra. Vinnab raske kandiku oma käe peale ja ei tee teist nägugi. Oma viisakatele tööriietele viskab Nike dressi peale ja läheb sõidab rolleriga koju. ANTONI – meie jaoks ILUS POISS – noo mis ta nüüd nii ilus on, aga tüüpilise kreeklase välimusega ta pole. Töötab siin allest teist suve, 23.aastane. Tema oskab inglise keelt tsipa rohkem kui teised. Antonist oli meil alguses väga palju abi. Nagu väike inglike. Kui nägi, et me Suurest või Väiksest aru ei saanud, siis oli kohe kohal ja varmas seletama. Ütles mulle ükspäev, et talle meeldib massaaž ja eriti meeldib talle huultega tehtud massaaž. No hea teada siis. Hetkel ta ei usalda ühtegi naist. ANNA MARIA – meie jaoks ROBOTO – tema on pärit Horvaatiast. Nüüd töötab buffees, sest tal on käsi haige ja ta ei saa nii suuri raskuseid kanda. Elas kunagi Saksamaal, kus kohtus oma praeguse kreeka mehega. Seega ta räägib kodus saksa keeles ja tööl vigases kreeka keeles. Ta armastab loomi ja korjab neid tänavalt üles ning otsib neile kodud. Temale me meeldime. On korduvalt seda maininud. Aga tegu on konkreetse robotnaisega. Lihtsalt tüübil on kõik tehtud kui sa alles mõtled, et võiks teha. Eile ta kukkus kaks korda pikali. Korra köögis, sest libe oli ja teine kord buffees. Ei teinud teist nägugi. Olgugi, et endal pluusil jalajäljed. FROSO – meie jaoks TUKK – töötab buffees. Ehk siis kannab toite buffeesse ja sealt ära. Tädil on ränk tukk pähe keeratud. Sellise suure rulliga. Raudselt tuleb tööle rolleriga, eest klaasiga kiiver peas ning kiivri alla on keeratud rull. Kui kohale jõuab, siis võtab kiivri ja rulli ära ning võtab rinna taskust mini lakipudeli ning laseb surtsu juustele ja sammub rõõmsalt tööle :) Lisaks oma tukale jookseb ta koguaeg ringi tukk legvimas tuules. Maratoonar. FOTINI vist – meie jaoks KRUNN – kannab krunni koguaeg. Selline väike, aga usin ja agarust täis. Natuke kurja olemisega tädi. Mees toob teda rolleriga tööle ja ta istub seal nii kuninglikult küljega. Pole tast nagu väga veel sotti saanud. GIOS – meie jaoks ITAALIA KOKK – töötab oma väikses boksis ja teeb itaalia toitu. Tal on niburõngas ning sinine samet dress. Selline väike moeguru ongi. Koguaeg keel suust väljas.Nägime tüüpi ükspäev rolleriga linna vahel. Taga istus mingi blond tšikk. Järgmine päev ütlesime, et nägime teda tšikiga. Tema küsis selle peale, et millise tšikiga? Noo see ütleb ta kohta paljugi. Ma arvan, et ta on liiga palju päikest saanud. Piste ilmselt :) Eile küsis Monikalt, et ega ta ei tea, kust kohast siit Maliast saaks uue piercingu osta, et ta olevat eile niburõngas ära kadunud ja see auk hakkkab kinni kasvama muidu. Monika vastas, et ei tea. Seepeal lehvitas Gios oma rolleri võtmetega ja ütles, et ta siis läheb ja otsib :D GEORGE – meie jaoks KILLU või NALI – Tema lisandus alles üleeile. Koguaeg üritab kildu rebida, aga kuna inglise keel ei ole kiita, siis väga nagu ei õnnestu. Pole temaga veel väga tööd saanud teha. Muidu elab Ateenas ja kutsub enda Giorgio Armaniks. Mida iganes. Siin on inimestel teistmoodi naljad :D Mässlev meri Selline ülevaade siis. Ilmselt pole see teile nii naljakas lugeda, kui meile siin nendega igapäevaselt koos töötada. Kunagi ehk üritan neist ka pilte teha, siis saate elavama pildi :) Techno-pidu meres Lõpetuseks ka selline teadaanne veel, et mu telefon on katki, kuna kaotasin aku ära, peale seda kui see basseinis ujumas käis. Panin ta küll päikese kätte kuivama, aga vaevalt, et see ise endale päikesepatareid kasvatab. Õnneks võtsin ma kaasa teise telefoni, LG Wireless FM :D:D Et mind saab endiselt kätte! Aga kuna ka Monika mobiil tegi supluse, siis me kasutame seda Wireless FM-i kahepeale nüüd ;D Asendatavaid asju ma taga ei nuta.. Puhkuse Kails